Otse põhisisu juurde

Postitused

MM koduseinte toel

Kodune MM, mida sai kolm aastat oodatud, on nüüd minevik. Mõnes mõttes kurb, mõnes mõttes rahulolu pakkuv.
Kuigi ise tegin vaid ühe võistlusstardi, oli MMi nädal täis võimsaid emotsioone, mis jäävad kauaks meelde.

Sprindi kvalifikatsioonist pääsesid kõik kuus! eestlast finaali, mis oli juba iseenesest suurepärane saavutus. See näitas, et koduseinad tõesti toetavad! MMi avamisel käies ja järgmisel päeval sprindi finaali kohapeal vaadates tuli õige MMi tunne sisse ja oleks tahtnud ka ise juba jala joonele panna. Minu stardini jäi veel aga mitu päeva. Sprindi finaalis tehti korralikud sooritused. Kõigil jäi küll midagi kripeldama, aga see, et kõik finaalis said joosta, oli kõva! Järgmise päeva sprinditeade oli kahjuks pigem ebaõnnestumine. Teisipäeval elasime teleka ja arvuti vahendusel kaasa tavaraja jooksjatele. Tehti taas ilusad sooritused ja tulemusterida oli mõnus vaadata! Neljapäeval oli minu kord! Ma otsustasin MMi starti minna ilma eelneva liigse stressamiseta. Ma olin enam vähe…
Hiljutised postitused

Koduse MMi eel

Kolm aastat tagasi teatati uudis, mis rõõmustas kogu Eesti orienteerumisrahvast - 2017.aastal toimub põhiklasside MM siinsamas Lõuna-Eestis! Tol korral olin ma ilmselgelt rõõmus, saab ju omadele kodus kaasa elada ja kogu orienteerumisparemikku oma silmaga näha. Asja natuke seedides sain aru, et jooksen ju ise ka sel aastal esimest aastat põhiklassis. Miks mitte proovida ise koondisesse pääseda? See oli unistus, mille toel edasi treenida.
Aasta-aastalt edasi. Füüsiline, tehniline ja vaimne areng. Mõistmine, et Eesti naiste tase on kohe nina ees. Nii sai unistusest eesmärk.
Eelmine hooaeg sain kindlust, et liigun õiges suunas ja kodune MM on käega katsuda. Aga kas ikka on? Eelmine hooaeg loeb väga vähe, kui kõik avastavad, et oleks tore kodus maailma parimatega võistelda.
Hooaja algus suutis korraliku põntsu panna. Peale korralikke talviseid treeninguid lõid viirused ja haigused jalad sootuks alt. Alla igasugust arvestust olev enesetunne, ebaõnnestunud katsevõistlused ja mitte midagi ü…

Samm elumuutuse suunas/ A step on life change direction

Kuus aastat tagasi oli üheks minu suureks unistuseks õppida ühes Eesti parimas gümnaasiumis – Hugo Treffneri gümnaasiumis. Oli vähe neid, kes minusse tol hetkel uskusid, aga sisse ma sain. Kõigest 15aastasena kolisin kodust 65km kaugusele üksinda elama. Esimene aasta oli meeletult raske, aga läbi ma selle kadalipu tegin ning lõpetasin keskkooli hinnetega „4“ ja „5“. Selle kõige juures ei unustanud ma sportimist ning tegin kõik, et orienteerumises Eesti paremiku hulka kuuluda.
Peale gümnaasiumi oli mul väga suur tahtmine saada arstiks, aga elutee juhatas mind hoopis kehakultuuri pinki. Viimased kolm aastat on mulle väga palju juurde andnud, eriti kuna orienteerumine on minu suurimaks kireks. Olen juurde saanud meeletult teadmisi, mis minu teekonda maailma tipu suunas lihtsustavad. Tänaseks on see kolmeaastane õpe läbitud. Olen omandanud („pooliku“)kõrghariduse. Kahjuks magistri- ja doktoriteed ma hetkel sel erialal ei jätka.
Aga mis siis edasi? Ma loodan ellu viia oma nelja-viie aasta…

Balti MV ja MK-etapp koos koolilõpupingega

Ma valetaksin iseendale, kui ütleksin, et ülikooli bakalaureuseastme lõpetamine ei ole minu viimase kuu võistlustulemusi mõjutanud. Kahjuks on see seda teinud rohkem, kui kartsin. Kui kogu viimane kuu on olnud äärmiselt pingeline, siis viimased kaks nädalat on seda veel eriti olnud. Maikuu teise poole plaane tehes jäi küsimuseks kas peaks ühe kahest võistlusest vahele jätma, sest võistlusplaan on olnud tihe ja pingeline ning ülikooli lõpetamine lisas veel topelt pinge. MMile mõeldes olid Balti meistrivõistlused oma maastiku sarnasuse tõttu olulisemad kui MK, kuid mina oma jonnakuses ei tahtnud mitte kumbagi ära jätta... Bakalaureusetöö sai tehtud, viimased eksamid linnukese kirja (kusjuures minu kõige viimane eksam oli suuline ning hinde "A" saamiseks käis see lõpuks 2h) ning viimased referaadid kirjutatud ja ette kantud. Seejärel jäi vaid oma lõputöö kaitsta, mille kuupäev langes täpselt nende kahe olulise võistluse vahele..

Balti meistrivõistlused

19.mai hommikul alustasin…

EMV ja katsevõistlused

Maikuu võistlusplaani vaadates ei saa muud öelda kui karm. Eesti meistrivõistlused, MMi katsevõistlused, Balti meistrivõistlused ja MK-etapp. Neli nädalavahetust järjest, kus peaks end täielikult kokku võtma ja korralikud sooritused tegema... Ja seda on palju, vähemalt minu jaoks.
6.mail jooksin oma esimest individuaalset Eesti meistrivõistlust põhiklassis. Täiesti ausalt öeldes tundsin sel kevadel esimest korda, et ma olen võimeline jooksma. Ja see tunne oli mõnus. Tehniline pool jättis küll vajaka, sest väiksemaid vigu kogunes päris hulgaliselt, aga finišis selgus, et kõigil tuli neid sisse. Ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui tugeva lõpuga tõusin pronksi heitlusesse. Tulemuseks Eleriga täpselt sama aeg ja kolmanda koha jagamine. Ma sain oma esimesel individuaalsel põhiklassi EMV’l medali! Kujutate ette seda rahulolutunnet, mis peale rasket hooaja algust selline võistlus endaga kaasa toob?
Lühiraja tulemused Järgmisel päeval oli põhiklasside teade, kus jooksin Võru I võistkonnas …

Hooaja alguse mõtted ja emotsioonid

Möödunud hooajale punkti pannes ei teadnud ma, mis mind ees ootama hakkab. Teadsin vaid, et kõik järgnevad võistlused tuleb joosta põhiklassis ja et mul pole enam võimalust põgeneda juunioride lühemate ja kergemate radade juurde. Tuleb silmitsi seista pikkade radadega ja konkureerida sõpradega, kellega noorematena vaid naljatledes sellest rääkisime.

Eelmise aasta tulemuste põhjal pääsesin põhiklassi A-koondisesse ja suvel on ees ootamas kodune MM - motivatsiooni, mille pealt edasi minna peaks olema piisavalt.

Ettevalmistusperiood läks tõusude ja mõõnadega ning ei saa öelda, et see oleks just väga hea olnud. Treeningpause tuli erinevate põhjuste tõttu liialt palju. Kõige raskem osa oli kindlasti peale igat pausi uuesti alustamine, sest eelnevast vormist pidin mitu korralikku sammu tagasi astuma. Need olid nii vaimselt kui füüsiliselt väga proovilepanevad hetked. Õnneks olen õppinud iga pausi võtma kui organismi vajadust puhata, mis aitab neid kergemini taluda.

Sel aastal otsustasin võ…

Ühe peatüki lõpp, teise algus

Üks aasta on jälle läbi saanud. Kui ma peaksin möödunud hooaja ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin, et see oli hooaeg, mis näitas, kui kaugele ma olen jõudnud ja kui palju mul veel arenguruumi on.
Minu viimase juunioriaasta põhieesmärgiks olid juunioride maailmameistrivõistlused Šveitsis, kuid suuremas plaanis oli see hooaeg suunatud põhiklassi üleminekuks. Ja see oli kogemusterohkem kui ükski eelnev aasta.
Hooajaga tegin algust lõunalaagris Tšehhis, kus jooksin Praha kevadet. Sellele järgnesid esimesed võistlused kodumaal. Põhiklassis. Kõik tehtud stardid näitasid, et ettevalmistus oli olnud edukas ning tagasin nendega koha Euroopa meistrivõistlustele sõitvas Eesti koondises. Põhjust rõõmustamiseks oli küllaga, sest see oli minu teiseks põhieesmärgiks peale juunioride MMi.

EMV lühiraja ja põhiklassi teate nädalavahetus möödus emotsiooniderohkelt. Hästi joostud lühirada tõi rõõmu ning tore oli näha, et võit ei tulnud üldse mitte pikalt ja sel võistlusel juunioride seas ka konkuren…