2021.aasta võistlushooaeg on avatud!

On aprilli teine nädal. Istun kodus ja üritan loenguid kuulata, kuid absoluutselt ei suuda keskenduda. Kui novembris kogu programm kaugõppele läks, ei olnud järgnevatel kuudel kodus õppimisega mingit probleemi. Aga viimasel kahe-kolmel nädalal lihtsalt enam ei jaksa. Võtan kõigist loengutest näiliselt osa, kuid peale 10-15min kuulamist on mõtted mujal. Loengu lõppedes on peas vaid üks küsimus – millest see loeng rääkis? Võtan aja enda jaoks. Ju siis on vaja puhata, et motivatsioon tagasi tuleks.

Treeningute seisukohast on motivatsiooni aga palju. Ma saan ju taas ilma valuta joosta! Küll vaid 2-3 päeva järjest hetkel, aga oi see on mõnus! Kuigi aasta algusest saati olen saanud kokku vaid 39-40h joosta, millest suurem osa on olnud alla tunnised jooksuotsad, siis tunnen, et sellest hoolimata on enesetunne hea. Panen kirja end nii Swedish League lühirajale kui ka Rootsi meistrivõistluste pikale rajale.

Nädala alguses võistlustele mõeldes tuleb sisse meeletu ärevus. Mul on viimastel nädalatel olnud raske keskenduda. Kuidas see mind võistlusrajal mõjutama hakkab? Surun küll ärevuse alla, kuid sama tunne jääb sisse kuni nädalavahetuseni välja. Tunne, et mul pole õrna aimugi, mis ma võistlusrajal tegema pean…

Pilt: Cave Sinai

Laupäev, Swedish League lühirada

Äratus, hommikusöök, võistlusriided selga ja keskusesse sõit. See teadmatuse tunne on endiselt sees. Üritan meelde tuletada, kuidas ma kõike varasemalt teinud olen. Kõige olulisemad asjad tulevad meelde, kuid need on lihtsalt seosetud punktid mu peas. Teen soojenduse ja astun stardijoonele. Lootus püsib, et ehk füüsiliselt tegevusega pihta hakates meenub kõik.

Mu võistlusrutiin oli varasemalt automaatne. Ma ei pidanud eraldi mõtlema, mida-kuna-kuidas tegema pean, vaid soojendusega sain kätte selle õige tunde, mille pealt starti läksin. Ma kirjeldaksin seda justkui sisenemist oma „võistlusmulli“, milles olles kogu raja läbisin ja finišis sellest välja tulin. Pikk võistluspaus on aga mõjunud nii, et kogu see protsess on hägustunud.

Kas tead seda tunnet, kui pead mõne eksami või tähtsa töö sooritama ja oled selleks valmistunud, kuid teadmistes on suured lüngad sees? Täpselt seesama tunne on mul lühiraja stardis. Ühest küljest on kõik nii tuttav ja samas ma tunnen, et ma ei kontrolli olukorda absoluutselt.

Esimesse punkti jooksen väga ebakindlalt. Kompassiga ei saa kontakti ja pean pidevalt jooksusuunda muutma. Loen küll vajalikud objektid välja, kuid sujuvust pole. Teine punkt tundub keeruline ja lähenen sellele ettevaatlikult. Piirkond näeb väga segane ja samasugune välja ning pole võimalik aru saada, mida täpselt kaardil näidatud on. Peatun punktist ca 10 meetrit põhja pool, vaatan punkti poole ja mõtlen, kas see võiks olla punkti asukoht. Kuna ma endas kindel pole ja piirkond on tõesti segane, siis lähen veale. Peas ainult mõte, et ma pean mõne kindla objekti juures end paika saama. Peale mõningast seiklemist saan lõpuks aru kus olen ning 3,5min hiljem olen tagasi sama objekti juures, et punkt võtta… Näen minu järel startinud naist juba järgmise punkti suunas jooksmas. Füüsiline enesetunne on üsna kehv, aga kuna liigun konkurendist kiiremini, siis järgmise punkti võtame koos. Neljandasse on pikem etapp, mida otsustan lahendada vasakult natuke teed kasutades. Jooksen mäest üles, mööda kaduvat teerada alla, piki teed kuni elektriliini nähes punkti suunas metsa keeran. Tunnen, et liigun aeglaselt ja jaksu pole. Jooksen kindlaid objekte lugedes õiges suunas, kuid punkti võtmisel teen taaskord vea kui punktirõnga ääres näen tippu, mida arvan punkti objektiks olevat. Konkurent on juba punkti võtnud ja liigub järgmisesse, kui oma veast aru saan, et õigele objektile minna. Pole üldse minu päev! Viies punkt tuleb ilusti kätte, kuigi enesekindlust pole. Kuuendaga teen paralleelvea, mil mäe külje peal on kaks väga sarnast kohta kaljude ja tipukestega. Üks natuke ülevamal pool kui teine. Punkt asub ühe kõrgemal oleva tipu kõrval, kuid satun paralleelsesse situatsiooni just alumiste tipukeste juurde. Hiljem GPSi pealt näen, et päris mitmed naised läksid sama punktiga alt. Järgmised kolm punkti tunduvad minevat plaanipäraselt ja punktid tulevad vastu täpselt seal, kus neid ootan. Enesekindlust siiski pole ja võtan aega, et seda leida. Kümnendaga lähen taaskord alt kui esiteks vale suunaga punktist välja jooksen ja seejärel maastikku valesti loen. Raja lõpuni on veel omajagu minna, kuid tean, et minu jooks on ammu joostud. Järgmistel etappidel võtan aega ja teen seisakuid, et kuidagigi tehniline pool sujuvamaks saada. Tempo on aeglane. Enam pole võistlus teistega, vaid iseendaga. Orienteerumispool paraneb ja üritan kontrollitult raja lõpuni joosta. Finišisse jõudes valdab mind vaid üks emotsioon – ma tõesti ei tea, mis ma seal rajal tegin! Punkt võistlusele, millest pole vaja midagi kaasa võtta. Uut päeva alustan puhtalt lehelt!

Pühapäev, Rootsi meistrivõistluste pikk rada

Pikim jooksutreening, mille olen viimase 3,5 kuu jooksul teinud on 90min. Nüüd ootab ees 20,3km pikkune ühisstardist ilma hajutuseta rada, mille ennustatud võitja aeg on 2h 20min… Juba enne võistlust tundub tulevat rohkem maastikujooksu- kui orienteerumisvõistlus. Ja täpselt nii ka läheb. Plaan on hoida end pigem grupi keskele, et raja esimeses pooles jõudu hoida ja teises pooles väsinud konkurentidest mööduda, aga samal ajal ka esimesi mitte liiga kaugele eest ära lasta. Võistlus kulgeb rütmis, mil esimesed paar jooksjat loevad kaarti ja kõik ülejäänud hanerivis järel püsivad… Orienteerumine??? Pigem mitte. Grupis olles ei teki isegi vajadust kaardilugemise järele. Kontrollin küll vaikselt tagant, kuid oma valikutele ei lähe. Esimesed 90min läheb plaanikohaselt. Seejärel hakkavad krambid tekkima, mis aina süvenevad. Jõudu nagu on, aga jalad ei luba korralikult joosta. Ühel lagedal okastraadi alt läbi roomates läheb vasak jalg aga nii krampi, et pean minuti maas olema enne kui püsti saan tulla ja teekonda jätkata. Viimasel poolel tunnil on üks-kaks jalalihast konstantselt krambis. Jooksen nendest hoolimata edasi, iseasi kui palju see jooksu moodi välja näeb. Ka viimaseid punkte võttes on veel jõudu omajagu, aga nii kui tempot tõstan, et eesolevatest konkurentidest mööduda, süvenevad krambid veelgi. Finišijoont ületades viskan koheselt pikali ning klubi treener ja üks korraldaja tulevad mulle appi, et kuidagigi krampe leevendada. Saan ajaks 2h 27min 25sek. Kaotust võitjale koguneb 12min 46sek. Niivõrd pika võistluse peale ja viimase tunni probleeme arvesse võttes täitsa okei kaotus, kohaliselt alles 31., millega rahul pole. Aga mis põhiline, hoolimata aasta alguse vigastusest ja vähestest jooksukilomeetritest suutsin raja hea enesetundega läbida, mis näitab, et tehtud alternatiivtreeningutega olen ikkagi korraliku treenituse saanud. Siit ainult edasi.

Kui sa nüüd mõtled, et mis seisus lihased olid peale 2,5h pingutust ja peale seda, kui ma raja viimased pool tundi krampides jooksin, siis… Järgneval kolmel päeval on mul nii tugevad lihasvalud, mida kunagi tundnud pole. Parema jala saan sirgeks vaid läbi väga tugeva valu ja vasaku jala üks säärelihas ei luba normaalselt kõndida ehk voodist püsti saamine võtab palju aega ja kõndida ilma valuta ei saa. Öösiti ärkan valu peale iga kord kui asendit muudan… Ehk krampidega jooksmise võlud ja valud. Neljandal päeval on õnneks olukord tunduvalt parem ja saan tagasi jooksma, kuigi väsimus on veel sees.

Mis järgmiseks?

Nädalavahetusel ootavad ees katsevõistlused sprindi EMiks ja kui kvalifitseerun, siis ka Rootsi meistrivõistlused knock-out sprindis.

Kahel nädalavahetusel, Örebros ja Stockholmis, olen saanud koos Rootsi koondisega erinevaid sprinditreeninguid harjutada. Läbi on mängitud nii sprinditeade, knock-out sprint kui ka tavaline individuaalne sprint. Kaardilugemine on järjest sujuvamaks läinud, aga kiirusest olen puudust tundnud, sest sellekohaseid treeninguid on üsna vähe tehtud hetkel. Eks näha, kuidas eesoleval nädalavahetusel võistlusolukorras seis on ja kas sellest piisab, et EMi koondisesse pääseda. Pöidlad pihku!

Mõned kaardid viimastest sprinditreeningutest: