Ma seisan siin, aga ma ei tea, kus ma praegu täpselt asun.
Ma ei tea, kui kaugel ma seisan oma teekonnal, ma ei tea, kus ma asun teistega
võrreldes ja ma ei tea, kuhu ma üldse lõpuks välja jõuan. Mis ma aga tean on
see, et ma naudin seda protsessi. Ma naudin oma tunniseid jooksuotsi, ma naudin
oma jõutreeninguid ja jõusaalis neid ühe koha peal veedetud tunde
alternatiivtreeningute näol, ma naudin oma pikki kahetunniseid jooksuotsi, ma
naudin neid kümneid ja kümneid metsas kaardiga veedetud kilomeetreid, ja ma
naudin neid tõsiselt raskeid intervall-treeninguid. Ma naudin seda, et ma saan
koolis käia, oma vaimu treenida ja saada teadmisi valdkonnast, mis mind
tõsiselt huvitab. Ma naudin laboris katsete tegemist ja nende hilisemat
analüüsimist, ma naudin uute avastuste tegemist ja ma naudin neid hetki, mil
peas ringlevad uued teooria mõtted, mida kõike oleks võimalik korda saata. Ma
naudin iga sekundit oma kallite inimeste seltsis, ükskõik kas ma näen neid
igapäevaselt või ainult paar korda aastas. Ma naudin tegevusi nendega koos, ma
naudin ühiseid emotsioone ja ma naudin lihtsalt neid hetki, kui saame koos olla
ja rääkida.
Ma ei tea,
kuhu elu mind juhatab ja kas ma üldse kunagi jõuan nende visioonideni, mis mul
peas on ja mille nimel ma vaeva näen, aga ma tean, et mu elus on niivõrd palju
positiivsust ja niivõrd palju häid inimesi, kelle eest tänulik olla. See kõik
laseb mul lihtsalt hetkes olla ja sellest rõõmu tunda.
Isegi kui elu
ei ole alati lill, või siis konn nagu mina ütlen, siis iga etapp meie elust on
vorminud meist need, kes me oleme täna. Iga etapp õpetab meile midagi. Viimased
paar aastat olen ma kinni olnud negatiivsuses ja ma ei ole osanud sellest mitte
kuidagi lahti lasta. Niivõrd kerge oli kinni jääda neisse asjadesse, mis
halvasti läksid ja üritada aru saada miks. Ja samas positiivsetest asjadest oli
niivõrd kerge korraks rõõmu tunda ja siis edasi liikuda. Nagu ma ka eelmises
postituses mainisin, siis spordipsühholoogiga oleme üritanud sellest
harjumusest lahti saada ja mis on ka tulemusi andnud, aga suur töö ootab veel
ees. Minu neljakuuline treeningpaus avas mulle niivõrd palju uusi külgi, mis
aitas mul aru saada, et minu elus on niivõrd palju neid asju, mis peaksid olema
minu enda kontrolli all, aga mis tegelikult ei olnud. Ma sain aru, et hästi
suur osa minu negatiivsusest oli mõjutatud mind ümbritsevatest inimestest ja
sotsiaalmeediast. Ma leidsin end inimeste keskelt, kellega mul oli hea koos
olla, aga kelle pidev negatiivsus reaalselt kõikide asjade vastu lõpuks ka mind
väga suurel määral mõjutama hakkas. Kujuta nüüd ette end ümbritsetuna
inimestest, kes iga kord rääkides kurdavad kui väsinud nad on, kui raske ja
halvasti kõik on. Kord on ilm liiga külm, siis jälle liiga palav, kord on
õppejõud tark, aga ei osa oma tarkust edasi anda, siis on loengud igavad ja
materjal ebavajalik, kord on eksamid liiga rasked ja siis liiga kerged, kord on
linn süüdi selles, et midagi teha ei ole ja siis on inimesed süüdi selles, et
kellegagi koos midagi teha pole. Ja kujuta nüüd ette, et peaaegu iga päev
veedad Sa osa oma ajast nendega koos. Igatahes hakkab lõpuks selline negatiivsus
ükskõik kellele meist külge. Mis ma aga aru sain oli see, et ükskõik kui hea
või tore mul inimeste seltsis on, siis ma saan valida, kellega ma reaalselt iga
päev aega veedan või rohkem suhtlen. Ma saan end ümbritseda inimestega, kellel
on positiivne ellusuhtumine ja kes ei näe igas asjas ainult halba külge. Ma
sain aru, et see peab olema minu kontrolli all, minu igapäevane elu peab olema
minu kontrolli all. Ma saan valida inimesi kellega rohkem suhelda ja kellega
oma suhtlust piirata. Ma saan valida, keda sotsiaalmeedias jälgida ja keda
mitte. Ma saan igal hommikul valida, kas alustada päeva naeratusega või mitte.
Ma saan valida, kuidas ma erinevatele situatsioonidele reageerin või kuidas ma
lasen end erinevatest inimestest ja olukordadest mõjutada. Ma saan valida omale
meelepäraste tegevuste vahel. Ja isegi kui ma pean tegema midagi, mis mulle ei
meeldi, siis ka sel juhul saan ma valida näha selles positiivset poolt. Ma
tahan, et Sa mõtleksid nüüd enda praeguse seisu peale. Kas Sinu elus
eksisteerib neid negatiivse mõtteviisiga inimesi, kes Sind ka mõjutavad? Kas Sa
jälgid sotsiaalmeedias kedagi, kelle postitused Sinus negatiivseid tundeid
tekitavad? Kas Sa tunned, et Su elus on midagi puudu, aga tegelikult saaksid
seda muuta? Kas tunned, et Sinu enda juures on midagi, mida muuta tahaksid?
Kõik need asjad on Sinu kontrolli all, Sinu igapäevane elu on Sinu kontrolli
all. Nii et otsusta ja tegutse.
Tulles
tagasi oma neljakuulise pausi juurde, siis kõige raskem oli selle otsuse
aktsepteerimine. Kogu trall hakkas pihta juba aprillis, esimesed mõtted hooaja
pooleni jätmisest olid mais, ja lõpuks otsus reaalselt paus teha tuli alles
septembris. Mis selle raskeks tegi, oli hirm tundmatuse ees ja neid vastuseta
küsimusi oli niivõrd palju. Mida teha, kuidas edasi minna, kuidas päriselt
leppida sellega, mida oma vaba ajaga peale hakata, kas see paus päriselt ka
midagi korda aitab teha, mis saab pärast pausi, kas ma üldse jõuan tagasi samas
mahus selle juurde, mis saab kui ma peaksin selle aja jooksul nii-öelda iseenda
ära kaotama jnejne.
Ma olen oma
teekonnal alles alguses, aga see on minu tee ja ma võtan seda täpselt nii
kiiresti või aeglaselt nagu mulle õige tundub. Ma ei tea, mis seisu ma saavutan
esimesteks võistlusteks või millal ma üldse oma hooaja esimese võistlusstardi
teen, aga ma tean, et minu eesmärgiks on augustiks heas vormis olla, et kodusel
EMil hästi võistelda. Ja sinnamaani on mul piisavalt palju aega, et asju omas
rütmis teha. Ja mis põhiline, ka neid väikeseid samme nautida.
Mu pikk
treeningpaus ei tähendanud kõik need neli kuud jalad seinal lebotamist, vaid
sisaldas endas vähemalt 10 täiesti treeningvaba nädalat koos aktiivsemate
tegevustega ja ülejäänud nädalatel treeninguid vastavalt enesetundele ja
motivatsioonile. Mõnel nädalal võisin teha ainult 2-3 treeningut kui tundsin
end väsinuna ja ei tõmmanud üldse jooksma ning mõnel nädalal võisin teha 5-6
treeningut nii, et tundsin, et võiks isegi rohkem teha. Detsembris tehtud
mandlioperatsiooni järgselt tegin kuuajase treeningpausi, et kurk paraneda ja
organism taastuda saaks ning koolis kõige viimased eksamid sooritatud
saaksid. Kui peale seda uuesti treeningrajale sain, pidin kehale õpetama,
kuidas jälle järjepidevalt koormusega harjuda. Ja täiesti ausalt öeldes saan ma
nüüd aru, miks spordiga alustavad inimesed peale paari esimest treeningkorda
sellest loobuvad J.
Õnneks harjus minu keha igapäevase trennitegemisega ikka väga kiirelt jälle ära
ja juba teisest nädalast alustasin taas treeningplaani järgi harjutamisega.
Kuna jooksmine annab kehale kõige suuremat koormust, siis vähemalt esimestel
nädalatel on minu treeningkavasse sisse lülitatud ka väga palju alternatiivtreeninguid
ning jooksmise osakaal suureneb järk-järgult. Ma olen praeguseks viis nädalat
olnud tagasi tavalise treeningrütmi juures. Kui esimesed kolm nädalat läksid
vastavalt treeningplaanile väga sujuvalt, mil organism vastas treeningutele
ikka väga hästi, siis viimasel kahel nädalal olen pidanud uue elurütmiga
kohanema, millest täpsemalt allpool. See on aga endaga kaasa toonud muudatusi
treeningutes ja ka treeningute ära jätmist. Ehk peale väga ilusat algust esimene
väiksem madalseis, mis oli ette teada ja mida on seetõttu ka kergem
aktsepteerida. Ja ilmselt ongi praegune natuke kergemalt võtmine vajalik, et
uuest nädalast taas korralike treeningutega alustada, mil ees ootab laager
Portugalis. Samas pean ma endale teadvustama, et tagasi tulles läheb see uus
elurütm edasi ehk pean leidma viisi, kuidas see vajadustele vastavalt
kohandada. No worries, no stress, sest ma tean, et korrapärase rütmi leidmine
probleeme ei valmista ja EMile suunatud treeningplaan ka reaalselt toimib.
Nüüd aga
natuke spordivälist juttu ka. Mul on käimas viimane aasta Rootsis biomeditsiini
erialal ja olen ainukese õpilasena oma kursuselt praeguseks ära teinud kõik
õppeained. No pain no gain ehk palju õppimist ja stressi, aga oi kui hea tunne
see on. Hetkel on käsil lõputöö kirjutamine, mille teen Göteborgi ülikooli
uurimisgrupi juures. Ma olen läbinud alles kaks nädalat seal, aga juba on mega
lahe kogemus! Juba esimesel päeval nägin ära nii palju huvitavaid asju ja sain
nii palju uut infot, mida oma ülikooli juures poleks kindlasti kogenud. Me teeme
laboris uuringuid pruuni rasvkoe kohta, millel on avastatud erinevaid
positiivseid effekte näiteks diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste vastu,
mis on põhiliselt ülekaalulisusega kaasnevad haigused. On teada, et kui valge
rasvkude on spetsialiseerunud energia talletamisele, siis pruun rasvkude on
spetsialiseerunud energia kulutamisele soojuse näol. Sellest tulenevalt on
arvatud, et pruuni rasvkoe aktiveerimise kaudu oleks teoreetiliselt võimalik
ülekaalulisusega ja sellest põhjustatud haigustega võidelda. Uuringud on
erinevaid tulemusi näidanud ning selleks, et asi reaalse praktilise kasutuseni
jõuaks, on vaja pruuni rasvkoe struktuuri ja funktsiooni kohta rohkem teada
saada. Selle erinevate osade uurimisega just Göteborgis tegeletaksegi, millest
mina saan ühe osaga tegeleda.
Otsus seal
oma lõputöö teha annab mulle väga hea kogemuse sellest, kuidas asjad reaalses
elus toimuvad ja mis selle eriala valikul mind töömaailmas ees ootab. Teisest
küljest on see juba praegu nagu täiskohaga tööl käimine ja treeningute
planeerimine sinna juurde on raskendatud. Esimesel kahel nädalal õpetati mulle
pea kõik selgeks ja pidin laboris olema neil aegadel kui juhendajad ütlesid ehk
enamik minu päevi nägi ette kella 6st äratust, et Göteborgi sõita ning tagasi jõudsin
tavalistel päevadel õhtul kella poole seitsme paiku ja äärmiselt väsinuna, sest
laboritöö oma olemuselt on pigem täppistöö ning kõikide katsete tegemiste ja
masinate kasutamise ajal peab olema väga tähelepanelik. Teatud päevadel järgnes
sellele minu õhtune treening, õhtusöök ja magamine ning teatud päevadel oli
lihtsalt mõistlikum mitte trenni minna ja hoopis puhata selle asemel. Järgnevatel
nädalatel pean õnneks rohkem individuaalselt töötama ja saan ise rohkem oma
aega planeerida. Loodetavasti saan oma töö ära jaotada kolme-nelja päeva peale
nädalas ja sisse panna ka kodus tehtavaid teoreetilisi päevi, mis laseksid mul
ka nädala sees kahe treeningkorraga päevi teha. Teoorias tundub see kõik
tehtav, aga eks näha kuidas see praktikas välja nägema hakkab, sest nende kahe
esimese nädalaga sain ma aru kuivõrd destruktiivset käitumismustrit ma oman
seoses oma „milleks-üldse-midagi-teha-kui-seda-mitte-väga-hästi-teha“
mõttemalliga. See oli ilmselt ka üks peamisi põhjuseid, miks ma möödunud aastal
oma organismi ära kurnasin, ja samasse ämbrisse ei tahaks enam astuda.
Lõputöö
tegemine on ka üks suur põhjus, miks ma ei tea täpselt, millal ma oma
võistlushooajaga pihta hakkan, sest hetkel on väga keeruline midagi planeerida,
teadmata kuidas treeningutega minema hakkab. Laboritöö on planeeritud
iseenesest kuni aprilli lõpuni ehk augustiks saan kindlasti vormi J.
Nüüd aga
lõputöö mõtted peast ja nädalaks Portugali päikese alla treenima!
Kommentaarid
Postita kommentaar