2020


Ma seisan siin, aga ma ei tea, kus ma praegu täpselt asun. Ma ei tea, kui kaugel ma seisan oma teekonnal, ma ei tea, kus ma asun teistega võrreldes ja ma ei tea, kuhu ma üldse lõpuks välja jõuan. Mis ma aga tean on see, et ma naudin seda protsessi. Ma naudin oma tunniseid jooksuotsi, ma naudin oma jõutreeninguid ja jõusaalis neid ühe koha peal veedetud tunde alternatiivtreeningute näol, ma naudin oma pikki kahetunniseid jooksuotsi, ma naudin neid kümneid ja kümneid metsas kaardiga veedetud kilomeetreid, ja ma naudin neid tõsiselt raskeid intervall-treeninguid. Ma naudin seda, et ma saan koolis käia, oma vaimu treenida ja saada teadmisi valdkonnast, mis mind tõsiselt huvitab. Ma naudin laboris katsete tegemist ja nende hilisemat analüüsimist, ma naudin uute avastuste tegemist ja ma naudin neid hetki, mil peas ringlevad uued teooria mõtted, mida kõike oleks võimalik korda saata. Ma naudin iga sekundit oma kallite inimeste seltsis, ükskõik kas ma näen neid igapäevaselt või ainult paar korda aastas. Ma naudin tegevusi nendega koos, ma naudin ühiseid emotsioone ja ma naudin lihtsalt neid hetki, kui saame koos olla ja rääkida.

Ma ei tea, kuhu elu mind juhatab ja kas ma üldse kunagi jõuan nende visioonideni, mis mul peas on ja mille nimel ma vaeva näen, aga ma tean, et mu elus on niivõrd palju positiivsust ja niivõrd palju häid inimesi, kelle eest tänulik olla. See kõik laseb mul lihtsalt hetkes olla ja sellest rõõmu tunda.

Isegi kui elu ei ole alati lill, või siis konn nagu mina ütlen, siis iga etapp meie elust on vorminud meist need, kes me oleme täna. Iga etapp õpetab meile midagi. Viimased paar aastat olen ma kinni olnud negatiivsuses ja ma ei ole osanud sellest mitte kuidagi lahti lasta. Niivõrd kerge oli kinni jääda neisse asjadesse, mis halvasti läksid ja üritada aru saada miks. Ja samas positiivsetest asjadest oli niivõrd kerge korraks rõõmu tunda ja siis edasi liikuda. Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis spordipsühholoogiga oleme üritanud sellest harjumusest lahti saada ja mis on ka tulemusi andnud, aga suur töö ootab veel ees. Minu neljakuuline treeningpaus avas mulle niivõrd palju uusi külgi, mis aitas mul aru saada, et minu elus on niivõrd palju neid asju, mis peaksid olema minu enda kontrolli all, aga mis tegelikult ei olnud. Ma sain aru, et hästi suur osa minu negatiivsusest oli mõjutatud mind ümbritsevatest inimestest ja sotsiaalmeediast. Ma leidsin end inimeste keskelt, kellega mul oli hea koos olla, aga kelle pidev negatiivsus reaalselt kõikide asjade vastu lõpuks ka mind väga suurel määral mõjutama hakkas. Kujuta nüüd ette end ümbritsetuna inimestest, kes iga kord rääkides kurdavad kui väsinud nad on, kui raske ja halvasti kõik on. Kord on ilm liiga külm, siis jälle liiga palav, kord on õppejõud tark, aga ei osa oma tarkust edasi anda, siis on loengud igavad ja materjal ebavajalik, kord on eksamid liiga rasked ja siis liiga kerged, kord on linn süüdi selles, et midagi teha ei ole ja siis on inimesed süüdi selles, et kellegagi koos midagi teha pole. Ja kujuta nüüd ette, et peaaegu iga päev veedad Sa osa oma ajast nendega koos. Igatahes hakkab lõpuks selline negatiivsus ükskõik kellele meist külge. Mis ma aga aru sain oli see, et ükskõik kui hea või tore mul inimeste seltsis on, siis ma saan valida, kellega ma reaalselt iga päev aega veedan või rohkem suhtlen. Ma saan end ümbritseda inimestega, kellel on positiivne ellusuhtumine ja kes ei näe igas asjas ainult halba külge. Ma sain aru, et see peab olema minu kontrolli all, minu igapäevane elu peab olema minu kontrolli all. Ma saan valida inimesi kellega rohkem suhelda ja kellega oma suhtlust piirata. Ma saan valida, keda sotsiaalmeedias jälgida ja keda mitte. Ma saan igal hommikul valida, kas alustada päeva naeratusega või mitte. Ma saan valida, kuidas ma erinevatele situatsioonidele reageerin või kuidas ma lasen end erinevatest inimestest ja olukordadest mõjutada. Ma saan valida omale meelepäraste tegevuste vahel. Ja isegi kui ma pean tegema midagi, mis mulle ei meeldi, siis ka sel juhul saan ma valida näha selles positiivset poolt. Ma tahan, et Sa mõtleksid nüüd enda praeguse seisu peale. Kas Sinu elus eksisteerib neid negatiivse mõtteviisiga inimesi, kes Sind ka mõjutavad? Kas Sa jälgid sotsiaalmeedias kedagi, kelle postitused Sinus negatiivseid tundeid tekitavad? Kas Sa tunned, et Su elus on midagi puudu, aga tegelikult saaksid seda muuta? Kas tunned, et Sinu enda juures on midagi, mida muuta tahaksid? Kõik need asjad on Sinu kontrolli all, Sinu igapäevane elu on Sinu kontrolli all. Nii et otsusta ja tegutse.

Tulles tagasi oma neljakuulise pausi juurde, siis kõige raskem oli selle otsuse aktsepteerimine. Kogu trall hakkas pihta juba aprillis, esimesed mõtted hooaja pooleni jätmisest olid mais, ja lõpuks otsus reaalselt paus teha tuli alles septembris. Mis selle raskeks tegi, oli hirm tundmatuse ees ja neid vastuseta küsimusi oli niivõrd palju. Mida teha, kuidas edasi minna, kuidas päriselt leppida sellega, mida oma vaba ajaga peale hakata, kas see paus päriselt ka midagi korda aitab teha, mis saab pärast pausi, kas ma üldse jõuan tagasi samas mahus selle juurde, mis saab kui ma peaksin selle aja jooksul nii-öelda iseenda ära kaotama jnejne.

Ma olen oma teekonnal alles alguses, aga see on minu tee ja ma võtan seda täpselt nii kiiresti või aeglaselt nagu mulle õige tundub. Ma ei tea, mis seisu ma saavutan esimesteks võistlusteks või millal ma üldse oma hooaja esimese võistlusstardi teen, aga ma tean, et minu eesmärgiks on augustiks heas vormis olla, et kodusel EMil hästi võistelda. Ja sinnamaani on mul piisavalt palju aega, et asju omas rütmis teha. Ja mis põhiline, ka neid väikeseid samme nautida.

Mu pikk treeningpaus ei tähendanud kõik need neli kuud jalad seinal lebotamist, vaid sisaldas endas vähemalt 10 täiesti treeningvaba nädalat koos aktiivsemate tegevustega ja ülejäänud nädalatel treeninguid vastavalt enesetundele ja motivatsioonile. Mõnel nädalal võisin teha ainult 2-3 treeningut kui tundsin end väsinuna ja ei tõmmanud üldse jooksma ning mõnel nädalal võisin teha 5-6 treeningut nii, et tundsin, et võiks isegi rohkem teha. Detsembris tehtud mandlioperatsiooni järgselt tegin kuuajase treeningpausi, et kurk paraneda ja organism taastuda saaks ning koolis kõige viimased eksamid sooritatud saaksid. Kui peale seda uuesti treeningrajale sain, pidin kehale õpetama, kuidas jälle järjepidevalt koormusega harjuda. Ja täiesti ausalt öeldes saan ma nüüd aru, miks spordiga alustavad inimesed peale paari esimest treeningkorda sellest loobuvad J. Õnneks harjus minu keha igapäevase trennitegemisega ikka väga kiirelt jälle ära ja juba teisest nädalast alustasin taas treeningplaani järgi harjutamisega. Kuna jooksmine annab kehale kõige suuremat koormust, siis vähemalt esimestel nädalatel on minu treeningkavasse sisse lülitatud ka väga palju alternatiivtreeninguid ning jooksmise osakaal suureneb järk-järgult. Ma olen praeguseks viis nädalat olnud tagasi tavalise treeningrütmi juures. Kui esimesed kolm nädalat läksid vastavalt treeningplaanile väga sujuvalt, mil organism vastas treeningutele ikka väga hästi, siis viimasel kahel nädalal olen pidanud uue elurütmiga kohanema, millest täpsemalt allpool. See on aga endaga kaasa toonud muudatusi treeningutes ja ka treeningute ära jätmist. Ehk peale väga ilusat algust esimene väiksem madalseis, mis oli ette teada ja mida on seetõttu ka kergem aktsepteerida. Ja ilmselt ongi praegune natuke kergemalt võtmine vajalik, et uuest nädalast taas korralike treeningutega alustada, mil ees ootab laager Portugalis. Samas pean ma endale teadvustama, et tagasi tulles läheb see uus elurütm edasi ehk pean leidma viisi, kuidas see vajadustele vastavalt kohandada. No worries, no stress, sest ma tean, et korrapärase rütmi leidmine probleeme ei valmista ja EMile suunatud treeningplaan ka reaalselt toimib.
Nüüd aga natuke spordivälist juttu ka. Mul on käimas viimane aasta Rootsis biomeditsiini erialal ja olen ainukese õpilasena oma kursuselt praeguseks ära teinud kõik õppeained. No pain no gain ehk palju õppimist ja stressi, aga oi kui hea tunne see on. Hetkel on käsil lõputöö kirjutamine, mille teen Göteborgi ülikooli uurimisgrupi juures. Ma olen läbinud alles kaks nädalat seal, aga juba on mega lahe kogemus! Juba esimesel päeval nägin ära nii palju huvitavaid asju ja sain nii palju uut infot, mida oma ülikooli juures poleks kindlasti kogenud. Me teeme laboris uuringuid pruuni rasvkoe kohta, millel on avastatud erinevaid positiivseid effekte näiteks diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste vastu, mis on põhiliselt ülekaalulisusega kaasnevad haigused. On teada, et kui valge rasvkude on spetsialiseerunud energia talletamisele, siis pruun rasvkude on spetsialiseerunud energia kulutamisele soojuse näol. Sellest tulenevalt on arvatud, et pruuni rasvkoe aktiveerimise kaudu oleks teoreetiliselt võimalik ülekaalulisusega ja sellest põhjustatud haigustega võidelda. Uuringud on erinevaid tulemusi näidanud ning selleks, et asi reaalse praktilise kasutuseni jõuaks, on vaja pruuni rasvkoe struktuuri ja funktsiooni kohta rohkem teada saada. Selle erinevate osade uurimisega just Göteborgis tegeletaksegi, millest mina saan ühe osaga tegeleda.

Otsus seal oma lõputöö teha annab mulle väga hea kogemuse sellest, kuidas asjad reaalses elus toimuvad ja mis selle eriala valikul mind töömaailmas ees ootab. Teisest küljest on see juba praegu nagu täiskohaga tööl käimine ja treeningute planeerimine sinna juurde on raskendatud. Esimesel kahel nädalal õpetati mulle pea kõik selgeks ja pidin laboris olema neil aegadel kui juhendajad ütlesid ehk enamik minu päevi nägi ette kella 6st äratust, et Göteborgi sõita ning tagasi jõudsin tavalistel päevadel õhtul kella poole seitsme paiku ja äärmiselt väsinuna, sest laboritöö oma olemuselt on pigem täppistöö ning kõikide katsete tegemiste ja masinate kasutamise ajal peab olema väga tähelepanelik. Teatud päevadel järgnes sellele minu õhtune treening, õhtusöök ja magamine ning teatud päevadel oli lihtsalt mõistlikum mitte trenni minna ja hoopis puhata selle asemel. Järgnevatel nädalatel pean õnneks rohkem individuaalselt töötama ja saan ise rohkem oma aega planeerida. Loodetavasti saan oma töö ära jaotada kolme-nelja päeva peale nädalas ja sisse panna ka kodus tehtavaid teoreetilisi päevi, mis laseksid mul ka nädala sees kahe treeningkorraga päevi teha. Teoorias tundub see kõik tehtav, aga eks näha kuidas see praktikas välja nägema hakkab, sest nende kahe esimese nädalaga sain ma aru kuivõrd destruktiivset käitumismustrit ma oman seoses oma „milleks-üldse-midagi-teha-kui-seda-mitte-väga-hästi-teha“ mõttemalliga. See oli ilmselt ka üks peamisi põhjuseid, miks ma möödunud aastal oma organismi ära kurnasin, ja samasse ämbrisse ei tahaks enam astuda.

Lõputöö tegemine on ka üks suur põhjus, miks ma ei tea täpselt, millal ma oma võistlushooajaga pihta hakkan, sest hetkel on väga keeruline midagi planeerida, teadmata kuidas treeningutega minema hakkab. Laboritöö on planeeritud iseenesest kuni aprilli lõpuni ehk augustiks saan kindlasti vormi J.

Nüüd aga lõputöö mõtted peast ja nädalaks Portugali päikese alla treenima!

Kommentaarid