Kas mul ei olegi supervõimeid?!


Las ma räägin teile ühe loo. Loo sellest, kuidas ma eesmärkidele suunatud treenimisest jõudsin esialgu võistlemiseni nagu üks pühapäevasportlane treeningul ning seejärel täielikult treeningutest loobumiseni. Loo sellest, kui oluline on võtta enda jaoks aega ja puhata ning loo sellest, kui oluline on oma kehale piisavalt energiat anda.

Öeldakse, et targad õpivad teiste vigadest. Mina ei olnud vist piisavalt tark selle jaoks. Aga loodan, et oma lugu rääkides jõuab see nendeni, kes liiguvad samas mustris ning kes loodetavasti oskavad pidurit tõmmata ja muudatusi teha varem kui mina.
Alustuseks tahan suure-suure Aitäh! öelda oma vanematele, Adrenalin Arena'le, Civitta'le, Pombelfruits'le, Gretele ja Sigridile, Küllikile, OK Võru'le, IKHP'le ja Eesti orienteerumisliidule kõigi nende võimaluste eest, millest ma möödunud hooajal osa sain tänu teile!

Aga hakkame siis looga pihta.

On 2018 suvi. Olen nõrk. Füüsiliselt tunnen end jõuetult, aga minu suurim murdepunkt seisneb vaimses nõrkuses. Ma ei suuda uskuda, et aastataguse Eesti MMi õnnestumise ja lennuka hooaja alguse järgselt on suve jooksul kõik võistlused niivõrd valesti läinud. Sügise alguses kolin tagasi Rootsi ja teen pausi. Treener palub minult meie esimese aasta kirjalikku tagasisidet. Mõtlen veidi ning otsustan kirja panna kõik nii nagu südamest tuleb. Kirjutan ausalt oma suurest füüsilisest arengust ja sellega kaasnenud tehnilisest ebakindlusest. Seejärel panen kirja kõik vaimse poolega seotud aspektid ja jutt tuleb pikk. Liigagi pikk. Paneb mõtlema.
Pilt: Külli Leola
Otsus: ma teen kõik, mis minu võimuses, et tulla tagasi tugevamana kui varem!

2018 sügis-talv. Treenin suuremate koormustega kui varem. Õpin ülikoolis täiskoormusega. Käin eraldi täiskoormusega rootsi keelt õppimas. Ja üritan samal ajal süüa teha, kodu korras hoida, sõprade jaoks aega leida ja piisaval hulgal und saada. See kõik tundub võimalik kui väga hästi aega planeerida. Esialgu. Tean, et seda kõike on tegelikult palju, seega pööran rohkem tähelepanu sellele, mida keha mulle ütleb ja teen treeningutes vastavaid muudatusi. Kõik töötab väga hästi ja mu füüsiline tase tõuseb jõudsalt. Võtan ühendust spordipsühholoogiga, kellega alustan koostööd. Ma ei taha enam kogeda seda, et hävin kõik need võistlused, mille jaoks olen üle poole aasta tööd teinud nagu juhtus möödunud suvel. Ma õpin asjadele lähenema teise nurga alt.

Esimene kuu möödub probleemideta. Ainuke asi, mida tähele panen on see, et olen pidevalt väsinud, sest mul lihtsalt ei jää aega piisavaks puhkuseks oma kõigi toimetuste kõrvalt. Järjest rohkem tuleb ette neid päevi, mil ärkan hommikul varakult ja olen keskööni pidevas tegutsemises. Pole siis väga imestada, et keha annab väsimusest märke. Teen küll päevakavades ja treeningutes muudatusi, et kehale puhkust anda, aga täpselt nii palju, et kõik asjad ikkagi tehtud saaksin. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan asju ära jätma. Vähem lihashooldust, vähem aega söögitegemiseks ja söömiseks, vähem aega koristamiseks jnejne. Kuigi mu keha näitas väsimust, siis ma jätkasin täpselt samas rütmis, sest kõigest hoolimata liikus mu füüsiline vorm selle taseme suunas, kuhu ma veel kunagi küündinud ei olnud.
Jõuab kätte 2019 kevad. Ma olen saavutanud selle, millest unistasin. Ma olen füüsiliselt jõudnud tasemele, millest ma varem vaid und nägin. Mu ülikooliõpingud liiguvad jõudsalt õiges suunas ja kogu õppeprogrammi raskeimad õppeained saavad läbitud. Ma saan ühele poole rootsi keele õpingutega. Ma olen vaimselt parimas seisus, mis ma viimase paari aasta jooksul olnud olen. Ehk kokkuvõttes olen ma valmis alustama rahulikumat eluperioodi ja tõesti valmis eesootavaks võistlusperioodiks. Hooaja esimesed võistlused näitavad kõike tehtud tööd ja alustan hooaega Rootsi MV öise 10.kohaga.

Paar nädalat hiljem, aprilli keskel, kaob mu kehast aga kogu jõud. Ma sõna otseses mõttes lihtsalt ei jaksa enam joosta – 15min on suhteliselt maksimum, mis mu keha normaalselt ära kannatab. Kiirem kõne treenerile ja paaripäevane puhkus. Mõlemale tundub lihtsalt, et keha on väsinud ja mõned kergemad päevad peaks asja lahendama. Seis näitab küll paranemise märke, kuid väikese kahtlusega sõidan 10milale. Võistluse ajal on enesetunne üllatavalt kerge, aga tempo on täpselt selline, et keha rohkem pingutada ei suudaks. Võistlusele tuleb kohe otsa MMi ettevalmistuslaager Norras, kahe täispäeva pikkune labor ning nädalavahetuse klubi laager, mis kokkuvõtlikult tähendab kahte kehale kurnavat nädalat. Ja see tundub olevat ka viimane piisk karikasse, sest…

…järgmised kolm nädalat olen haiguste küüsis – üks läheb, teine tuleb. Haiguste kiuste astun kahel nädalavahetusel siiski stardijoonele, sest tegemist on MMi katsevõistlustega – ees on ootamas Eesti ja Balti meistrivõistlused. Kui vaim on valmis võitlema, siis keha on täiesti jõuetu. Põhimõtteliselt kõik tõusud kõnnin ja kiirus on ilusti öeldes kehva. Võistlustele järgneb uus haigushoog, mille tõttu loobun suve alguses Rootsi MV-st, Soome MK-etapist ja Venla teatejooksust. Kui juuni keskel lõpuks haigustega ühele poole saan, siis on organism kordades jõuetum kui enne haigusi. Otsustame treeneriga kehale haigustest taastumiseks aega anda, sest ühest kergest jooksust taastumine võtab reaalselt 2 päeva.
Sel perioodil ärkan hommikuti positiivsete mõtetega, et käes on uus päev ja minu seis on parem kui eile. Seejärel lähen trenni ja paranemise märke ei kusagil. Endiselt on sama kehva. Järgmisel päeval ärkan taas mõeldes, et täna on see päev, mil päike tuleb pilve tagant välja. Aga treeningud näitavad endiselt sama seisu. Ja sellise lapseliku jonnakusega ärkan ma päevast päeva, nädalast nädalasse, igapäevaselt peas ainult positiivsed mõtted, et ühel hetkel see kõik peab ju paremaks minema.

Kuigi mu lootused on veel üleval, siis jõuab kätte see hetk, mil ma mõistan, et selleaastase MMi lootustele pean ilmselt head aega ütlema. Kurb. Aga kui keha nõuab oma, siis pole midagi teha.

Juuni lõpus on viimase MMi katsevõistlusena kavas Kapa-3, kuhu lähen ainult seepärast, et olen end juba kirja pannud. Haiguste ja võistluste vahel jõuan teha ainult paar üksikut treeningut, mis kõik tulevad jõuetult. Esimesel päeval on justkui enam-vähem kiirus olemas, aga tehniliselt ebaõnnestun täiesti. Teisel päeval suudan end nii palju orienteerumise lainele viia, et saan sellega pääsme MMi lühirajale. Samas päev hiljem on keha taas niivõrd läbi, et kogu raja läbimine on vaevaline.

Järgneb kaks päeva põhimõtteliselt voodis olles, mille järgselt sõidan Norra MMi ettevalmistuslaagrisse. Poolteist nädalat, mille jooksul hoian treeningute arvu võimalikult madala, et kõik tehtud treeningud võimalikult kvaliteetsed saaksid. Panen rõhku maastike tehnilistele eripäradele ja üritan füüsilisele vormile mitte mõelda. Kord päevas maastikul käimine on mu kehale täiesti piisav selleks, et ülejäänud päev voodis veeta.
Pilt: [MiD7]Production
Norrast tagasi kodus, on MMini jäänud 4 täispikka nädalat, millega algab projekt „4 nädalaga tagasi vormi“. See 4-nädalane blokk on kergem kui see, mis ma ettevalmistusperioodil tegin, sest seda mu keha lihtsalt välja ei kannataks praegu. Piirdun enamasti ühe treeninguga päevas, vaid paaril üksikul päeval teen kaks. Kõik treeningud on Norra maastike suunitlusega ja tundub, et keha võtab treeninguid järjest paremini vastu. Vorm liigub üles. Kolm nädalat tõsisemat treenimist ja viimane nädal puhkamiseks. Ja see viimane nädal on see, mis…

…kõik ära rikub. Keha saab natuke puhkust ja see on see, mida ta veel nõuab. Tean, et ainuke võimalus MMil finaali saada on see, kui ma end vaimselt värskena hoian ning võistlusele positiivselt ja ootusärevalt vastu lähen. Ainult mina tean, mis mu keha aprillist saati teinud on ja kuidas ta kõigele reageerinud on ja ainult mina tean, et hoolimata füüsilisest seisust on vaimne valmisolek see, mis saab veel midagi päästa. Ja puht südamest öeldes ei ole mul mitte mingit probleemi vaimselt sellele võistlusele vastu minna – spordipsühholoogiga tehtud töö on tõesti hästi mõjunud.

Ma olen stardieelselt võistlusvalmis. Nii võistlusvalmis, et suure hooga keeran kaardi 180 kraadi valepidi ette ning kaotan üle pooleteise minuti juba enne kui võistlus alatagi saab. Tagasi K-punkti jõudes teen enda jaoks uue stardi ning alustan võistlust algusest. Esimese punkti võtan koos minu järel startinud taanlasega (kes võitis minu eeljooksu). Üritan tema tempot hoida, aga füüsiliselt raskem raja esimene pool ja ülejõu käiv tempo küpsetavad mu niigi tühja keha täiesti läbi. Selle järgselt on see niigi lühike rada füüsiliselt niivõrd raske ja tehniliselt vigaderohke, et rohkem sõnu mul selle kirjeldamiseks ei olegi. Kartus, mida ma oma peas kõigest väest eemale hoidsin langeb reaalselt raske koormana selga.
Otsustan võistlushooajaga lõpparve teha, sest see on tõesti viimane aeg reaalsusele otsa vaadata ja kehale anda seda, mida ta juba niivõrd pikalt nõudnud on.  Augusti kaks viimast nädalavahetust veedan veel Eestis ning lihtsalt nautimise mõttes panen end kirja ka mõlemal nädalavahetusel toimuvatele Eesti meistrivõistlustele. Mul pole mitte ühekski distantsiks eesmärki. Ei mingeid ootusi, ei mingit pinget. Ma ei garanteeri, et ma kõikidel võistlustel starti lähen ning veel vähem, et ma kõik võistlused üldse lõpetan. Võtan stardist kaardi, jooksen täpselt nii kiiresti, et hea ja mõnus on. Samm-samm haaval, üks etapp korraga. Tavaraja joogipunktides lihtsalt seisan ja joon pikalt, uurin järgmisi etappe ning vaatan, kas keegi juba tuleb tagant. Ja ma sõna otseses mõttes lihtsalt nautides lõpetan need kahe nädalavahetuse võistlused.

Sügis 2019. Septembri teisel nädalavahetusel võtan suuna taas Eestisse, et Euromeetingul joosta. Lihtsalt läbin rajad, et järgmise aasta EMiks harjutada saaks. Naeratusega metsa ja naeratusega rajalt. Ükskõik tulemustest. Nii lihtne see ongi.

Jään taas haigeks ja otsustan treenimisele punkti panna. Nii lihtsalt ei saa enam edasi minna. Treener annab positiivse tule ja otsustame tõsisemast treenimisest pausi teha kuni aasta lõpuni. Käin vaid väljas jalutamas ja ilma nautimas. Neli nädalat peale Euromeetingut on Rootsis toimumas suur klubidevaheline teatevõistlus 25manna, kuhu klubi treenerid paluvad mul tulla hoolimata sellest, et ma treeninud ei ole. Nende nelja nädala jooksul teen reaalselt vaid 3 lühikest kerget jooksuotsa ja jooksen võistlusraja läbi nii, et klubi rahul on. Seejärel jätkan oma treeningpausiga.

Tänaseks saan ma öelda, et seis on läinud natuke paremaks ja viimase kahe nädala jooksul olen 3-4 treeningut nädalas teinud (enam ei käi ainult jalutamas ;) ) ja oleme treeneriga otsustanud järgneva kuu jooksul vaikselt rahulike treeningutega alustada, et põhja laduda ja näha kuidas keha nüüd väikestele pingutustele reageerib. Detsembris ootab mind ees mandlioperatsioon, mille järgselt tuleb uus treeningpaus teha. Kuidas keha taastunud on ning millal ja kui suurel määral on ta valmis jälle tõsisemaid treeninguid tegema annab aimu ainult aeg. Seniks aga annan organismile nii palju puhkust ja rahu kui vaja on ning ei külva end kõiksuguste tegevustega üle. Lihtsalt käin ja naudin iga treeningut, mis ma hetkel ette võtan.

Aga. Kas mul ei olegi siis supervõimeid?
Eelnev lugu on aga ainult fassaad sellest, mis kogu hooaja jooksul toimus. Lugu sellest, mis toimus selle pealispinna all ja lugu sellest, kuidas kõik tegevused viisid selleni, et mu keha otsustas lihtsalt minuga mitte koostööd teha, tuleb nüüd.
Kõik saab alguse sellest, et olen end kõikvõimalike tegevustega üle küllanud. Mul ei ole lihtsalt aega selleks, et treeningutest puhata. Aga puhkus peale füüsilist pingutust on just see, mille ajal areng toimub. Minu päevakava üldises plaanis näeb välja selline: hommikul vara üles, ülikoolitund, esimene treening, rootsi keele tund, teine treening, söögitegemine, kodune õppimine, magamine. Ja nende vahepeal pean tihti kiirustama, et üldse kõik tehtud saaksin. Vähene aeg puhkamiseks tähendab aga seda, et väsimus kehas kuhjub järjest enam ja seda terve selle talveperioodi kuni kevadel lõpuks oma ülikooliprogrammi raskeimate õppeainete ja rootsi keele õpingutega ühele poole saan.

Vähene puhkamine on aga ainult üks külg selle pealispinna all. Teine, üldsegi mitte vähem oluline, on aga probleemid söömisega. Kuna ma tihtipeale kiirustan ühest kohast teise, siis on mu söömisharjumused väga kaootilised. Kui ma ei ole jõudnud valmistada natuke suuremat kogust toitu, siis tähendab see seda, et järgmisel päeval mul lihtsalt ei ole endaga midagi kaasa võtta. Esialgu leian endale midagi suupärast kiirelt poest läbi käies, aga mida aeg edasi seda keerulisemaks ka see läheb. Ühel hetkel on ilmselt keha pidevast tegutsemisest, vähesest puhkamisest ja suurtest treeningkoormustest niivõrd väsinud, et mul reaalselt kaob ära söögiisu. Ühe kuni kahe nädala pikkused episoodid tähendavad seda, et ma ei saa valmistada suuremat kogust toitu, sest see ei lähe mul lihtsalt enam teist või kolmandat korda süües alla. Ma käin poes ringi otsides neid üksikuid toiduaineid, mille järgi mul võiks isu olla ja tihtipeale lõpetan vaid väga üksiku asjaga toidukorvis. Nende episoodide ajal piirdub minu päevane toitumine tihtipeale hommikusöögiga ja midagi lõuna-õhtusöögi vahepealsega. Õhtuti enne magamaminekut joon tihtipeale ainult teed. Päris mitmel korral avastan end keset treeningut tühja kõhuga, sest isu puudumise tõttu on söömine lihtsalt meelest läinud. Kaks korda päevas enda sööma sundimine ei ole kindlasti midagi, mida üks sportlane peaks tegema. Ja ainult kahe toidukorraga päevas ei suuda ilmselt mitte keegi meist normaalse ainevahetuse ja kahe treeninguga kulutatud energiat tagasi süüa.

Puhkus peale treeningut on üks oluline aspekt organismi füüsiliseks arenguks. Teine väga oluline aspekt on organismi piisav energiaga varustamine ja seda läbi korraliku täisväärtusliku toitumise. Kuigi ma seda kõike teadsin ka sel ajal, mil ma seda eelmisel talvel läbi käisin, siis sel hetkel selles situatsioonis sees olles on teooria praktikasse rakendamine niivõrd raske. Ja kuigi ma proovisin leida erinevaid viise, mis seda kergemaks teeksid, siis olin ma ikkagi seisus, kus ma lihtsalt ei suutnud piisavalt muudatusi teha. Rääkisin söömisprobleemi olemasolust ka treenerile, sest ma teadsin kuivõrd palju see mõjutab minu treeninguid ja treeningute tulemusi. Ja kuna tema on varasemalt kokku puutunud sportlasega, kelle sporditee lõppes samasuguse probleemi tõttu, siis oli see midagi, mida me mõlemad väga tõsiselt võtsime.

Kevade saabudes hingasin ma kergendatult kui lõpuks raskeimate kooliasjadega ühele poole sain ja rohkem aega puhkamiseks jäi. Ja see, et peale sellist ettevalmistusperioodi ja kiiret elutempot olin ma ikkagi saavutanud elu parima vormi, näitas mulle, et kui ma tõesti tahan, siis saan ma ükskõik millega hakkama.

Teisest küljest oli mu organism neist viimastest kuudest aga niivõrd ära kurnatud, et võistlushooaja alguses ei jäänud tal lihtsalt mitte midagi muud üle kui haigus külge võtta, sest ma andsin ju niigi kurnatud kehale veel võistluspingutusel koormust. Ja kui mu keha aru sai, et ta saab puhkust põhimõtteliselt ainult siis kui mõni haigus küljes on, siis läks see kõik samas joones edasi. Eesti ja Balti meistrivõistlustel jooksmine oli tagantjärele mõeldes ikka täielik lollus. Ma ei saanud seda tol hetkel ette näha, kuid peale neid võistlusi läks minu seis veel hullemaks.

Ühel hetkel võttis ühest treeningust taastumine reaalselt 2 päeva aega. Kui seis natuke paremaks läks, siis peale raskemat treeningut või võistlust ei tahtnud ma järgmisel päeval voodistki püsti tulla. Mida rohkem suve poole, seda kehvemaks läks mu üldine olek. Järjest rohkem tuli neid päevi, mil ma ärkasin hommikuti tõesti surmväsinuna. Mu käed värisesid hommikuti või natuke hiljem õhtuti ning mu ainus soov oli voodisse tagasi saada. Ma käisin arstide juures ja vereproovides, aga kuna midagi otseselt välja ei tulnud, siis ei osanudki ma seda mitte millegi muu arvele kirjutada kui oma möödunud talve.

MMile otsustasin ma minna, sest esiteks ma olin Norra MMi juba kaks aastat oodanud ja teiseks, ma nägin, et mu keha hakkas vaikselt paremini koormusi taluma ja ma siiralt uskusin, et mul ikkagi on võimalus seal hästi joosta. Seda, et mu keha end viimasel nädalal jälle välja lülitab, ei saanud ma mitte kuidagi ette näha.

Peale MMi läks mu seis aga veel hullemaks ja see oli ka põhjus, miks ma kõik järgnevad võistlused lihtsalt ühe pühapäevasportlasena läbisin. Peale sprindinädalavahetust esmaspäeval olin ma terve päeva voodis ja reedel enne tavarada oli taas see päev, kus ma olin päeva otsa täiesti jõuetu koos käte värisemisega. Lõpuks sain ma aru, et ka isegi väga vähe ja kergeid treeninguid tehes see seis kuidagi ei parane. Seega tuli otsus treeningute lõpetamisest väga lihtsalt. Ja eriti kergelt kuna treener pakkus ka ise selle välja ilma, et ma oleksin jõudnud talle oma mõtetest rääkida.

Mida see lugu siis ikkagi kokkuvõttes andma peaks?
Esiteks peaks minu lugu näitama seda, kuivõrd oluline on peale treeninguid kehale puhkust anda ja mitte lasta väsimusel kuhjuda seni kuni keha lihtsalt kurnatusest end välja lülitab. Lihtsa puhkuse, taastumise ja endale aja võtmisega on võimalik nii palju ära hoida ja kokkuvõttes iseendale head teha.

Teiseks peaks sellest loost kaasa võtma korraliku täisväärtusliku toitumise olulisuse. Ükskõik kui palju sa treenid, kui palju sa teed muid tegevusi või kui palju sa puhkad, siis korralik toit on see, mis meie keha energiaga varustab. Ja kui sa tunned, et sul on mingeid probleeme sellega, siis leia enda jaoks see inimene, keda sa usaldad ja kes sind selles osas aidata saab ning lihtsalt räägi sellest.

Kolmandaks näitab see lugu kuivõrd oluline on mentaalselt heas seisus olla. Ükskõik, mis seisus ma terve selle hooaja vältel olin, siis enda positiivne hoidmine ja südamest uskumine, et kohe-kohe on kõik jälle korras, oli see, mis mind sellest aastast üsnagi valutult läbi tõi. Tänu spordipsühholoogile oskasin ma negatiivseid kogemusi üsna kiirelt unustada ja suutsin tänu sellele ikkagi positiivselt edasi minna. See oli kindlasti kõige olulisem osa kogu selle võistlushooaja vältel, sest ilma selle oskuseta ei oleks ma kindlasti suutnud füüsiliselt kehvas seisus niivõrd palju medaleid võtta:
ü  Eesti MV lühiraja 3.koht
ü  Eesti MV teate 1.koht
ü  Balti MV tavaraja 6.koht
ü  Balti MV teate 1.koht
ü  Eesti MV öise 3.koht
ü  Eesti MV tavaraja 3.koht

Seega kokkuvõtteks. Jah, mul ei olegi supervõimeid ning ka mul on vaja puhata ja piisavalt süüa, et koormustele vastu pidada. Eelmisest aastast olen nii palju õppinud, et kui aasta tagasi olin nagu orav rattas, siis praegu olen hoopis vastupidiselt see, kes hommikuti kaua magab ja võimalikult palju puhkab. Ja endiselt tegelen ma oma söömisrütmi paika saamisega. Ma ei ole veel toimivat lahendust leidnud, aga vähemalt on seis parem kui aasta tagasi.

Kui sa oled siia lõppu jõudnud, siis ma loodan, et sa oskad sellest loost endale kasulikud asjad välja noppida. Kanna enda eest hoolt!

Kommentaarid