Kahe nädala pärast peaks uus hooaeg algama?! :O

Avan silmad, vaatan kalendrisse, märts. Peale hommikusööki ja online koolitundi panen spordiriided selga, tossud jalga ja teen pooletunnise jooksuotsa. Päike paistab, lumi on sulanud, linnud siristavad. Kevad! Naudin iga jooksusammu ja olen õnnelik, et saan lõpuks need 30min ilma valuta joosta! Lõpetan trenni jõuharjutustega. Kahe nädala pärast peaks minu aastaplaani kohaselt võistlushooaeg pihta hakkama. Hinge tekib ootusärevus ja kehast käib läbi kihelus. Nii väga tahaks juba stardijoonele astuda. Aga. Praeguses valguses paistab, et ka see hooaeg läheb möödunuga samas suunas…

____________________________________________________________

Aga enne kui hooajaeelsete mõteteni jõuan, läheme ajas pea kolm kuud tagasi.

2021

Aasta algab mõnusalt pere seltsis aega veetes ja lauamänge mängides. Keskööl saab välja ilutulestikku vaatama mindud ja napilt ühega pihta saamisest pääsetud. Mõned inimesed ikka ei õpi, et see tuleb enne süütamist ka korralikult toestada. Lõuna paiku võtame vanematega ette tee Haanjasse, et üks mõnus suusaring teha. Aasta teisel päeval kutsun sõbrad kaasa ja teeme mõnusa reljeefitreeningu. Ilus algus!

Et see algus veelgi ilusam oleks, saab koondisega Kõrvemaal neli päeva laagris veedetud. Mõnusad orienteerumistreeningud lumes joostes ja õhtused rahulikud suusaotsad. Iga treening on tõsiselt nauditav ja niivõrd tore on jälle koondisega koos olla. Aga lisaks kõigele heale ja toredale saan enda 25.eluaasta sünnipäevaks „kingituse“.

Laagri teise päeva hommikusse trenni minnes tundub vasaku jala kand õrnalt üles ärritatud olevat, kuid suuremat tähelepanu sellele ei pööra. Jooksen ära ka päeva teise tehnikatreeningu kui tunnen, et õhtu saabudes jääb kand aina valusamaks ja jalanõusid jalga panna ei taha. Lasen kannale laserit. Järgmise päeva hommikuks on valu niivõrd süvenenud, et hommikuse trenni jaoks panen jalanõud jalga, kõnnin pisarsilmil trepist alla, võtan jalanõu jalast ja kõnnin tuppa tagasi. Niipalju siis teevalikute trennist. Selle asemel panen natuke rohkem riideid selga ja teen rahuliku suusasõidu, sest seda kannatab pea ilma valuta teha. Õhtuseks trenniks teen noortega koos jõu-liikuvustreeningu saalis ja viimasel päeval laagri lõpetuseks 3h suusamatka koos Margreti ja Teelega.

Viimastele nädalatele tagasi mõeldes on kannavalu algallikaks ilmselt jõulude ja aastavahetuse vahel tehtud pikemad kõnnimatkad ema matkasaabastega ning sinna otsa üsna palju jooksmist libedal ja lumes. Käin arstil, kes keelab jooksmise ja soovitab kannal hoida põletikuvastast plaastrit ja külma.

Võtan nädala puhkamiseks, Rootsi tagasi reisimiseks ja uude korterisse kolimiseks. Järgmised poolteist nädalat veedan jõusaalis ratta seljas, jõutrenni ja crosstrainerit tehes. Kannavalu jääb järjest vähemaks. Jaanuari lõpetuseks teeme Margretiga nelja päeva pikkuse treeninglaagri minu juures Örebros, mil iga päev käime Kilsbergenil suusatamas ja lisaks natuke muid treeninguid. Proovin taas joosta ning vähemalt Hoka jooksutossudega saan teha seda ilma valuta. Veebruari esimesel nädalal julgen juba natuke rohkem joosta, kuigi kombineerin trennid alternatiivtreeningutega. Kuna kand tundub juba hea olevat, võtan vastu otsuse laupäevase orienteerumistrenni teistega koos kaasa teha. Treening venib aga planeeritust pikemaks ning orienteerumisjalanõud ärritavad kanna jälle niivõrd üles, et võtan probleemi tõsisemalt käsile.

Küsin arstidelt nõu, loobun pea kõigist tegevustest, mis natukenegi valu teevad ja mis kannakõõlusele rohkem koormust annavad. Järjekordse nädala olen jõusaalis pikki tunde ratta seljas veetes, mitmeid podcaste kuulates ja lugematul arvul sudokusid lahendades. Vaheldust pakuvad jõutreeningud. Seejärel võtame Margretiga ette tee Falunisse, et suusarajal kilomeetreid koguda. Kuigi neid kilomeetreid ja ka tõusumeetreid saab nädalaga omajagu varutud, siis kogu ettenähtud plaani vähemalt minul ei õnnestu täita, kuna pikad kooliseminarid ja ettekanded võtavad palju aega ning selle nädala sisse jääb mul ka ühe suulise eksami sooritamine. Nädala loen igatahes kordaminekuks, sest tõeliselt mõnus on taas looduses pikki treeningtunde veeta.

Veebruari viimasel nädalal saan lõpuks treeneri soovitatud füsioterapeudi vastuvõtule, kes teeb kannakõõluse ultraheli uuringu ja annab soovitusi edasisteks tegevusteks. Uuring õnneks kannakõõluse sees vigastust ei näita. Saan orienteerumisjalanõudesse kannakõrgendused, mis koormust vähendavad ning võin vaikselt taas jooksma hakata kui saan ilma valuta. Veebruari viimase nädala otsustan siiski veel jõusaalis alternatiivtreeninguid tehes veeta, kuid teen pea iga treeningu lõpetuseks 10-15min pikkuse jooksuotsa.

Märtsi esimesel kahel nädalal valin hoolega, milliste jalanõudega jooksen, kuid jooksuringide pikkused tõstan 30-40min peale. Ja ma saan ilma valuta joosta! Kombineerin küll kõik treeningud alternatiivsete osadega, kuid olen niivõrd tänulik, et need lühikesedki otsad saan joostes teha. Iga samm on puhas nauding. Eriti kui väljas kevadine päike nägu paitab!

Seejärel saab treeningplaani sisse lülitatud ka jooksuintervallid, kuid jätkuvalt on väga suur osakaal alternatiivtreeningutel. Otsin kapist üles kõik orienteerumisjalanõud ning leian ühed, millel on pehmem kannaosa. Need saab kohe ka siinse eliitgrupi ühisstardist tehnikatreeningul järele proovitud. Saan ilma valuta. Äärmiselt mõnus on taas üle niivõrd pika aja orienteeruda, kuid pikk paus väljendub koheselt ka kaardilugemisele keskendumises. Samas tuleb enamik rajast siiski hästi välja ja just need osad võtan endaga kaasa.

Teistega koos saab ka nii staadionil kui tõusudel intervalle joostud. Kui staadionil jääb kiirusest vajaka, et teiste eliitgrupi naistega koos joosta, siis metsas ja tõusuintervallidel probleemi pole. Hea, et ma ikka orienteerumise olen valinud ja eks see jooksukiirus ka vaikselt tõuseb. Lootus püsib, et ehk ühel päeval pole ka probleemi nendega koos staadionil joosta.

Kuigi kand kannatab juba ka natuke pikemaid jooksuotsi teha, siis kohati on siiski kannas ebamäärane tunne, mille tõttu pean väga hoolikalt edasisi treeninguid planeerima. Iganädalased vestlused treeneriga aitavad loodetavasti õigeid otsuseid vastu võtta.

____________________________________________________________

Liikudes edasi hooajaeelsete mõteteni, siis…

Neid mõtteid on nii ühest kui teisest küljest. Naljakas, kuidas aasta tagasi pandeemia alguses sai naiivselt mõeldud, et isegi kui seda 2020 hooaega ei tule, siis vähemalt saab 2021.aasta hooajale keskenduda. Ja täna oleme endiselt seisus, kus kõik võistlused järjest edasi lükatakse, tühistatakse, siis plaane muudetakse ja uuesti tühistatakse. Talvel uue hooaja aastaplaani kirja pannes lähtusin siiski sellest, et kõik võistlused toimuvad. Selle plaani kohaselt oleks pidanud esimene võistlusstart olema juba ühe nädala pärast…

Kui möödunud aastal püsis koguaeg sees lootus, et äkki nüüd saab jala joonele, siis iga võistluse tühistamine tõi kaasa väikese pettumuse. Täna need uudised enam selliseid emotsioone kaasa ei too. Kui midagi korraldatakse, siis see on ainult boonuseks. Hetkese seisuga on siht väga kindlalt järgmise aasta koduse EMi peal ja iga sel aastal võimaldatud start aitab mul lihtsalt näha, kas liigun õiges suunas.

Praeguse seisuga korraldatakse Rootsis aprilli jooksul võistlusi kahel nädalavahetusel, ainult põhiklassidele ja võistlema pääseb vaid piiratud arv osalejaid. Need kaks on mul küll koheselt plaani võetud, kuid eks näha, kas üldse pääsen nende sisse, kes starti lubatakse. Esimese hooga on siht kahe nädala pärast toimuval lühirajal ja Rootsi meistrivõistluste pikal rajal.

Täiesti omaette küsimused on muidugi rahvusvaheliste võistluste kohta – maailmakarika etapid, sprindi EM, MM. Kas ja kuidas neid korraldatakse? Mille põhjal koondis valitakse? Kuidas saab olema reisimise, testimise, majutusega? Kas on võimalik enne laagris käia? Jne jne.

Eks aeg toob ka neile küsimustele vastused. Seniks aga päikest!

Kommentaarid