Alustuseks tahan suure-suure Aitäh! öelda Civittale ja Adrenalin Arenale, kes jätkuvalt ka käesoleval aastal minu sporditegemistele on õla alla pannud. Pooleteise aasta pikkune treeningplaan koduse EMi jaoks on igatahes hoo sisse saanud!
Aga. Tõmbame sellele 2020.aastale lõpuks joone alla, et saaks käesolevaga rahulikult edasi minna.
Septembris Rootsi tagasi jõudes harjun vaikselt uue elukorraldusega. Uus linn, uus kool, uued inimesed. Kuna ootamatult Eestisse naasmise tõttu jäin ilma kogu programmi tutvustusest, kooli ringkäigust ja ainele registreerimisest, siis esimesed päevad kuluvad nendele tegevustele. Kursusekaaslaste ja õppejõududega saan tutvust teha esimeses labori tunnis. Esmamulje on hea.
Seejärel lepime eliit-grupi treeneriga kohtumise kokku. Räägime minu senisest sportlasteest, tuleviku eesmärkidest, treeninggrupi plaanidest ja liikmetest, Örebro maastikest jne jne. Saan soovitusi headest treeningradadest ja mõningad linnalähedased orienteerumiskaardid. Kui suvel sai pigem vähe treenitud, siis nüüd hakkavad treeningud taas hoogu võtma. Kord nädalas saab teistega koos intervalle joostud – tõusuintervallid, raba-intervallid, intervallid staadionil ja metsaradadel. Lisaks saab koos kaardiga metsas käidud, jõudu tehtud ja rahulikke pikemaid otsi joostud. Kuigi treeningud võtavad vaikselt hoogu üles, siis samas vajab organism ka palju puhkust. Oma reaalsest seisust ei ole mul tegelikult ülevaadet, mille tõttu eesootavateks võistlusteks eesmärke ei sea.
Septembri teises pooles saan end taas võistlusolukorras proovile panna kui jooksen Rootsi meistrivõistluste metsadistantse. Kõik pandeemiale kohaselt korraldatud. Kohale–jooksed võistluse–minema. Võistluskeskust pole, autasustamist pole, treenerid võivad sportlased ainult autoga starti viia ja finišis peale võtta. Ühest küljest nagu on võistluse tunnet ja teisest küljest nagu jookseks täiesti tavalist päevakut. Peale möödunud poole aasta ettearvamatusi tunnen lihtsalt rõõmu, et vähemalt midagigi toimub ja võtan neid kolme võistluspäeva kui ühte suurt võimalust. Kvalifikatsioon, lühirada, tavarada. Kvalifikatsiooniks olen valmis. Tunnen, et pean keskenduma ainult tehnilisele sooritusele, sest füüsiline tunne lubab A-finaali koha eest ilusti joosta. Tundub justkui ideaalne seis, mille pealt võistlema minna, aga kuna käesoleval hooajal tehtud võistlusstardid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis tunnen end võistlussituatsioonis ja kiirelt jooksult kaardilugemise poole pealt pigem ebakindlalt. Kas ma suudan piisavalt kiiresti vajalikud otsused vastu võtta? Kas ma suudan piisavalt keskenduda, et kogu aeg kaardis oleksin? Kas ma suudan välja lugeda ja ära näha vajalikud objektid sujuvaks orienteerumiseks? Kvalifikatsioonjooks annab vastused…
…Ja need vastused tekitavad omakorda küsimusi. Kvalifikatsioonjooksu esimene pool on äärmiselt rabe. Mitte kuidagi ei suuda head rütmi kätte saada, teevalikuid teha, õigeid objekte näha. Neljanda punkti eel kaob korraks keskendumine ja tulemuseks ca 4min viga... Peale seda teen restardi. Kohati küll ettevaatlikult, aga oluliselt sujuvamalt orienteerun raja lõpuni. Aga sellest ei piisa. Ma olin kehv, minu tehniline pool oli kehv. Jään A-finaalidest välja. Tahes-tahtmata löövad emotsioonid üle pea kokku. Kas ma siis selle pärast treenin?
Laupäeval jooksen lühiraja B-finaali treeninguna. Tahan uuesti kaardiga tehnilisele rajale saada ja iseendale tõestada, et ma suudan piisavalt kaardilugemisele keskenduda. Välja tuleb aga hoopis selline treening, kus pool aega suudan kõike hästi teha ja pool aega on mõtted kusagil mujal. Aga mis põhiline, tuju on hea ja ma naudin iga sammu. Võtan endaga kaasa vaid need hästi tehtud osad.
Pühapäeval saan siiski võimaluse tavaraja A-finaali joosta. Tean, et tuleb raske, aga olen ootusärevil. Saan kõige esimesena rajale. Stardist K-punkti ja kuni esimese etapi poole peale tuleb järjest tõusu joosta. Stardist alates on mul ootamatult tugev kõhuvalu, mis ei lase korralikult pingutada, kuid loodan selle kiirele möödumisele. Teise punkti poole peal käib peast läbi mõte, et sellise valuga ma rada läbi ei jookse. Kas asi on teistsuguses hommikusöögis, kui ma harjunud olen? Tunnen, et tempo on üsna aeglane, aga kiiremini ka ei kannata. Teisest punktist välja minnes näen juba järgmist võistlejat punkti laskumas. Kas peaksin üldse jätkama? Peale neljandat punkti kaob õnneks kõhuvalu ja saan normaalselt jätkata. Keskendun tehnilisele poolele. Füüsiliselt tunnen end normaalselt, aga midagi hoiab tagasi. Peale pikki etappe, mil pool rada on läbitud, tunnen vajadust geeli järele, aga samas uue kõhuvaluga ma riskida ei taha. Loobun geeli võtmisest ja joon vaid topsi vett. Tunnen, kuidas väsimus kuhjub ja paar väiksemat tehnilist apsakat sisse tuleb. Keskendun uuesti kaardilugemisele. Peale ¾ raja läbimist hakkavad mõlema jala taga-reied krampi minema ja võitlen nendega lõpuni. Tempo kukub alla. Neli punkti enne finišit saab minust järgmine startinu mind kätte ja jookseme koos lõpuni. Tulemusi nähes on kahetised emotsioonid. Hea meel on selle üle, et tehniliselt sujus peaaegu kogu rada ilusti, kuid samas jääb väga kripeldama kehv algus ja ära kukutud raja lõpp. Tulemuseks 26.koht. Võimeid oli kindlasti top20 sisse joosta. Kas poole raja peal geeli võttes oleksin lõpuni vastu pidanud? Midagi, mis järgmisteks startideks kõrva taha panna – võistluseelne ja rajal tarbitav toit/energia tuleb enne võistlust korralikumalt läbi mõelda.
Kvalifikatsioonjooks: tulemused GPS
Lühiraja B finaal: tulemused GPS
Tavaraja A finaal: tulemused GPS
Kaks nädalat hiljem, oktoobri alguses, käin Margretil Stockholmis külas. Teeme sprinditreeninguid ja jookseme lühiraja võistluse. Sprindiradadel on probleeme kiirelt õigete teevalikute tegemisega, kuid iga treeninguga muutub tunnetus paremaks. Naudin! Hoopis teine tunne on aga lühiraja võistlusel. Jooksen mõnusa tempoga, suudan korralikult kaarti lugeda, õigetel hetkedel hoogu maha võtta ja õigetele objektidele tähelepanu pöörata. Hilisem analüüs näitab, et paari etapiga oleks veel paremini saanud, aga... See on tunne, mida tahaks igal võistlusel saavutada!
Nädal hiljem jooksen Rootsi meistrivõistluste sprinti ja sprinditeadet. Stockholmis sai asi meelde tuletatud, nüüd on aeg võistelda. Laupäeval on kavas nii sprindi kvalifikatsioonjooksud kui finaalvõistlus ning pühapäeval sprinditeade. Kuna võistlused toimuvad minu uue kodu ümbruses, siis reede pealelõunal pean sellest piirkonnast lahkuma. Veedan nädalavahetuse koos klubiga hotellis. Esimeseks jooksuks olen valmis. Füüsiliselt on tunne hea ja tehniliselt sujub kõik hästi. Jooksen raja läbi varuga ning kvalifitseerun kindlalt finaali. Sõidame koheselt tagasi majutusse, kiire söök, rullimine ja pooleks tunniks voodisse puhkama. Seejärel tagasi karantiini, et A finaalis jalg joonele panna. Kuna paus kahe stardi vahel on väga lühike, siis organism on natuke väsinud, aga valmis pingutama. Füüsiline tunne on taaskord hea ja kaardilugemise sujuvuse saan kohe algusest kätte. Kuniks… Raja keskel 9ndasse punkti joostes näen, et 9. ja 10. punkt on kohe järjest, üks ühel pool maja ja teine teisel pool. Samuti näen, et peale neid järgmisel etapil on lagedale tehtud labürint. Kuna need kaks punkti tunduvad kerged, siis vaatan korraks, kuidas labürindist läbi pääsen. Selle tulemusena jooksen märkamatult ühe majaotsa võrra kaugemale, võtan üheksanda punkti asemel kümnenda ning seejärel kümnendat punkti võtma asudes olen segaduses. Midagi ei klapi. Peast käib läbi 110 erinevat mõtet, eemal nähtud punkt ajab veelgi rohkem segadusse ja aeg jookseb armutult. Lõpuks veast aru saades jooksen tagasi, et mõlemad punktid uuesti võtta. Minut kaotust ja hea soorituse kokku kukkumine. Pingutan siiski lõpuni. Finišis saan aga teada, et olen diskvalifitseeritud, sest väidetavalt jooksin keelatud lindist üle. Endale teadmatult. Ilmselt kohas, kus jalgratturite jaoks oli linti ava jäetud ning sealt läbi joostes olin kaardilugemisele keskendunud. Öeldakse, et sport toob emotsioone. Seda see võistlus kindlasti tõi. Tunne mõlema jooksu ajal oli kindlasti üks parimaid, mis mul üldse kunagi sprinti joostes on olnud. Tunne, et kiirus on hea ja kaardilugemine sujub niivõrd hästi. Teisest küljest võin vist kokkuvõttes selle finaaljooksu üheks väikeseks katastroofiks nimetada.
Pühapäevases sprinditeates saan koha alles klubi viimases ehk neljandas võistkonnas, sest noorematele taheti anda võimalust esindustiimides jooksmise pingega toimetulekuks. Minu jaoks väike pettumus, aga mis seal ikka. Saan esimest korda joosta sprinditeate avavahetust ja keskendun oma sooritusele. Keha on eelmisest päevast natuke väsinud, aga võistlusrajal pingutamine on mõnus. Grupi tagant startides küll möödun järjest võistlejatest, kuid esimesed on veidi eest ära saanud. Kaardilt suudan kõik ilusti välja lugeda ja lõpetan oma vahetuse viiendal kohal. Kokkuvõttes tuleme B-finaali neljandaks. Emotsioonide-rohkele nädalavahetusele sai vähemalt ilus punkt pandud ja sellega lõppeb ka kogu lühike võistlushooaeg.
Sprindi kvalifikatsioon: tulemused GPS
Sprindi A finaal: tulemused GPS
Oktoobri lõpuni käin veel iga nädal grupitreeningutes, kuid novembri algusest kehtestatakse Rootsiski piirangud, mille tõttu kõik rühmatreeningud ära jäetakse ja kogu õppetöö kaugõppe vormi viiakse. Võtan 3 nädalat planeeritud treeningutest vabaks. Veider on olematust hooajast puhata, aga uueks hooajaks korralike treeningutega alustamiseks tundub natuke liiga vara.
Plaanipärase treenimisega alustan uuesti novembri viimasel nädalal. Treeningud sujuvad aasta lõpuni väga hästi ja enesetunne on suurepärane. Detsembri keskel sõidan pea kuuks ajaks Eestisse, et perega aega veeta, mõnusalt jõulud mööda saata ja aastale head aega öelda! Loodetavasti tuleb uus aasta võistluste-rohkem.
Kommentaarid
Postita kommentaar