2020 on olnud aasta, mille kohta polegi nagu palju midagi öelda. Elu mängib vahel ikka selliseid vingerpusse, mida ei olegi mõtet üldse analüüsida. Vaikus. Aktsepteerimine. Meelerahu. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja loota, et ühel päeval jõuame tagasi „normaalse“ elu juurde. Seniks aga on ju niivõrd palju muid väikeseid asju, millest rõõmu tunda ja elu on endiselt ilus.
Üks pikk vaikus on olnud, aga jah, ma ei olegi päriselt kuhugi kadunud. Viimati sai postitatud veebruaris, mil peale üht väga pikka treeningpausi üritasin taas oma teed tagasi võistlustahteni leida. Nüüd, 9 kuud hiljem, võin südamerahus öelda, et vahepealse ajaga olen üles leidnud oma positiivse mina ja ma tõsiselt naudin treeningprotsessi! Ja oi kui hea tunne see on!
2020.aasta
hooaeg on olnud keeruline. Ja keeruline just vaimses mõttes. Tänaseks on sellel
hooajal joon all ja kuigi praegune olukord ei näita just eriti positiivseid
märke, siis tuleb seda positiivset iseendast leida. Isegi kui järgmine aasta
peaks tulema sarnane möödunule, siis 2022.aastaks võiks olukord olla
niivõrd stabiliseerunud, et saame koduse tiitlivõistluse ikkagi
korralikult vastu võtta. See peaks olema piisavaks motivaatoriks, et täiskäigul
edasi minna.
Aga, kuidas see 2020.aasta minu jaoks siis ikkagi möödunud on?
„Praegu oleks pidanud toimuma kodused Euroopa meistrivõistlused…“ On mu esimene mõte, kui hakkan vaatama, et kas selline oligi 2020.aasta hooaeg. Null tiitlivõistlust, null maailmakarika etappi, minu jaoks kahjuks ka null Eesti meistrivõistluste starti… Kurb, aga tõsi. Tänaseks võin „võistlushooaja“ lõppenuks lugeda. Või mis võistlushooaja. Jala sain joonele vaid paaril nädalavahetusel kogu aasta peale. Nii vähe võistlusi sai viimati joostud ilmselt siis, kui ma orienteerumisega alles algust tegin… Aga kõigest järgemööda nüüd.
 |
| Ainuke kord sel aastal, mil õnnestus koondise riided selga tõmmata |
Kiirelt jõuab kätte see hetk, mil võistluste tühistamine ei anna mulle enam lihtsalt aega enda jaoks, vaid tekitab küsimusi, kas sel aastal üldse jala joonele saab. Iga järgnev teade võistluse tühistamisest või edasi lükkamisest tõmbab motivatsiooni alla. Tean, et selline viirus ei kao niisama lihtsalt kuhugi ning väga tõenäoliselt sel aastal midagi ei toimugi. Aga teadmisest hoolimata püsib lootus. Ja seesama väike lootuskiir minus eneses hoiab tegutsemas.
Kuniks… ühel märtsikuu päeval saan teate, et kodune EM jääb ilmselt ära ja tunnike hiljem ka teate, mille kohaselt ei saa ma oma lõputöö tegemist jätkata ning võib juhtuda, et saan seda teha alles sügisel. Küsimusi ei tekita järsku enam ainult käesolev aasta, vaid suur küsimärk tekib ka järgmise aasta kohale. Motivatsioon ja tahe midagi teha on nullis. Puhkan. Veedan sõpradega aega. Vaatan filme. Kokkan. Ilusatel päikesepaistelistel päevadel võtan suusad ja kõnnin mäe otsa ca 1-1,5km pikkusele kunstlumerajale 2-3h ilma nautima. Nädal hiljem õnnestub mul lõputöö juhendajatega rääkides asi nii kaugele saada, et mind lubatakse laborisse. Üksinda. Mõnel heal päeval kohtan veel 1-2 inimest seal. Kui muidu olid juhendajad minu laboritöö eest vastutavad, siis sellest hetkest alates pean ise vastutama. Kas kõik kasutatud kemikaalid saavad õigetesse jääkide konteineritesse? Kust ma uue purgi/pudeli saan kui mõni asi otsa peaks lõppema? Kas ma oskan kõiki masinaid õigesti kasutada? Kõik läheb hästi. Välja arvatud üks päev, mil mul on korraga käsil kolm erinevat protseduuri kahes erinevas laboris ning üks oluline reaktsioonikomponent järsku otsa lõppeb. Kui muidu oli kõik ilusti planeeritud, siis nüüd on juhendaja telefoni otsas, et ma saaks uue pudeli kemikaali leida, jooksen kolme erineva labori vahelt ja otsin kõik külmikud läbi, samal ajal jälgin kella, et õigeaegselt oma asjadega jätkata. Ja siis selgub, et uut pudelit ei olegi tellitud. Kiire ümber kalkuleerimine ja arvutamine, et selle olemasolevaga osagi tehtud saaks. Aprilli keskpaigaks olen oma laboritööga nii kaugele jõudnud, et pean kõigiga hüvasti jätma. Minu tehtuga ollakse niivõrd rahul, et pakutakse võimalust sinna tagasi minna kui oma õpingutega ühele poole saan. Tõeliselt ilus punkt niigi äärmiselt toredale teekonnale, kus minu käsutusse anti terve üks osa kogu nende teadustööst.
 |
| Kohaliku klubi kutid, kellega koos treenitud sai |
Aga, kas suvi möödub ka võistlusteta? Augustis saab siiski jala joonele. Pea 11 kuud võistluspausi. Mis võistlemine, mis konkurendid, mis sisemine loom, mis võitlus esikoha nimel? Peale nii pikka pausi ei mäletagi, mis see enam tähendab. Kas lihtsalt nautides rada läbides ei saagi põhiklassis võita nagu noorte- ja juuniorklassides sai? Millal ma üldse viimati starti astudes tõelisesse võitlusesse asusin? Mitte selle tundega, et tahaks võita või hästi joosta ja loodetavasti minu pingutusest piisab, vaid selle tundega, et olen võitmise nimel valmis minema läbi seinte. Selle tundega, et vajadusel liigutan kasvõi mägesid. See pikk võistluspaus pani mõtlema, kas minus üldse on see sisemine loom olemas, mida vaja läheb. Millal ma selle viimati kasutusse võtsin? Üle aasta on kindlasti möödas, võib olla isegi kaks-kolm...
Koprakarikas. Aga mis võistlemine? Mis see tähendab? Ma olen pool aastat seda taga igatsenud ja nüüd ei tea, kas üldse mäletangi, kuidas see käib... Esimesel võistluspäeval naudin. Naudin võistluskeskuses olevate inimeste vaatamist ja nendega jutu rääkimist, naudin kõrvus kumavat kommentaatori häält, naudin uute orienteerumiskaupade uudistamist, naudin isegi vetsujärjekorras ja söögisabas seismist ning naudin seda kerget võistluseelset värinat kehas. Võistlused ei tähenda ainult enda hingetuks jooksmist rajal, vaid kogu melu, mis sinna juurde käib. Ja see on see, mida ma igatsenud olen. Ma naudin seda esimest päeva nii palju, et naudin ka rajal jooksmist. Alustan endale kohaselt kiirelt ja kasvatan konkurentidega vahet. Peale esimese kaare jooksmist tõmban käigu alla ja naudin veel rohkem. Mis võistlus? See on puhas õnn! Teen väikseid valesid teevalikuid ja ühe natuke üle minutise vea. Mis siis? Jooksen lõpuni. Olen kolmas ja kaotan minuti. Toob naeratuse näole. Ma tean, et minus on nii palju rohkemat sees. Õhtune sprint. Räägime viimase minutini juttu. Jooksen rajal tempokalt, aga viimaseid käike ei kasuta. Puhas nautimus! Kaotan kahe stardi summas Margretile natuke alla 2 minuti. Ma tean, et minus on olemas see, et see tavarajal tagasi võtta. Aga mis võistlemine? Mis võitlus? Pühapäeval otsin seest üles selle, keda pole nii ammu näinud. Esimesel päeval sai võistlemine meelde tuletatud, nüüd lähen võidu nimel kõigest läbi. Tahan teada, kas minus on endiselt olemas see võitleja hing, mida ühel sportlasel õnnestumiseks vaja läheb. On! Tavarajal jooksen nii, et toon üldvõidu koju. Jah, võita on tore, aga sellest suuremat rõõmu valmistab mulle teadmine, et selle pika aja peale pole mu sportlashing veel kuhugi kadunud.
Lühiraja GPS: N21E
Nädal hiljem toimuma pidanud Eestikate lühirada ja põhiklasside teade olid minu jaoks niivõrd oodatud, sest need olid ainukesed Eestikad, mis mul sel aastal plaanidesse sobitusid. Aga ei. Nende edasi lükkumise tõttu ma sel aastal ühelgi Eesti meistrivõistlusel jalga joonele ei saanud. Peab järgmist aastat ootama.
Pühapäeval saan ka teate, et minu lend Rootsi tagasi on tühistatud. Võistlusjärgselt algab kiirelt uute variantide leidmine, asjade ajamine ja asjade kokku pakkimine, mis lõppeb sellega, et järgmise päeva hommikul asun juba teele. Rootsis ootab mind ees uude linna kolimine, mis võtab väga palju aega ja väga palju maha sõidetud kilomeetreid. Minu uueks elukohalinnaks saab Örebro! Jätkan siin oma magistriõpinguid Eksperimentaalse meditsiini programmis ning saan oma sportlaskarjääri edasi arendada Örebro eliitgrupiga koos treenides. Rohkem võimalusi ja tugevad treeningkaaslased, mida sa hing veel ihkad!
Augusti lõpus
saan ootamatult ühe kurva teate, mille tõttu sõidan nädalaks Eestisse tagasi.
Ühest küljest on veider jälgida Eesti meistrivõistlusi olles ise nii lähedal,
aga samas ei tule mulle võistlemine isegi mõttesse sel hetkel. Saan veel ühe
nädala pere seltsis veeta! Sellised kurvad sündmused panevad veel eriti iga
sekundit lähedaste seltsis nautima ja mõtlema, kui vähe on meil tegelikult seda
kvaliteetaega. Ühest küljes niivõrd kurb, aga samas teisest küljest olen ma
niivõrd tänulik selle vähesegi eest.
Kommentaarid
Postita kommentaar