Kui palju pöörad Sina tähelepanu oma organismile?


Kui palju kuulad Sa seda, mis su keha Sulle tegelikult ütleb ja kui palju Sa seda reaalselt arvesse võtad? Kui Sul on ette antud treeningplaan, kas täidad seda järjekindlalt või suhtud treeningute muudatustesse vabalt? Kui organism annab märku (nt läbi haiguse, vigastuse või motivatsiooni), et midagi tuleb muuta, siis kas võtad seda koheselt kuulda või pressid edasi omal viisil?

Nooremana olin mina kindlasti seda tüüpi, kes väiksest külmetusest hoolimata trenni läks ja peale haigust alustas võimalikult kiirelt taas treenimisega. Mis see väike haigus ikka teeb eks. Nüüd aga keelab treener mul kurguvaluga treenimise, ja nüüd biomeditsiini õppides tean ka miks. Südamelihasepõletikuga lõpetada ei taha. Viimastel aastatel olen üritanud haigusi võtta kui organismi vajadust puhata, kuigi selle varasema harjumuse ja mõttemaailma muutmine on olnud päris raske ja aeganõudev, sest see lööb ju kogu treeningplaani segamini. Mul ei ole mingeid probleeme, kui treeningplaanis on vaja väikeseid treeningute või treeningpäevade vahetamisi teha, aga minu jaoks lööb kogu rütmi segamini, kui olen harjunud näiteks kaks treeningkorda päevas tegema, aga järgmisel hetkel ei saa mõne põhjuse tõttu mõned päevad mitte ühtegi treeningut teha. Kuigi ühest küljest on kindla treeningplaani olemasolu minu jaoks äärmiselt tähtis, siis kogu käesolev ettevalmistusperiood on minu jaoks möödunud päris suurte lainetena.

Minu ettevalmistusperioodi märksõnapaariks oli organismi kuulamine. Ma arvasin, et ma tunnen oma keha juba päris hästi, aga möödunud sügis-talv näitas, et päris palju on veel õppida. Kohe aga lähemalt sellest, miks selleks sõnapaariks oli just organismi kuulamine.

Sügise teises pooles võtsin vastu otsuse, et tahan lõpuks ka rootsi keele korralikult selgeks saada ja läksin seda eraldi õppima. Kuna ma olen keeltes üpriski nõrk, siis teadsin, et see võtab aega ja energiat, aga tulevikku silmas pidades on seda vaja. Minu jaoks tähendas see aga koos ülikooliga 200% õppekoormust, millega samal ajal tõusid treeningkoormused ning lisaks oli ju vaja ka kõik kodused toimetused teha. Kõige olulisemaks kujunes ajaplaneerimine – kuidas mahutada 24h sisse kaks treeningkorda koos ettevalmistuse, treeningu, rullimise-venitamise ja pesemisega, ülikooli tunnid ja rootsi keele tunnid, kodutööde (laborite aruannete jms) tegemine, eksamiteks õppimine, söögitegemine ja söömine, kodu koristamine, piisaval hulgal puhkamine ja 8-9h une saamine? Kogu sügis-talve perioodi peale oli hommikust-õhtuni rakkes oleku päevi päris korralikul hulgal, mistõttu oli organismi kuulamine äärmiselt oluline. Treeningplaani sai muudetud päris tihti ja päris palju, oli väga korralikke treeningnädalaid ja oli peaaegu, et täiesti treeningvabu nädalaid, aga kõik ikka selle pärast, et veel paremaks saada, aga mitte ülekoormuse või läbipõlemisega lõpetada.

Ettevalmistusperiood algas teistmoodi, kui veel novembri alguseks sai Rootsi MV pikaks rajaks vorm üles aetud. Neli väga korralikku treeningnädalat, Rootsi MV pika raja 6.koht, koormuste alla laskmine ja puhkamine. Motivatsioonipuudus. Alles detsembris sain oma motivatsiooni tagasi, aga „treenimine“ algas hambapõletiku ja nelja täispäeva pikkuse laboris olekuga (mis tähendas seda, et alustasin hommikul kell 8 ja lõpetasin olenevalt päevast kas kell 7-8 õhtul või keskööl). Ehk korralike treeningutega alustasin alles detsembri teises pooles, kui Eestisse tulin.

Aasta esimesed poolteist kuud möödusid koos nelja treeninglaagriga neljas eri riigis, kus väga palju tähelepanu sai pööratud just tehnilisele küljele. Sinna vahepeale jäi ka üks haigusperiood, mis langes kokku eksamiperioodiga. Enne viimast, nädalapikkust laagrit Hispaanias, sai veel koormused alla lastud, sest organism vajas puhkust. Hispaania laager oli suurepärane nii keskkonnavahetuse, rütmi muutmise, seltskonna, treeningute, motivatsiooni kui ilma suhtes. 18,5h treeningnädal ning sellele järgnenud intensiivne nädal andsid väga positiivset tagasisidet. Järgnes aga uus ja hullem hambapõletik ning nädal aega antibiootikumide võtmist. Nüüd olen kaks nädalat taas treeninguid üles ehitanud.

Neljanädalased treeningtsüklid muutusid päris tihti kolmenädalasteks tsükliteks. Põdesin läbi päris mitu haiguskorda, kus ma reaalselt isegi ei mõelnud trenni minemisele ning peale haigust andsin kehale veel 1-2 päeva taastumiseks aega. Päris tihti jäid ka unetunnid vähemaks, et kõik vajalikud asjad tehtud jõuaks, aga sel juhul võtsin ühe treeningkorraga päevadel aega lõunauinakuks ning nädalavahetustel ei ajanud end hommikul treeningu jaoks üles, vaid magasin nii kaua kui organism vajas.

Möödunud hooajal olin juba talve lõpus/kevade alguses väga heas vormis ja see maksis ilmselt kogu hooajal kätte. Seekordne ettevalmistusperiood on möödunud lainetena ja mis seisus ma hetkel olen, ei oska öelda. Ma ei tunne end nii heas vormis kui möödunud hooaja alguses, aga teisest küljest on treeningud näidanud, et areng on toimunud. Jaanuari alguse laagris sai märtsi lõpuks üks eesmärk seatud. Täitsin selle juba märtsi esimestel päevadel. Hooaja esimese võistlusstardi teen juba järgmisel nädalavahetusel ja eks siis saab reaalselt aimu, mis seis on. Hooaja tähtsate võistlusteni on veel piisavalt palju aega, et hooaega rahulikult alustada.

Kui hästi tunned Sina oma keha? Kas oskad täpselt öelda, millal oled väsinud ja pead puhkama või on selle taga vaid meelepete? Meie aju teeb trikke ja mängib meiega igasuguseid mänge. Oled kogenud seda, et tunned end väsinuna, aga kui trenni lähed, siis on enesetunne suurepärane? Või teisest küljest tunned end väsinuna ja trenni minnes oledki nii väsinud, et keerad peale 10-15min otsa ringi? Kuidas Sina need kaks olukorda ära tunned? Kas otsustad oma väsimusastme enne trenni minekut või ikkagi alustad treeninguga ja teed järelduse selle ajal?

Hooaeg on juba kohe kohe siin! Mina juba ootan, mis see toob!

Kommentaarid

  1. Mul on "väsimusega" koguaeg probleeme ja ma ise ei saa enamasti aru, kas on tegemist laiskuse või tegeliku väsimusega. Isa ütleb mu järjekordse "ma olen nii väsinud" lause peale, et ma olen lihtsalt unine, pole hommikut hästi alustanud või kõik on peas kinni ja trenni minek teeb enesetunde kohe paremaks (milles on võib-olla mingi tõde sees küll, aga ma ei tea kas täpselt selline). Ise olen aga niimoodi oma kehast aru saanud, et kui ma juba hommikul ärkan väga väsinuna (mitte unisena, see on teine asi), siis ma tegelikult ka olen väsinud. Väsimuse pealt trenni minek ja sealne hea enesetunne võib olla üleväsimusest või kofeiinilaksust vms, mis pikas perspektiivis pole väga jätkusuutlik treenimine :) Aga päevi-nädalaid väsinuna ärgates ja iga päev mõeldes, et "täna olen väsinud ja ma trenni ei lähe" ei ole ka aktsepteeritav. Siis on ilmselt vahepeal väsimusest juba laiskus saanud :).
    Olen viimastel aastatel erinevatel treeningperioodidel (nii väikese treeningkoormusega kevadel kui ka keset suvist võistlusperioodi või kõrge mahu peal sügisel), olnud konstantselt väsinud ja alati on mõne aja pärast selgunud, et kehas on mõne vitamiini või mineraalaine puudus...
    Ettevalmistusperioodil on juhtunud (talvel enamasti mitte), et lähen halva enesetundega trenni, iga minutiga läheb järjest raskemaks ja tahaks otse ümber pöörata, aga mõistus ei luba seda teha. Ega siis hea ei ole olla olnud ja olen kas hullult kannatanud (+kodus maganud lisaks 3h und) või võtnud trennis tempo täiesti nulli ja tiksunud lõpuni. See variant, kus halva enesetundega trenni olen läinud ja siis enesetunne heaks on läinud, on ilmselt laiskus ja siis on pärast trenni eriti hea tunne, et käidud sai :)
    Mul annab keha organismi veidrast seisust märku ka ninaverejooksuga. Tavaliselt pikkades treeninglaagrites ja rasketel kooli+trenniperioodidel, aga ka näiteks nüüd Universiaadil enne võistlust soojendusel ja pärast võistlust voodis pikutades. Kahju, et siis kedagi geeniust kõrval ei ole, kes ütleks, mis nüüd tegema peab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väsimuse mõistmine ongi väga keeruline ja väga tihti võib tegemist olla ka mitte füüsilise väsimusega vaid hoopis vaimse väsimusega. Sel juhul on minu arvates treenimine isegi riskantsem, sest pideva väsimuse foonil treenimine lõppeb kergelt suure vastumeelsusega, mis lõpuks võib viia üldse sporditegemise lõpetamiseni.

      Ma ei tea kuidas on Sinu treeningplaan üles ehitatud, aga vähemalt minu puhul kindlate nädalate struktuur on päris palju aidanud, sest siis ma tean kindlalt, millal ma pean pingutama ja on teada, millal ma olen väsinud ja see on normaalne, ning ma tean kindlalt, millal ma saan puhata, et organism taastuks. See aitab eriti vaimselt neid raskeid nädalaid taluda ja puhkenädalatel ma küll treenin, aga võtan kõiki treeninguid väga vabalt. Nii puhkan end välja nii füüsiliselt kui vaimselt ja saan uuele treeningblokile taas värskena vastu minna.

      Vahepeal ongi väga raske endal mõista, kas peaks treenima või puhkama. Mina arutan seda näiteks oma treeneriga ja rääkides, mis ma teinud olen (mitte ainult treeningud, vaid ka kogu ülejäänud tegevused) aitab nii mul endal kui temal aru saada, miks ma tunnen end nii nagu tunnen ja sellest tulenevalt aitab ta mul otsuseid teha. Oma peas on väga kerge igasugu asju välja mõelda, aga nendest kõva häälega rääkides saab reaalselt aimu, mida teha on vaja. Ma arvan, et Sa võiksid ka seda oma isaga arutada, et kui end väsinuna tunned, siis rääkige lahti, mis Sa teinud oled ja mis võib olla põhjus väsimuse taga. Ma arvan, et sel juhul on kergem aru saada toimuvast ja aitab kergemini otsustada, mida tegema peaks.

      Ma soovitan Sul üle vaadata, kuidas Sa näiteks kergeid treeninguid võtad, äkki teed kerged treeningud natuke liiga kiirelt? Kuidas Sa oma puhkepäevi veedad, äkki teed midagi, mille tõttu organism ei suuda/saa puhata ja pidevalt nii toimides oledki koguaeg väsinud? Kas magad piisavalt öösiti? Kuidas toitumisega on, kas sööd piisavalt palju, et organism kogu kulutatud energia tagasi saab (pane kirja, mida ja millal sööd ning arvuta energiakogused)? Kui organism pidevas energiapuuduses on, siis tunnedki end koguaeg väsinuna. Vitamiini või mineraalaine puudus võib ka olla jah üheks põhjuseks, mille kindlaks tegemiseks on vereproov vaja teha. Kuidas Sa oma lihaste eest hoolt kannad, kui tihti venitad-rullid, massaažis käid? Lihaste seisukord mõjutab väga palju seda, kuidas me end trennis tunneme. :)

      Kustuta

Postita kommentaar