Suurepärane hooaja lõpp!

Vau, kui ilus punkt sellele emotsioone täis hooajale sai – Rootsi MV pika raja 6.koht naiste eliitklassis!

Kuigi selle tulemuse väärtust vähendab tõsiasi, et väga paljud tugevad naised võistlusest loobusid, siis minule andis see meeletult motivatsiooni! Hooaja alguses poleks ma uskunudki, et saan juba sel aastal nende tugevate naistega koos poodiumil seista. Aga seisin!

Kõige positiivsem minu enda jaoks on näha, et kogu see raske töö treeningute näol hakkab ennast ka vaikselt ära tasuma. Kui klubi treenerid minult kuu aega tagasi küsisid pikal rajal osalemise kohta, siis minu vastus oli kindel ei. Mu füüsiline enesetunne oli kehv ja 18,5km pikkune raskel maastikul toimuv võistlus ei olnud kindlasti see, mida ma teha tahtsin. Peale seda süttis minus aga tuluke – väljakutse, mis vastu võtta?! Helistasin treenerile ja rääkisin oma mõttest, et kui järgnevad nädalad korralikult treenida saan, siis võiks isegi proovida. Sain rohelise tule ja algas projekt „kuidas 4 nädalaga vormi saada“. Kolm esimest nädalat olid väga korralikud treeningnädalad ja neljas nädal puhkenädal rahulike treeningutega. Esimese nädala teisel poolel oli tunne, et miks ma selle ette võtsin, sest treeningplaan oli ikka väga karm ja treeningud väga rasked. Teisel nädalal otsisin rasketeks treeninguteks kaaslasi ja tunne oli päris hea. Kolmandal nädalal kohtusin treeneriga ja analüüsisime möödunud hooaega. Arutasime ka pikka rada, sest ma ei olnud ikka veel kindel, kas tahan osaleda. Treeningutel tundsin aga nagu lendaksin ja registreerisin end võistlusele. Viimase nädala alguses lendasin endiselt. Seejärel võtsin hoo maha, tegin vaid väga kergeid treeninguid ja viimased päevad puhkasin üldse. Tundsin, et olen nii füüsiliselt, kui eriti vaimselt selleks katsumuseks valmis.

Võistlusele läksin vastu eesmärgiga kogu rada lõpuni joosta. Ma ei ole veel näiteks ühtegi Eesti MV pikka rada põhiklassis jooksnud, tavarajad on tundunud rasked ja ma ei osanud aimata, mis see 18,3km pikkune rada endast kujutama hakkab. Seepärast oli ka esimene eesmärk vaid lõpuni joosta. Rootsi edetabeli järgi olin stardis olijatest 13.kohal, mistõttu tundus teine hea eesmärk väga hea enesetunde korral esikümnesse jõuda (9.-10.kohale).

Hommikul oli väljas vaid 2 soojakraadi. Panin end soojalt riidesse, sõin kõhu korralikult täis ja asusime võistluskeskuse poole teele. Kohale jõudes päike paistis ja õhkkond oli mõnus. Palju aega stardini enam ei olnud. Võtsin numbri, teipisin hüppeliigesed ja panin end valmis. Soojendust tegin minimaalselt. Ühisstardid anti iga 5min tagant alustades meestest – M21, M20, M18 – seejärel naised samas järjekorras. Panin 3 geeli taskusse, võtsin kompassi ja SI-pulga ning läksin starti. Enne stardialasse sisse minekut rääkisin veel kahe klubitreeneriga juttu. Mõlemad soovisid mulle lõpuks edu ja üks neist lubas mulle kaardivahetuses soolavett anda. Tove tuli samal ajal meie kõrvale oma dressipluusi ära andma ning naljatades ütlesime talle, et ma võtan talle sappa. Natuke naeru ja stardijoonele.

Otsustan alustada pigem rahulikumalt ja hoida grupi teise poolde. Stardipaugu kõlades võtab A3 suuruselt kaardilt raja leidmine aega, sest see on vaid ühes kaardi ääres. Esimesse punkti näen vasakult mööda teed varianti, mida otsustan ka kasutada, et hilisemaks rajaks jõudu hoida. K-punktis joostaksegi kahte suunda laiali kohe. Suurem grupp läheb otse, aga õnneks on ka neid, kes minuga sama valiku teevad. Tee peal joostes on näha, kuidas Tove lihtsalt kõigilt eest ära jookseb, mida oligi arvata. Teise otsustan minna viienda punkti kõrvalt ja sood kasutades. Etapi keskel teen ca 1min vea, kui suunda ei kontrolli piisavalt hoolikalt. Kolmandaga teen punkti võtmisel vea, kui helerohelises ei saa aru, kas pean minema kõrgemale või madalamale. Vea suurus ca 1,5-2min. Olen jäänud üksinda. Neljandasse laveerin soode ja mägede vahelt nii palju kui võimalik. Keskendumise tagasi saamine võtab aega ja tundub, et jooksen sik-sakis ja kaotan sellega aega. Etapi keskel jooksevad mulle vastu kaasvõistlejad. Vau, ma olen nii paljuga maha jäänud nende vigadega. Jõuan ilusti punktipiirkonda, aga teen punkti võtmisel ca 30sek vea ja tagant jõuab üks naine järgi.  Viiendasse lähen paremalt teid kasutades ja lihtsalt jooksen talt eest ära. Kuuendasse minekul tuleb tagant teine naine, kes jookseb minust omakorda mööda. Punkti võtmisel teeb tema aga vea, võtan selle vaikselt ära ja jätkan oma teed. Seitsmendasse lähen paremalt ja kasutan võimalikult palju teed ja teerada. Seal jõuab konkurent taas järgi ja kaheksandasse jookseme koos. Keskusest läbijooks ja kaardivahetus. Jään keskuses seisma, võtan esimese geeli ja joon soolavett. Klubitreener ütleb midagi, aga kõrvu jääb vaid number 10. Kas ta nüüd ütles, et olen 10 sees või et olen u 10min maas? Ta küsib veel, et kas läheb hästi. Ütlen jah ja jätkan oma teed. Okei, esimene ring oli tehniliselt päris kehva, aga edasi läheb hästi. Kaardiplangult uut kaarti võttes märkan, et päris palju kaarte on juba võetud. Vist ikka ei ole kümne sees. Tuleb siis tõusta sinna! Füüsiliselt on tunne väga hea ja jaksu on!

Viskan kogu rajale pilgu ja jagan raja mõttes osadeks – viiendasse, kaardi teise otsa ja siis on ainult tagasi koju tulek. Näen ees mitut naist, kes K-punktis vasakule keeravad. Üks neist on kindlasti minu konkurent, aga kas teised ka, seda ei tea. Ise otsustan üheksandasse paremalt teed mööda minna, sest metsaalune on kohati väga kivine ja seal on raske joosta. Umbes poole etapi peal hakkan ees kahte konkurenti nägema. Jooksen kiiremini kui nemad ja punktis olen nad kätte saanud. Kümnendasse jookseme koos vasakult teerada kasutades. Tõstan tempot, üks neist jääb maha, teisega olen koos. Üheteistkümnendasse teeme erinevad valikud. Otsustan joonest natuke vasakult minna, sest esimesest ringist on pool etappi tuttav. Olen taas üksi. Poole etapi peal pean seisma jääma, sest midagi läheb kurku ja tugev köhahoog tuleb peale. Seejärel jätkan ilusti punktini. Kaheteistkümnendasse lähen otse, rahulikult aga kindlalt. Punktis oleme konkurendiga taas koos, aga ta hakkab kõndima. Minu tõstetud tempo hakkas üle jõu käima? Mul jõudu veel on korralikult ja jätkan üksi. Kolmeteistkümnendasse lähen vasakult teerada ja sooäärt kasutades. Natuke enne punkti jookseb mulle vastu konkurent, keda esimesel ringil nägin ja kes mult päris paljuga eest ära oli. Lahe, minu plaan toimib ja püüan järjest konkurente, endal enesetunne väga hea! Läheb edasi. Punktis joon ja seisan päris mõnda aega, et pika etapi valik teha. Kõige parem valik tundub otse minek ja nii ka teen. Etapijoonest natuke paremalt, natuke vasakult ja natuke paremalt jälle. Kasutan taas teeradu nii palju kui võimalik. Hoian jalgu sellega. Peale etapi 2/3 hakkab vaikselt igav üksinda. Mõtlen omaette, et tahaks veel kedagi kinni püüda. Kas olen oma valikuga eelmise punkti juures nähtud konkurendist möödunud või ei? Ah, keskendun taas oma jooksule. 2h hakkab täis saama, aga enesetunne on endiselt väga hea. Super! Võtan ilusti neljateistkümnenda ja viieteistkümnenda, kus on ka joogipunkt. Otsustan teise geeli võtta. Kolmene naiste punt tuleb tagant ja saan nendega koos jätkata. Numbrid on kõigil eest kadunud, aga näen kõigil seljas GPS seadmeid, mis anti kaheksale paremale. Vau, ma vist olen ikka päris hästi siis liikunud. Kuueteistkümnendasse minnes otsustab üks neist eralduda ja jääme kolmekesi. Hoian pigem tahapoole ja puhkan natuke pead. Lasen neil orienteeruda ja ise kontrollin tagant. Poole etapi pealt eraldub meist üks ja jätkame kahekesi. Punkti eel liitub meiega see konkurent, keda enne pikka etappi nägin. Super, saingi ta kätte lõpuks! Tempo tundub natuke liiga aeglane ja võtan juhtimise kaheks järgmiseks etapiks enda kätte. Nii saan ka jooksukiiruse endale sobiliku hoida. Näen, et mõlemad konkurendid lähevad üheksateistkümnendasse mööda nõlva ja pigem mäest ülesse minnes. Jään seisma, sest mulle tundub parim valik nõlva alt soo äärt ja lagedat mööda minek. Mõtlen, et nüüd on minu võimalus neist lahti saada ja eraldun. Peale 2h hakkasid jalad vaikselt krampidest märku andma, aga nüüd läheb juba hullemaks. Tasasel ei ole hullu, aga mäest ülesse minnes lähevad nii sääre külgmised lihased, tagareied kui tuhar krampi ja pean lausa kahel korral seisma jääma. Jõudu iseenesest veel on ja mäest üles jõudes lähevad jalad ka natuke paremaks. Jõuan üheksateistkümnendasse ja mul pole õrna aimugi, kas konkurendid said selle etapiga minust ette või mitte. Kas rada saab tõesti juba kohe läbi? Võtan kahekümnenda ja jätkan järgmise suunas. Näen raiesmikul ühte neist konkurentidest ees, teist pole näha. Viimane mägi on vaja ületada ja tõusul hakkavad jalad taas krampi minema. Punkti võttes tuleb tagant üks konkurent, kellega koos viimasesse suundume. Tunnen, et energiat mul veel on ja sama tempoga võiksin veel paar kilomeetrit jätkata, aga lõpus seda kiiruse näol ei rakenda. Lasen konkurendil mööduda, ise veel mõeldes, et kui ta nüüd mu koha kümne parema sees ära võtab, siis ma olen küll kuri. Samas minu peamine eesmärk rada lõpuni joosta on igatahes täidetud ja seda veel uskumatult hea enesetundega! Ma olen juba selle üle äärmiselt rahul. Viimast punkti võttes ütleb kommentaator aga, et olen kuues. Mida? Mismõttes? Kus siis kõik teised naised on? Vau, minu plaan töötas tõesti hästi ja teisel ringil, kui konkurendid väsima hakkasid, oli minul jõudu küllaga, et püüdsin ja möödusin neist järjest.
Tulemused
GPS

Sain nende tugevate naistega koos poodiumil seista! Hooaja lõpp oli tõesti imeline ja ma juba ootan talviseid treeninguid ja uut hooaega!

Ise lõplikke tulemusi nähes jäi aga sügavalt hinge kriipima fakt, et pronksmedal oli vaid 2min kaugusel. Vahel tundub see 2min lõpmatult pikk aeg, aga kui ma vaatan tagasi oma esimesel ringil tehtud vigadele ja sellele, kui palju mul veel energiat sisse jäi, siis tundub see 2min olematu ajana.

Ma olen südamest rahul oma 6.kohaga ja ma tõestasin igas mõttes iseendale, et mul ei ole vaja tavaradasid karta, kui suudan palju pikema raja korralikult läbi joosta. Aga fakt, et sellised asjad hinge kriipima jäävad, näitab, et ma ei ole veel lõpetanud ja suur töö ootab ees!

Uute saavutusteni!