MM koduseinte toel

Kodune MM, mida sai kolm aastat oodatud, on nüüd minevik. Mõnes mõttes kurb, mõnes mõttes rahulolu pakkuv.

Kuigi ise tegin vaid ühe võistlusstardi, oli MMi nädal täis võimsaid emotsioone, mis jäävad kauaks meelde.

Sprindi kvalifikatsioonist pääsesid kõik kuus! eestlast finaali, mis oli juba iseenesest suurepärane saavutus. See näitas, et koduseinad tõesti toetavad! MMi avamisel käies ja järgmisel päeval sprindi finaali kohapeal vaadates tuli õige MMi tunne sisse ja oleks tahtnud ka ise juba jala joonele panna. Minu stardini jäi veel aga mitu päeva. Sprindi finaalis tehti korralikud sooritused. Kõigil jäi küll midagi kripeldama, aga see, et kõik finaalis said joosta, oli kõva! Järgmise päeva sprinditeade oli kahjuks pigem ebaõnnestumine. Teisipäeval elasime teleka ja arvuti vahendusel kaasa tavaraja jooksjatele. Tehti taas ilusad sooritused ja tulemusterida oli mõnus vaadata!
Neljapäeval oli minu kord! Ma otsustasin MMi starti minna ilma eelneva liigse stressamiseta. Ma olin enam vähem välja mõelnud, mis ajaga ma võiksin joosta, kui kõik väga hästi läheb, aga see oli vaid üks number. Ma olin vaid korraks mõelnud, kus kandis mu tulemus võiks olla, aga teadsin, et seegi on vaid üks number. Otsustasin starti minna täiesti tühja peaga, otsustasin sellest 35-40minutist maksimumi võtta ja iga oma jooksusammu nautida! Sõna otseses mõttes NAUTIDA! Ma teadsin, et mu pere on võistluskeskuses kaasa elamas, ma teadsin, et mu treener on kohapeal, ma teadsin, et väga paljud sõbrad-tuttavad hoiavad mulle pöidlaid ja see kõik andis nii palju jõudu! Ma pole vist mitte kunagi varem enne starti nii valmis ja rõõmsameelne olnud!

Nüüd aga võistluspäevast endast:

Avan hommikul silmad - see on käes! See päev, mida ma nii kaua oodanud olen! Söön kõhu putru täis, vahetan riided, sätin end korda ja sõidame karantiini. Karantiinis läheb kolmetunnine ootamine üllatavalt kiiresti - jaapani mõistatus, muusika, kaardimängud. Teiste koondiste kadedate pilkude saatel teeb Anders viimased imed mu organismiga ja saadab mu eelstarti sõnadega, et nüüd olen täielikult valmis. Ja ma tunnen, et olen tõesti valmis! Koolimajast välja astudes paitavad vihmapiisad mu nägu. Super, täpselt minu ilm! Bussiga eelstarti, jalanõud jalga ja soojendus võib alata. Gion on meile soojenduskaardile maha pannud seitse punkti, millest kavatsen soojenduse ajal läbi joosta. Esimest ei saa kätte, teist ei saa kätte. Mis toimub? Lähen tee peale välja ja võtan ära neljanda ja viienda punkti. Otsustan veel viimasena kuuendast läbi käia, aga ei saa ka seda kätte. Rahu! Rajal läheb kõik hästi. Sa oled nendel maastikel kogu oma elu jooksnud, Sa tead, kuidas siin orienteeruma peab! Soojendusdress maha, kompass, emitid ja legendihoidja kätte, viimane suutäis vett ja minek. Gion tuletab viimased olulised asjad meelde ja saadab mu rõõmsalt rajale. Ma tunnen seda õiget tiitlivõistluste tunnet! Läheb lahti!

Esimene eelstardi joon, saan GPSi, viis minutit stardini. Emiti nullimine ja kontroll, neli minutit. Mõned jooksusammud, kolm minutit jäänud. Saan legendi ja vaatan selle läbi, kaks minutit. Sörkides kaardi juurde, viimane minut. Kuulen kuidas kommentaator ütleb võistluskeskuses, et stardib Marianne Haug. Natuke ootamatu, et seda starti kuulen. Nullin oma peas kõik. Tühjus. Vaatan kompassi. Stardipiiksud - kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, START! Võtan kaardi ja jooksen.
Alustan kiirelt nagu mulle meeldib, nii saan õige võistlusrütmi sisse. Pikalt mööda teed. Teede ristist keeran metsa, kus kaameramees ette jääb. Nõlvast üles ja piki nõlva edasi. Hoian kergelt paremale. Vasakul orvand, selle otsas lohus punkt. Super! Punktist jooksen natuke vale suunaga välja. Ületan tee, mäest üles, kahe künka vahelt läbi. Saan aru, et olen liiga vasakul. Jooksen lohust läbi ja nina peale üles. Näen teisel pool nina teed. Paigas. See oli praegu viga! Nüüd rahulikult edasi! Kontrollin topelt suunda. Jooksen kolmanda suunas. Lohu kõrvalt ja otse edasi. Võsa sunnib hoogu maha võtma ning kaarti ja kompassi kontrollima. Punkti saan ilusti. Neljandasse üle künka, tee kõrval olevate lohkude abil määratlen täpselt kust teed ületan. Punktile lähenemisel kasutan suurt piklikku lohku, kus mitmed lohad. Lohu lõpus valin oma tee künkal olevasse punkti minekuks. Viies punkt suuremaid probleeme ei tekitanud, natuke aega kaotasin puudest üle ronimisega. Järgmisesse minekul otsustan suurest sooga lohust vasakult ümber joosta, mis tähendab, et pean ühe lõigu rohelises jooksma. Ajakadu! Teele jõudes liigun natuke mööda seda paremale. Tee ääres oleva lageda lohu juures keeran vasakule ja suunaga täpselt punkti. Punktis seisavad vastas neli-viis fotograafi, kes kõik samal ajal pilte hakkavad tegema. Ma ei lase end sellest häirida ja jooksen edasi. Hoian natuke vasakule, kus tee juhatab läbi lubatud ala. Hoian suunda ja jooksen suure lohu abil punkti. Paremal näen konkurenti, kes läheb veale. Jooksen läbi lohu künkast üles. Üleval korrigeerin suunda ja jooksen punkti. Ees ootab kaameramees, kes hakkab mul järel jooksma. Ma ei lase end sellest häirida ja jooksen keskusest läbijooksu alguspunkti. Kuulen taas kommentaatoreid, kes õhutavad mulle kaasa elama. Olen liider! Keskusesse jõudes on kaasaelamine lihtsalt meeletu! See plaksutamine, need hõiked! Tahes-tahtmata hakkan kiiremini jooksma. Üritan kaardilt järgmisi etappe lugeda, aga tunnen, et see müra on rütmile ja keskendumisele oma jälje jätnud. Tähistatud lõigu lõpus teen seisaku, peas kumiseb, teen paar sügavat hingetõmmet ja sunnin end uuesti kaardile keskenduma. Pool rada ootab veel ees!
Kasutan punkti võtmiseks lohke - ühest läbi, kahe järgmise vahelt läbi ja neljandas punkt. Tunnen, et rütm on häiritud, aga üritan seda tagasi saada. Kasutan natuke teed, kuid tean, et pean metsa keerama. Jooksen kompassiga enamvähem punkti suunas ja mõtted lähevad mujale. Mis ma finišis intervjueerijatele peaksin ütlema? Mida sa teed? Sa alles jooksed, loe kaarti! Olen kaotanud oma täpse asukoha ja võtan hoo maha. Eest jookseb risti läbi Taani võistleja, kes annab kindlust, et liigun õiges suunas. Jõuan teerajale ning saan end kindlalt paika. Punkti võtmine ei valmista enam probleemi, aga aja kaotus oli liialt suur. Punktist jooksen vale suunaga välja ja korrigeerin seda liiga vähe. Poole etapi peal aga liiga palju. Kahe lohu vahelt läbi joostes saan aru, mis teinud olen. Väga halb! Võtan hoo maha ja järgmised kaks etappi kindla peale otse. Tundub, nagu oleksin rütmi tagasi saanud ja jooksen hooga edasi. Mida aga polnud, oli rütm. Ma ei suutnud kaardilt mitte midagi välja lugeda! Mis lohk? mis küngas? Seisan, vaatan kaarti, vaatan maastiku, mõtlen. Liigun ettevaatlikult edasi. Sama tegevuste järjekord. Üks kord, kaks korda, kolm korda. Miks? Tee tuleb vastu, jookse suunaga sinna! Jõuan tee peale täpselt seal, kus tahtsin. Üle mäe ja mööda nina punkti. Järgmisesse suunaga piki orvandit üles. Käes. Mööda nina ja seitsmeteistkümnes käes. Mäest alla tee peale, mööda nõlva, läbi lohu ja punkt. Mäest üles ja suunaga punkti poole. Kaldun vasakule ja jooksen ümber lohu. Kuulen taas kommentaatoreid. Olen endiselt liider! Peale sellist raja teist poolt?! Ja ma olen oma edu suurendanud! Võtan kindlalt viimased kaks punkti. Finišisirge! Kaasaelamine on meeletu! Jooksen nii, kuidas torust tuleb! Langen maha, tehtud!
Kuulen enda aega. Issand, kui palju! Ilmselgelt, raja teine pool oli eriti kehv. Eks siis näha, mis tulemuse see endaga kaasa toob.

Tõusen püsti ja mulle vaatavad otsa õnnelikud näod, tõsiselt õnnelikud näod. Ja kõik on minu jooksuga nii rahul. Kõik õnnitlevad, kallistavad! Olen kui unes, sest ei saa aru, mis toimub. Ma ei ole ise küll oma jooksuga rahul, miks kõik teised nii õnnelikud on? Kuulen, et olen esimeses raadios endiselt liider! Mida? Veel õnnitlusi, veel kallistusi. Naeratus lihtsalt tuleb näole! Ju siis tuli ikkagi korralik jooks!

Saan korraks maha istuda ja juba viiakse mind ETV2 otse-eetrisse. Mida öelda? Kõik on nii rahul, aga ise pole nii väga?! Tarmo alustab juba ilusate sõnadega ja mis mul siis muud üle jääb. Räägin täpselt seda, mis hetkel mõtetes. Peale otse-eetrit võetakse juba platsi-intervjuu. Tehtud!
Vahetan särgi ja lähen lõdvestust jooksma. Elan Laurale lõpusirgel kaasa. Ta platseerub minu selja taha. Lõdvestust mul väga teha ei lasta, kõik tulevad järjest ligi õnne soovima. Uskumatu, mis emotsioonid! Milline rahulolu! Milline ülevoolav õnnetunne! Kodus võistlemine ja koduste tugi on lihtsalt kirjeldamatud!

Mõne aja pärast elame finišisirgel Evelyle kaasa, kes lükkab mu teiseks. Oleme kolmekesi võistlust juhtimas! Millal seda enne juhtunud on?

Platsil näen mulle kaasa elama tulnud fänne - tädid, tädilapsed, Mihkel, Daniel, Kristo ja tema naine. Ja neil kõigil on MINU NIMEGA LIPUD! How cool is that? Need olid tõsiselt vinged! Ma olin sõnatu!

Lõpuks vahetan riided ära ja saan kõigiga rahulikult juttu rääkida. Sixten kinnitab mulle mu enda mõtteid - see tulemus lööb kõik mu noorte ja juunioride tulemused üle! Mitte küll koha poolest, aga tulemuse tugevuse poolest! Ma olen südamest õnnelik! Kuidas teisiti saakski?

Lõpuks, kui kõik on finišeerunud, saan teada oma lõpliku koha - 25.! Maailma eliidi 25.! Esimesel põhiklassi aastal! Kes oleks osanud seda oodata?! Milline rõõm minust üle voolab!

Kõige rohkem teeb aga rõõmu see, et mul on veel oi-oi kui palju arenguruumi. Ma saan siit veel mitu sammu edasi astuda!

Sellele emotsioonide tulvale andis lisatõuke veel järgmise päeva Eesti meeste teatevõistluse 4.koht! Meil on maailma neljandad mehed! Tõsiselt kõva tulemus!

Kodune MM oli sõna otseses mõttes õnnestumine, kogu tiimi poolt! Ma olen äärmiselt tänulik kõigile, kes minusse uskunud on ja kes mind selle teekonna jooksul toetanud on. Suur-suur aitäh Teile selle kõige eest!


Saage tuttavaks, meie treener Sarmite!
Minu kõige armsam pere (vend pildilt puudu)!

Kommentaarid