Üks aasta on jälle läbi saanud. Kui ma peaksin möödunud hooaja ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin, et see oli hooaeg, mis näitas, kui kaugele ma olen jõudnud ja kui palju mul veel arenguruumi on.
Minu viimase juunioriaasta põhieesmärgiks olid juunioride maailmameistrivõistlused Šveitsis, kuid suuremas plaanis oli see hooaeg suunatud põhiklassi üleminekuks. Ja see oli kogemusterohkem kui ükski eelnev aasta.
Hooajaga tegin algust lõunalaagris Tšehhis, kus jooksin Praha kevadet. Sellele järgnesid esimesed võistlused kodumaal. Põhiklassis. Kõik tehtud stardid näitasid, et ettevalmistus oli olnud edukas ning tagasin nendega koha Euroopa meistrivõistlustele sõitvas Eesti koondises. Põhjust rõõmustamiseks oli küllaga, sest see oli minu teiseks põhieesmärgiks peale juunioride MMi.
EMV lühiraja ja põhiklassi teate nädalavahetus möödus emotsiooniderohkelt. Hästi joostud lühirada tõi rõõmu ning tore oli näha, et võit ei tulnud üldse mitte pikalt ja sel võistlusel juunioride seas ka konkurentsi oli. Hästi alanud hooaeg aga ei tähendanud midagi ning teatevõistluseks lükati mind teise võistkonda, sest klubis on rohkem kui ühe võistkonna jagu tugevaid naisi. Inga ja Eva-Maria tublide soorituste järel sain metsa pronksisel positsioonil. Minu sooritus jäi tehnikavigadest kuni väljaväänatud hüppeliigese ja ribadeks joostud jalanõu vahele, kuid tänu parajale kogusele õnnele ja suurele tahtejõule tõin kõigi üllatuseks meile kolmanda koha ära!
EMV lühiraja ja põhiklassi teate nädalavahetus möödus emotsiooniderohkelt. Hästi joostud lühirada tõi rõõmu ning tore oli näha, et võit ei tulnud üldse mitte pikalt ja sel võistlusel juunioride seas ka konkurentsi oli. Hästi alanud hooaeg aga ei tähendanud midagi ning teatevõistluseks lükati mind teise võistkonda, sest klubis on rohkem kui ühe võistkonna jagu tugevaid naisi. Inga ja Eva-Maria tublide soorituste järel sain metsa pronksisel positsioonil. Minu sooritus jäi tehnikavigadest kuni väljaväänatud hüppeliigese ja ribadeks joostud jalanõu vahele, kuid tänu parajale kogusele õnnele ja suurele tahtejõule tõin kõigi üllatuseks meile kolmanda koha ära!
Hooaja esimese väga valusa, kuid õpetliku kogemuse sain mai keskel Rootsis, kui valusast hüppeliigesest hoolimata jooksin 10milal oma Soome klubi Hiidenkiertäjät esimese võistkonna esimest vahetust. Sain kogeda sisemist paanikat, mida tekitasid sellel suurel võistlusel esimesest reast startimine, stardikoht nagu võitlusareenil, kõrgemal olevad pealtvaatajad, muusikana südametuksed ja näo ees seisev kaameramees. Aga mida teha, kui selline emotsioon võtab võimust vaid mõned üksikud minutid enne stardipauku? See oli tunne, mida ma kogesin esmakordselt ning millest tuleb järgmisteks kordadeks õppida.
Ebaõnnestunud võistluse võtsin endaga kaasa EMile. Kuigi treeningud Tšehhi maastikel sujusid hästi ning sain teha korralikke analüüse, valitses minus endiselt ebakindlus. Negatiivsete emotsioonidega tavaraja starti astudes olin tühi juba raja alguses. Hästi öeldes kulgesin raja läbi... Järgmisel päeval olin valmis B-finaali starti minema, kuid treenerite vastuolu tõttu jäi see ära. Minus tekkis vastupandamatu soov iseendale tõestada, et ma saan hakkama ja et ma ei olnud EMil lihtsalt niisama. See viis mind naiste seas parima eestlasena finaali. Lühiraja finaali päeval kogesin, kuidas üks lihtlabane treeneri lause mu keskendumisrutiini segamini lõi. Ma oleks pidanud selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma, kuidas see on omadus, mis vajab harjutamist. Teates jooksin Eesti esimese võistkonna viimast vahetust. Eesmärgiks oli, et saaksin oma jooksu teha ning see ka õnnestus. Tulemuseks 8.koht ja ilus lõpp esimestele põhiklassi tiitlivõistlustele.
Peale EMi sai eesmärgiks jalg terveks ravida, sest põhieesmärk oli ees ootamas juba natuke rohkem kui kuu pärast. Vorm tõusis samm sammult ning Balti meistrivõistluste 10minutiline võit teise koha ees ja korralik sooritus Venlal andsid tohutult enesekindlust.
Ma teadsin, et mu vorm oli hea ja selle füüsilise seisu pealt ei olnud probleemi oma eelmise aasta kohad üle joosta. Šveitsi sõites ei olnud mul aga õrna aimugi takistustest, mis mind ees ootasid. See oli hooaja üks raskemaid õppetunde, mille seedimine ja millest täielikult üle saamine võttis kuid...
Ma olin Šveitsi kaarte uurinud ja analüüsinud terve aasta vältel. Võistluseelsetel treeningutel suutsin kõik oma teadmised ühendada maastikukogemusega, kuid puuduolev eellaager kohalikel maastikel andis end korralikult tunda. Kogesin, et mida kõrgemale pürgida, seda olulisemad on ka eelnevad treeninglaagrid. Sellest hoolimata olin ootusärevil ja eesmärgid, mida püüdma läksin olid tavarajal esikümme ja lühirajal esiviisteist. Füüsiliselt saavutatavad, mentaalselt aga kaugel...
Võistlusnädal oli alanud ja ma olin täielikult valmis, enda arvates. Sprindiks mul eesmärke ei olnud ja võtsin seda lahtijooksuna järgnevateks metsadistantsideks. Ma valmistusin küll võistlema, kuid ma ei olnud end vaimselt üles kruttinud. Tulemuseks üks enamvähem korralik sooritus ja eelmise aasta parima MMi koha kordamine. Ma mäletasin veel, kuidas ma rõõmustasin 2015.aasta MMi tavaraja 20.koha üle. See oli üks väheseid kordi, kui ma olen täielikult südamest rahul ja õnnelik olnud. Seekordne sprindi sama tulemus ei valmistanud mulle aga pooltki niipalju rõõmu, sest olin kindel, et minu võistlus ootab veel ees. Tavarada on minu lemmik distants, mida ma selle võistlusnädala juures ka kõige rohkem ootasin. Reaalsuses olin ma selle võistluse kaotanud juba enne, kui ma rajale sain. Kogesin kuidas võivad tiimikaaslased ja treener oma sõnadega vaimset valmisolekut mõjutada ja keskendumisrutiini totaalselt segamini lüüa. Võistluse rikkusin ära juba esimese kontrollpunktiga ja kuna mul olid endale selleks võistluseks nii kõrged eesmärgid seatud, siis ei suutnud ma seda ära nullida ja otsast alustada. Võistlus sai minu jaoks läbi juba esimeses punktis. Ma olin mentaalselt löödud, kuudeks. Järgmised võistlusstardid ootasid aga kohe ees ja ebaõnnestumisest hoolimata tuli end taas joonele saada. Lühiraja kvalifikatsioonile läksin tavaraja emotsioonidega ning läbi keskpärase soorituse tagasin endale viimasena koha A-finaalis. Finaali stardis kogesin lõpuks seda õiget valmisolekut, mida ma esimestest startidest peale üritasin saavutada, kuid eelnevatel päevadel kogetu sundis liigsele ettevaatlikkusele. Tulemuseks 22.koht ja pettumus. Teatevõistluse rada sai täiesti ausalt öeldes läbitud väikese vastumeelsusega. Miks? Seda saate lugeda MMi postituse alt.
Šveitsist tagasi kodumaale jõudes olin ma tühi nii vaimselt kui füüsiliselt. Minus olid MMi negatiivsed emotsioonid ja minus valitses täielik teadmatus edasise ees. Ainsaks võimaluseks endas selgusele jõuda, oli aeg maha võtta ja lähedastega aega veeta. Puhkuse ajal sain kõne, et saaksin joosta ka põhiklassi MMil. Ma ootasin seda telefonikõne meeletult, sest ma nii väga tahtsin end proovile panna, kuid peale juunioride MMi valitses minu sees selline segadus, et osalemissoov oli küsimärgi all... Peale mõningast mõtlemist ja arutamist sai mõningase kahtlusega öeldud, et olen valmis minema.
Juunioride MMi järgseteks võistlusteks olid EMV sprint, öine ja sprinditeade, mis said läbitud end väsinuna tundes. Nädalavahetus näitas järjekordselt, et vorm oli hea ja saagiks langes kolm Eesti meistritiitlit.
Vahepealse paari nädala jooksul valmistusin põhiklassi MMiks nii Soomes kui kodumaal ning suur rõhk oli puhkamisel. Viimaks jõudis kätte aeg, mil tuli sammud Rootsi suunas seada. Ma olin suutnud enda mõtted juunioride MMilt eemale saada ning kuigi ma olin pikast hooajast väsinud ja minus polnud sellist värskust nagu poolteist kuud varem, olin taas valmis võistlema.
MMi esimese võistlusdistantsina jooksin sprinti, kus jooksukiirusest jäi vajaka, kuid finaalist jätsid välja tehtud vead. Ma ei suutnud kohaneda pargiosaga ning kaotasin seal liialt palju aega. Finaalipääsust jäi puudu 36sekundit. Järgnevatel päevadel jõudsin paaril korral maastikuga tutvumas käia ning see suutis mind korralikult üllatada. Ja mitte just heas mõttes, sest ma ei saanud esimesel korral üldse hakkama. Õnneks olukord stabiliseerus ja läks päev päevalt paremaks. Kui juunioride MMil ei kahelnud ma oma füüsilistes võimetes ning küsimärgiks oli pigem tehniline pool, siis põhiklassi MMil oli olukord vastupidine. Minu jaoks oli küsimärgiks, kuidas ma selle pika raja vastu pean. Raja alguse pikk etapp möödus valesid otsuseid vastu võttes ja selle tõttu aega kaotades, kuid ma olin valmis lõpuni võitlema. Ühest laskumisest alla joostes väänasin aga uuesti välja oma hüppeliigese ning pea igal sammul teravat valu tegev jalg pani mu tõsiselt kaaluma rajalt ära tulekut. Kuigi see mõte piinas mind pikalt, tundsin, et mul vaja see rada läbida. Ükskõik kuidas. Läbi valu ja krampidega võideldes jõudsin lõpuks päästva finišijooneni. Ja ma olin õnnelik, sest olin end mingil määral ületanud.
Nädal hiljem lasin enda jala kipsiks teipida ja jooksin EMV tavarada, võites selle 17-minutilise eduga! Emotsioonitult. Peale seda otsustasin, et panen enda hooajale punkti.
Järgnevate nädalate jooksul puhkasin ja ravisin oma jalga, et saaks hakata uueks hooajaks vormi koguma.
Kuigi olin oma hooaja lõpetanud, siis astusin oktoobri lõpus viimast korda Baltic Junior Cupil juunioride vanuseklassis võistlustulle. Panin i-le täpi ja tõmbasin noorusele kriipsu peale kolmanda kohaga. Ma võisin rahuliku südamega selle peatüki oma elus sulgeda!
Ma olin Šveitsi kaarte uurinud ja analüüsinud terve aasta vältel. Võistluseelsetel treeningutel suutsin kõik oma teadmised ühendada maastikukogemusega, kuid puuduolev eellaager kohalikel maastikel andis end korralikult tunda. Kogesin, et mida kõrgemale pürgida, seda olulisemad on ka eelnevad treeninglaagrid. Sellest hoolimata olin ootusärevil ja eesmärgid, mida püüdma läksin olid tavarajal esikümme ja lühirajal esiviisteist. Füüsiliselt saavutatavad, mentaalselt aga kaugel...
Võistlusnädal oli alanud ja ma olin täielikult valmis, enda arvates. Sprindiks mul eesmärke ei olnud ja võtsin seda lahtijooksuna järgnevateks metsadistantsideks. Ma valmistusin küll võistlema, kuid ma ei olnud end vaimselt üles kruttinud. Tulemuseks üks enamvähem korralik sooritus ja eelmise aasta parima MMi koha kordamine. Ma mäletasin veel, kuidas ma rõõmustasin 2015.aasta MMi tavaraja 20.koha üle. See oli üks väheseid kordi, kui ma olen täielikult südamest rahul ja õnnelik olnud. Seekordne sprindi sama tulemus ei valmistanud mulle aga pooltki niipalju rõõmu, sest olin kindel, et minu võistlus ootab veel ees. Tavarada on minu lemmik distants, mida ma selle võistlusnädala juures ka kõige rohkem ootasin. Reaalsuses olin ma selle võistluse kaotanud juba enne, kui ma rajale sain. Kogesin kuidas võivad tiimikaaslased ja treener oma sõnadega vaimset valmisolekut mõjutada ja keskendumisrutiini totaalselt segamini lüüa. Võistluse rikkusin ära juba esimese kontrollpunktiga ja kuna mul olid endale selleks võistluseks nii kõrged eesmärgid seatud, siis ei suutnud ma seda ära nullida ja otsast alustada. Võistlus sai minu jaoks läbi juba esimeses punktis. Ma olin mentaalselt löödud, kuudeks. Järgmised võistlusstardid ootasid aga kohe ees ja ebaõnnestumisest hoolimata tuli end taas joonele saada. Lühiraja kvalifikatsioonile läksin tavaraja emotsioonidega ning läbi keskpärase soorituse tagasin endale viimasena koha A-finaalis. Finaali stardis kogesin lõpuks seda õiget valmisolekut, mida ma esimestest startidest peale üritasin saavutada, kuid eelnevatel päevadel kogetu sundis liigsele ettevaatlikkusele. Tulemuseks 22.koht ja pettumus. Teatevõistluse rada sai täiesti ausalt öeldes läbitud väikese vastumeelsusega. Miks? Seda saate lugeda MMi postituse alt.
Juunioride MMi järgseteks võistlusteks olid EMV sprint, öine ja sprinditeade, mis said läbitud end väsinuna tundes. Nädalavahetus näitas järjekordselt, et vorm oli hea ja saagiks langes kolm Eesti meistritiitlit.
Vahepealse paari nädala jooksul valmistusin põhiklassi MMiks nii Soomes kui kodumaal ning suur rõhk oli puhkamisel. Viimaks jõudis kätte aeg, mil tuli sammud Rootsi suunas seada. Ma olin suutnud enda mõtted juunioride MMilt eemale saada ning kuigi ma olin pikast hooajast väsinud ja minus polnud sellist värskust nagu poolteist kuud varem, olin taas valmis võistlema.
MMi esimese võistlusdistantsina jooksin sprinti, kus jooksukiirusest jäi vajaka, kuid finaalist jätsid välja tehtud vead. Ma ei suutnud kohaneda pargiosaga ning kaotasin seal liialt palju aega. Finaalipääsust jäi puudu 36sekundit. Järgnevatel päevadel jõudsin paaril korral maastikuga tutvumas käia ning see suutis mind korralikult üllatada. Ja mitte just heas mõttes, sest ma ei saanud esimesel korral üldse hakkama. Õnneks olukord stabiliseerus ja läks päev päevalt paremaks. Kui juunioride MMil ei kahelnud ma oma füüsilistes võimetes ning küsimärgiks oli pigem tehniline pool, siis põhiklassi MMil oli olukord vastupidine. Minu jaoks oli küsimärgiks, kuidas ma selle pika raja vastu pean. Raja alguse pikk etapp möödus valesid otsuseid vastu võttes ja selle tõttu aega kaotades, kuid ma olin valmis lõpuni võitlema. Ühest laskumisest alla joostes väänasin aga uuesti välja oma hüppeliigese ning pea igal sammul teravat valu tegev jalg pani mu tõsiselt kaaluma rajalt ära tulekut. Kuigi see mõte piinas mind pikalt, tundsin, et mul vaja see rada läbida. Ükskõik kuidas. Läbi valu ja krampidega võideldes jõudsin lõpuks päästva finišijooneni. Ja ma olin õnnelik, sest olin end mingil määral ületanud.
Järgnevate nädalate jooksul puhkasin ja ravisin oma jalga, et saaks hakata uueks hooajaks vormi koguma.
Kuigi olin oma hooaja lõpetanud, siis astusin oktoobri lõpus viimast korda Baltic Junior Cupil juunioride vanuseklassis võistlustulle. Panin i-le täpi ja tõmbasin noorusele kriipsu peale kolmanda kohaga. Ma võisin rahuliku südamega selle peatüki oma elus sulgeda!
Kokkuvõtteks ütleksin, et see oli emotsioone täis õnnestunud aasta. Üks etapp on läbi, uus ootab ees. Ma tunnen end väikse lapsena, kes alles õppis kõndima. Esimesed sammud on tehtud ja nüüd ootab ees tõeline teekond! Ootan põhiklassi aastaid ja uuel aastal toimuvat Eesti MMi juba pikisilmi!
Oma viimasest juunioriaastast tegin nii mõnedki järeldused, mis uude etappi kaasa võtta:
1) Ma ei tohi võtta kõike liialt tõsiselt, alates kellegi ütlusest kuni ebaõnnestunud võistluseni. See hooaeg kogesin nii mitmelgi korral, et liialt tõsiselt võttes kukun mentaalselt rivist välja ja tagasi tavapärasesse seisu saamine võtab kaua aega.
2) Ma pean treeningute kõrval nautima ka võistlusi, ka neid kõige olulisemaid. Ma nautisin iga treeningut, mis ma tegin, kuid ma unustasin rõõmu tunda kõige tähtsamatest võistlustest. Kas see võib olla üks põhjustest, miks need ei õnnestunud?
3) Ma kogesin nii mitmelgi korral, kui olulised võivad olla treenerite sõnad stardieelselt ja kuidas need võivad rivist välja lüüa. Siinkohal on oluline treeneritele teada anda, kuidas ma tahan, et nad minuga võistlushommikul käituksin ning pean ise õppima rohkem oma keskendumisrutiini jääma.
4) Ma pean õppima, kuidas oma peas negatiivsed mõtted ja emotsioonid kiirelt ära nullida ja koheselt edasi minna, sest ebaõnnestumisi tuleb ette koguaeg, kuid neist tuleb üle olla.
Erilised tänud minu perekonnale ja treenerile, ilma kelleta see teekond ei oleks võimalik. Suur aitäh kõigile sponsoritele, toetajatele ja kaasaelajatele, et Te minusse usute!
Erilised tänud minu perekonnale ja treenerile, ilma kelleta see teekond ei oleks võimalik. Suur aitäh kõigile sponsoritele, toetajatele ja kaasaelajatele, et Te minusse usute!
Kommentaarid
Postita kommentaar