Mental breakdown - end or new beginning?

Ma olen juba väga kaua aega mõelnud, kas ja kuidas möödunud poolest aastast kirjutada. Siin see lõpuks on.

2015.aasta hooaeg sai juba päris tükk aega tagasi läbi, kuid ma ei ole suutnud sellele korralikku punkti panna, sest hooaja analüüs on senimaani tegemata. Miks? Kuna hooaja lõpp niitis mu jalust ja tagasi järje peale saada on äärmiselt keeruline.

Peale MMi tundsin end väsinuna, kuid minu sees oli kõike liiga palju, et puhata ja rahulikult võtta. Uued ja kõrgemad eesmärgid, kohusetundlikkus, motivatsioon, tahe, lootus – seda kõike oli rohkem kui küll. Peale lühikest puhkust treenisin hoolega edasi, kuid ma ei suutnud võistelda, sest end vaimselt kokku võtta oli äärmiselt keeruline.

Vaimne väsimus võistlustest, 1,5x õppekoormus ülikoolis, muutused eraelus – see kõik viis mu mental breakdown’ini.

Seda perioodi oma elus kirjeldaksin ma kui möödapääsmatut situatsiooni, mis pani proovile, kui tugev ma olen ja kuidas ma raskustest üle saan. Olukord, mida peab ise kogema ja mitte vaid korra. See oli aeg, kui istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, kui ideaalne ilm trenni tegemiseks on, kuid uksest välja ei astunud, sest ma ei tahtnud, ei jaksanud. Avasin märkmiku ja vaatasin, mis koolis ees ootas. Seejärel võtsin kätte õppematerjalid, lugesin mõne üksiku lause millestki, mis mind tõsiselt huvitab, kuid sulgesin selle sama targalt nagu enne. Võtsin kõrvaklapid, viskasin voodisse pikali, panin muusika tööle ja puhkasin, kõigest. Vaatasin lage ja poetasin mõne pisara. Kõikvõimalike asjade vastu oli blokeering, ma ei suutnud midagi nautida ning viimne kui üks tegevus käis minu tujude järgi. See oli aeg, mil paljud oleksid alla andnud või käega löönud, mina lasin aga kõigel omasoodu kulgeda ning keeldusin alla andmast, sest if you give up now then what were you even fighting for?

Ümbritsevad inimesed, minu enda mõtted ja eesmärgid aitasid mul seda perioodi üle elada. Praeguseks ei ole ma veel sellest sügavast august täielikult välja tulnud, kuid olukord on kordades parem sügisega võrreldes. Ma olen leidnud taas tee iseendani ja selleni, mida tõsiselt armastan – orienteerumiseni.

Möödunud võistlushooaja kohta võin mõne sõnaga öelda, et see oli seinast seina. Füüsiliselt olin senimaani elu parimas vormis ning vaimselt madalpunktis. See oli hooaeg, kust sain väga palju uusi ja väärtuslikke kogemusi. Jooksin võistlusi, mida ootasin pikisilmi ja neid, mida jooksin täiesti tühja tundega või isegi vastu tahtmist. Ma käisin enda esimestel juunioride maailmameistrivõistlustel ning naasesin sealt heade tulemuste, oluliste õppetundide ja kõrgemate eesmärkidega. Õnnestumisi oli meeletult, ebaõnnestumisi niisamuti. Hooaja negatiivseimaks kogemuseks oli Junior European Cup Saksamaal, mil ma olin füüsiliselt väsinud ja vaimselt nullis ehk kõik, mis sai valesti olla, seda ka oli. Iga ebaõnnestumine aga õpetab mulle nii mõndagi ning aitab mul ainult paremaks saada.

Embrace your scars, they remind you of how far you've come. 

Uue hooaja ettevalmistus kogub hoogu – võimalusi on rohkem, füüsiline vorm tõuseb ja ma tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Eesmärgid minu enda jaoks saavad järjest täpsemalt paika pandud, kõrgemad kui kunagi varem, sest kehvem ei saa ju olla. Ootan huviga, mis uus hooaeg endaga kaasa toob!

Vahepealsel ajal on mul väga palju sügavamõttelisi vestlusi ja arutelusid olnud selle üle mida ma teen ja kuhu välja jõuda tahan. Need on aidanud mul enda sihte reaalsemaks muuta ja elu osasid terviklikumaks ühendada. Senimaani olen ma üritanud enda spordi-, õpingute- ja vabaajamaailma lahus hoida, sest need tundusid täiesti erinevad. Hiljuti mõistsin aga, et kui tahan enda eesmärkideni jõuda, pean oma maailma üheks tervikuks ning kõik osad üksteist toetavaks saama. Selle viisi leidmine ei ole minu suhtumise juures just kõige kergem, kuid eesmärkide nimel olen valmis kõigeks.

Viimaseks mõte, mille mu parim sõbranna mulle ühel päeval ütles: „sportlased on hullud inimesed, kes otsivad valu“. Igaüks võib sellest oma tõlgenduse teha, kuid mina nõustun selle väitega täielikult enda kogemuse põhjal. Me ei otsi sellist valu, mida tunned kui lööd näiteks varba vastu kapinurka või kui jätad kogemata sõrme ukse vahele, vaid seesmist valu. Sellist valu, mis pingutades laseb mõistusel öelda, et aitab, aga mille peale me vaid muigame ja edasi pingutame. See on vastik ja nõme sel hetkel ning võibolla me tahamegi alla anda, sest see on igati inimlik, aga kui olla vaimselt nii tugev ja end edasi sundida, siis see heaolutunne peale pingutust on väärt kõike siin ilmas. Need, kes ei ole seda kunagi läbi teinud, ei olegi võimelised seda hindama. Mina isiklikult võin öelda, et see on üks peamine põhjus miks ma üldse treenin ja võistlen.

"Pain is temporary. It may last for a minute.. or an hour.. or a day.. or even a year, but eventually it will subside and something else will take it's place. If I QUIT however, it will last forever!" Lance Armstrong. 

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki, kes sellel raskel perioodil minu kõrval olid ja toetasid. Tänu Teile mõistsin, et kõigest on võimalik välja tulla ja maailm on ikka värviline. Oma eesmärkide nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha, kuid seda ei ole võimalik üksinda saavutada. Minu teekonnal on algusest peale toeks olnud minu armsad vanemad, OK Võru ja Võru Spordikool. Möödunud hooajal ja praegusel ettevalmistusperioodil on mind toetanud Grete ja Sigrid ning uueks hooajaks aitab mul valmistuda Adrenalin Arena. Suur suur aitäh Teile! :)

My mental breakdown was a new beginning!