Ma ei suuda senimaani uskuda, et see nädal, mille nimel ma terve aasta tööd tegin ja nii palju vaeva nägin, on nüüdseks läbi. Raske on kõiki tundeid sõnadega väljendada. Ma olen eelkõige väsinud, nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid õnnelik, meeletult õnnelik.
Minu hooaja ettevalmistus oli tunduvalt teistsugune eelnevate aastatega võrreldes, kuid tundub, et see tasus end ära. Ettevalmistuse esimeses pooles olin vigastustega kimpus. Põlvevalu ja välja väänatud jalg ei lasknud mul päris pikalt joosta, mistõttu asendusid treeningud jalgrattasõidu, jõu-, suusa- ja ujumistreeningutega. Mingil perioodil sain jooksusammu sisse Alter-G masinal, aga kui viimaks jälle omal jalal jooksma sain, oli tunne väga hea. Ettevalmistuse teine pool kulges vaheldumisi motivatsioonikülluse ja -puuduse käes.
MMi silmas pidades olid mul mitmed kartused. Esiteks olin ma juba hooaja alguses heas minekus ning mul oli hirm, et MMi ajaks on mu organism väsinud. Teiseks olin ma pea kõikidel kevadise hooaja võistlustel teinud väga rumalaid vigu. Ma ei oska öelda, kas see võis olla tingitud sellest, et tegin äärmiselt vähe tehnikatreeninguid või sellest, et mu füüsiline vorm oli parem kui kunagi varem ning mõistus ei tulnud lihtsalt järele...
Kõigest hoolimata ootasin ma seda nädalat väga. Kuigi mu vorm oli hea, siis ma teadsin, et juunioride maailma tipp on minust veel natuke eespool. Skandinaavlased ja šveitslased on muidu ka tugevad, aga seekord oli neil ka maastiku eelis ning oodatult olid nemad ka finišiprotokolli eesotsas.
SPRINT
Aeg: 17:42 (+3:46)
Rada: 2,4km
Koht: 68./135.
Ma üritasin võistlusele peale minna võimalikult pingevabalt, kuid karantiinalasse jõudes võttis ärevus siiski võimust. Istun ja ootan. Ilm on soe. Selleks ajaks kui soojendusega alustan hajuvad pilved ja päike tuleb välja ning mõtlen, et miks see täna nii on. Ootasin jahedat ilma. Peagi suundun stardijoonele ja tunnen, et see hetk on käes. See, mida ma nii meeletult kaua ootasin. Kõlavad stardipiiksud, haaran kaardi ja lähen. Keeran aedade vahelt metsa, jooksen mööda nõlva punkti. Jõuan veel mõelda, et mis sprint see on. Mets, kivid, linna pole nähagi. Võtan punkti ja jooksen tõusust üles, maja äärest ja...aed. Seisan ja üritan teist varianti leida punkti minekuks. Jooksen vasakule tee peale, mööda seda, järgmisest teest paremale. Tõus, palavus. Kõik. Tunnen, et organism on läbi, jalad ei liigu. Kas kevadine hooaeg mõjus tõesti nii rängalt või on asi ainult palavuses? Näen kaardilt varianti läbi staadioni, seisatan korraks, kuid jään enda esialgse plaani juurde. Jooksen kaarti täpselt lugemata ning üritan mõtted ainult võistluse juures hoida. Teeristist üle, lauge laskumine ja... näen veidi eemal suurt teed. Seis, ümberpöörd ja tagasi. Jooksen kõrvaltänavasse ja võtan järgmised punktid. Minut hiljem startinud konkurent on mu kätte saanud. Jooksen staadioni poole. Kaardilt ei loe paremal olevat väravat välja ning jooksen risti üle staadioni. Võtan lisatõusu. Mööda teed paremale, maja nurgas punkt. Viiendale lähenen paremalt. Järgmisesse tuldud teed tagasi, eemalt paistva maja taha ja seisan. Lähen vasakule, paremale ja teelt näen juba punkti. Seitsmendasse kasutan ära enda ees startinud konkurenti ja järgnen talle paremalt minevat varianti mööda. Maja äärest kaheksandasse. Tähistatud lõik. Organism on üle kuumenenud, jalad ei liigu. Ma ei taha enam, kuna see lõpp juba tuleb? Üheksandale lähenen paremalt poolt maja. Kümnendasse minekut ei suuda kaardilt välja lugeda, mõistus ei tööta. Õnneks on minuga koos kaks kaasvõistlejat, kes aitavad. Järgmisesse teeme kõik erinevad teevalikud, punkti võtan meist viimasena. Eelviimasesse lähen tuttavat rada mööda üheksanda juurest. Viimane punkt ja finišisirge. Laman, üritan hingata. Mis asi see oli? Miks nii palav on? Kas mu organism on tõesti hooajast nii väsinud? Kas terve MM möödub samamoodi? Ma tahan vastuseid.
Puhkasin veidi ja tegin lõdvestuse. Üritasin enda jaoks selgeks mõelda mis toimus ja mis mind järgnevatel päevadel ees ootas. Võistlus oli kehv, nii tehniliselt kui füüsiliselt. Kuid ma polnud pettunud või kurb. Esiteks seetõttu, et ma olin käimasoleval hooajal vaid paar üksikut sprinti jooksnud. Teiseks pean ütlema, et ma polnud füüsiliselt selleks valmis. Mitte sellise kuumuse jaoks (pea 30kraadi oli). Teadsin varasemast, et mu organism lakkab töötamast sellise palavusega ning kui mul on siiski vaja taolise ilmaga võistelda, pean selleks konkreetselt valmistuma. Möödunud aasta EYOC on ehe näide sellest, et kui ma olen kuuma ilmaga võistlemiseks valmistunud, siis mu organism suudab ka tööd teha. Sel korral ma seda oodata ei osanud. Ja kolmandaks, ma ei seadnud endale sprindiks suuri eesmärke, sest see pole kunagi mu meelisdistants olnud. Kõik metsadistantsid olid veel ees. Ainuke küsimus, millele ma vastust ei teadnud ja mis mind järgnevaid võistluspäevi kartma pani, oli see, kas mu organism on väsinud või suudan nähtud vaeva realiseerida...
Puhkasin veidi ja tegin lõdvestuse. Üritasin enda jaoks selgeks mõelda mis toimus ja mis mind järgnevatel päevadel ees ootas. Võistlus oli kehv, nii tehniliselt kui füüsiliselt. Kuid ma polnud pettunud või kurb. Esiteks seetõttu, et ma olin käimasoleval hooajal vaid paar üksikut sprinti jooksnud. Teiseks pean ütlema, et ma polnud füüsiliselt selleks valmis. Mitte sellise kuumuse jaoks (pea 30kraadi oli). Teadsin varasemast, et mu organism lakkab töötamast sellise palavusega ning kui mul on siiski vaja taolise ilmaga võistelda, pean selleks konkreetselt valmistuma. Möödunud aasta EYOC on ehe näide sellest, et kui ma olen kuuma ilmaga võistlemiseks valmistunud, siis mu organism suudab ka tööd teha. Sel korral ma seda oodata ei osanud. Ja kolmandaks, ma ei seadnud endale sprindiks suuri eesmärke, sest see pole kunagi mu meelisdistants olnud. Kõik metsadistantsid olid veel ees. Ainuke küsimus, millele ma vastust ei teadnud ja mis mind järgnevaid võistluspäevi kartma pani, oli see, kas mu organism on väsinud või suudan nähtud vaeva realiseerida...
LÜHIRADA - kvalifikatsioon
Aeg: 32:51 (+7:51)
Rada: 3,4km
Koht: 12./45.
Suutsin kõik kahtlused, kartused, ootused eemale tõrjuda ning olin lühirajaks täiesti valmis. Minimaalseks eesmärgiks oli pääs A-finaali, sel päeval muu ei lugenud. Karantiini sõites rääkisime läti koondise tüdruku Sandraga eelmise aasta MMst. Tol korral jäi ta A-finaali ukse taha nii mitmegi põhjuse tõttu. Näiteks oli ta täiesti kindel, et on juba oma eeljooksu kahekümne parema seas ja sellega finaalikoha kindlustanud või siis keskendus rajal rohkem jooksmisele kui orienteerumisele. Peale esimest suurt viga üritas seda tasa joosta ning tegi järgmise suure vea. Ilma teise veata oleks ta veel finaalis sees olnud. Sain sellest vestlusest nii mõnedki nõuanded.
Stardijoonele astusin mõttega, et keskendun vaid orienteerumisele, sest ilma sundimata ei jookse ma nii aeglaselt, et ei suudaks finaalikohta kindlustada. Tehniline pool peab vaid korras olema. Ilm oli minu poolt, vihma sadas, kraade 7-8. Kardinaalselt erinev eelmise päevaga võrreldes.
Korralik soojendus, stardijoon. Kaart, kompass, rada, mina, A-finaal. Hoian tagasi, et esimene punkt rahulikult võtta. K-punktist keeran paremale ja jooksen mööda sood alla. Üle oja, lagedast künkast vasakult ja järgmise künka pealt näen juba punkti. Jooksen suunaga teise suunas, kuid tundub, et lähen liiga paremale. Jõuan järsema nõlva juurde ning lähen vasakule. Ei klapi kuidagi. Näen eemal oja ja jooksen üles tee peale, et end kindlalt paika saada. Raja kõrval oleva väikese soo ja kivi abil saan end paika ja jooksen punkti. Kaotust üle kahe minuti. Ei, ma ei kaotanud praegu finaalikohta, terve rada on veel ees. Jooksen tagasi teeraja peale, mööda seda ja kurvist keeran vasakule metsa. Jooksen kivide kõrvalt, läbi soo ja üles. Liiga üles. Tulen alla tagasi ja võtan punkti. Neljandasse jooksen vale suunaga välja ning jõuan soo otsa. Saan aru ning hoian paremale. Punkt. Järgmine tundub halb etapp. Üritan kõrgust hoida, kuid jooksen liiga ülesse. Punkti lähedal saan piduri peale ja võtan viienda. Oja mööda jooksen mäest alla, mööda rada, üle teise oja ja seis. Vaatan nõlvast alla, punkt paistab. Vaatan järgmist etappi ja...mis asi see on? Kõrguse hoidmine, minu "tugev" külg ju. Võtan etapi äärmiselt rahulikult, poole peal olen veel kindlalt paigas. Edasi läheb segaseks, midagi ei klapi. Seisan tükk aega, jooksen nõlvast ülespoole. Kuidas ma end siin paika peaks saama? Lähen tagasi? Ei, see peab olema siin. Tulen allapoole tagasi. Soo, oja, kivi, punkt. Kaotust üle kolme ja poole minuti. Kas siia läks mu eesmärk? Loodetavasti mitte, teised teevad ka viga, jookse ainult ilusti lõpuni. Suund peale, mööda nõlva sooni ja selle kõrval kivi juures punkt. Üheksandasse suunaga mäest alla lageda soo juurde, üle selle. Künkast vasakult väikseid soid mööda punkti. Kümnendasse puhtalt suunaga. Tähistatud lõik. Selle lõpus jooksen mäest üles, hoian vasakule ja saan punkti ilusti. Järgmisesse üle künka ja hakkan alla minema. Vaatan igaks juhuks vasakule ja näen lagedat, kus peaks ka punkt olema. On. Suunaga ja lagedate abil viimased kolm punkti. Tehtud. Joosta oli väga mõnus, tundus, et mu organism ei olegi nii väsinud, kui ma kartsin, aga tehniline pool...kaks suurt viga ja nii mitmedki väiksemad. A-finaal - jah? ei?
JAH. Kõik Eesti tüdrukud said A-finaali ja Heino ka. Äärmiselt hea meel oli. Minimaalne eesmärk oli täidetud, edasi sai ainult paremaks minna.
Tulemused
Stardijoonele astusin mõttega, et keskendun vaid orienteerumisele, sest ilma sundimata ei jookse ma nii aeglaselt, et ei suudaks finaalikohta kindlustada. Tehniline pool peab vaid korras olema. Ilm oli minu poolt, vihma sadas, kraade 7-8. Kardinaalselt erinev eelmise päevaga võrreldes.
Korralik soojendus, stardijoon. Kaart, kompass, rada, mina, A-finaal. Hoian tagasi, et esimene punkt rahulikult võtta. K-punktist keeran paremale ja jooksen mööda sood alla. Üle oja, lagedast künkast vasakult ja järgmise künka pealt näen juba punkti. Jooksen suunaga teise suunas, kuid tundub, et lähen liiga paremale. Jõuan järsema nõlva juurde ning lähen vasakule. Ei klapi kuidagi. Näen eemal oja ja jooksen üles tee peale, et end kindlalt paika saada. Raja kõrval oleva väikese soo ja kivi abil saan end paika ja jooksen punkti. Kaotust üle kahe minuti. Ei, ma ei kaotanud praegu finaalikohta, terve rada on veel ees. Jooksen tagasi teeraja peale, mööda seda ja kurvist keeran vasakule metsa. Jooksen kivide kõrvalt, läbi soo ja üles. Liiga üles. Tulen alla tagasi ja võtan punkti. Neljandasse jooksen vale suunaga välja ning jõuan soo otsa. Saan aru ning hoian paremale. Punkt. Järgmine tundub halb etapp. Üritan kõrgust hoida, kuid jooksen liiga ülesse. Punkti lähedal saan piduri peale ja võtan viienda. Oja mööda jooksen mäest alla, mööda rada, üle teise oja ja seis. Vaatan nõlvast alla, punkt paistab. Vaatan järgmist etappi ja...mis asi see on? Kõrguse hoidmine, minu "tugev" külg ju. Võtan etapi äärmiselt rahulikult, poole peal olen veel kindlalt paigas. Edasi läheb segaseks, midagi ei klapi. Seisan tükk aega, jooksen nõlvast ülespoole. Kuidas ma end siin paika peaks saama? Lähen tagasi? Ei, see peab olema siin. Tulen allapoole tagasi. Soo, oja, kivi, punkt. Kaotust üle kolme ja poole minuti. Kas siia läks mu eesmärk? Loodetavasti mitte, teised teevad ka viga, jookse ainult ilusti lõpuni. Suund peale, mööda nõlva sooni ja selle kõrval kivi juures punkt. Üheksandasse suunaga mäest alla lageda soo juurde, üle selle. Künkast vasakult väikseid soid mööda punkti. Kümnendasse puhtalt suunaga. Tähistatud lõik. Selle lõpus jooksen mäest üles, hoian vasakule ja saan punkti ilusti. Järgmisesse üle künka ja hakkan alla minema. Vaatan igaks juhuks vasakule ja näen lagedat, kus peaks ka punkt olema. On. Suunaga ja lagedate abil viimased kolm punkti. Tehtud. Joosta oli väga mõnus, tundus, et mu organism ei olegi nii väsinud, kui ma kartsin, aga tehniline pool...kaks suurt viga ja nii mitmedki väiksemad. A-finaal - jah? ei?
JAH. Kõik Eesti tüdrukud said A-finaali ja Heino ka. Äärmiselt hea meel oli. Minimaalne eesmärk oli täidetud, edasi sai ainult paremaks minna.
Tulemused
 |
| Pilt: orienteering.lt |
LÜHIRADA - A-finaal
Aeg: 33:41 (+6:44)
Rada: 3,6km
Koht: 35./60.
Eelnevatel tiitlivõistlustel, kus ma käinud olen, pole lühiraja distantsi olnud. See oli üks põhjustest, miks ma seda nii väga ootasin. Teine põhjus oli see, et mulle meeldib lühirada. A-finaali juba sain, kuid mu lootused olid kõrgemad kui siia lihtsalt pääsemine. Ilm oli sobiv, maastik oli meeletult mõnus ja huvitav, tunne oli hea.
Stardijoon. Olen valmis. Jooksen K-punkti ja mööda lagedat edasi. Vaatan vasakule, peaksin ära pöörama, kuid jätkan jooksu. Teen kaare ümber mäenuki ja võtan punkti. Teise jooksen paremalt poolt küngast, ees olevast kaljust möödun vasakult. Punkt. Järgmisesse minnes hoian paremale. Möödun küngastest. Ees olevad kivid, tipud, põõsad ajavad mu segadusse ning seisan, kõnnin. Jõuan võõrasse punkti. Saan lõpuks aru kus olen ja jooksen ettevaaltikult enda punkti. Minut kaotust. Järgmine tundub kerge etapp. Sooriba mööda alla, lageda soo juurest paremale, ülesse ja kalju juures peab punkt olema. Mida ma aga ei leia, on punkt. Käin ringi ning üritan aru saada, mis valesti on. Viimaks taipan, et olen juba järgmiste kaljude juures. Üks ja pool minutit kaotust. Viienda võtan rahulikult kompassi abil. Kuuendasse suunaga kahe künka vahelt ja alla punkti. Järgmine kompassiga. Kaheksandasse mäest alla, mööda lagedat natuke paremale ning uuesti alla. Soo abil saan punkti ilusti. Üheksas samuti hästi. Kümnendasse otsustan väikseid soid kasutades otse minna, etapi teisel poolel hakkan endas kahtlema ja kaotan aega. Järgmisesse soo, küngas ja orvandis punkt. Kaheteistkümnendasse lähen puhtalt soid mööda ning keeran mööda nõlva metsa. Olen liialt üleval ning väikesest soost, millest möödun, ei saa samuti aru. Kaotan üks ja pool minutit sinna. Järgmise saan kindlalt kätte üleval lagedal oleva suure kivi abil. Neljateistkümnes ja läbi võistluskeskuse jooks, mille lõpetab üks korralik tõus. Hoian paremale, läbin poiste raja punkti ja võtan enda oma. Viimased kolm punkti võtan rahulikult aga kindlalt.
Mõtlen endamisi, et tegin liiga palju vigu, et head kohta saavutada. Teadsin, et kaotan sel maastikul puhtalt jooksukiiruse pealt päris palju. Ei ole harjunud ju kivisel pinnal jooksma. Tehtud vead aga suurendasid kaotust veelgi. Ja millised vead, puhtalt enesekindluse kaotamisest tulnud vead. Tuli vigu muidugi ka minu nõrkade külgedega seoses, nagu kaljupunktid, kõrguse hoidmine ja nõlva pealt nt kivi punkti võtmine, kuid neid ma Eestis ei saagi eriti arendada. Raja peal endas kahtlema hakkamine on aga hoopis teine teema. Finišiprotokollis leian end 35.kohalt. Polegi kõige hullem esimese juunioride MMi kohta, kuid võimeid on enamaks.
Tulemused
GPS
Stardijoon. Olen valmis. Jooksen K-punkti ja mööda lagedat edasi. Vaatan vasakule, peaksin ära pöörama, kuid jätkan jooksu. Teen kaare ümber mäenuki ja võtan punkti. Teise jooksen paremalt poolt küngast, ees olevast kaljust möödun vasakult. Punkt. Järgmisesse minnes hoian paremale. Möödun küngastest. Ees olevad kivid, tipud, põõsad ajavad mu segadusse ning seisan, kõnnin. Jõuan võõrasse punkti. Saan lõpuks aru kus olen ja jooksen ettevaaltikult enda punkti. Minut kaotust. Järgmine tundub kerge etapp. Sooriba mööda alla, lageda soo juurest paremale, ülesse ja kalju juures peab punkt olema. Mida ma aga ei leia, on punkt. Käin ringi ning üritan aru saada, mis valesti on. Viimaks taipan, et olen juba järgmiste kaljude juures. Üks ja pool minutit kaotust. Viienda võtan rahulikult kompassi abil. Kuuendasse suunaga kahe künka vahelt ja alla punkti. Järgmine kompassiga. Kaheksandasse mäest alla, mööda lagedat natuke paremale ning uuesti alla. Soo abil saan punkti ilusti. Üheksas samuti hästi. Kümnendasse otsustan väikseid soid kasutades otse minna, etapi teisel poolel hakkan endas kahtlema ja kaotan aega. Järgmisesse soo, küngas ja orvandis punkt. Kaheteistkümnendasse lähen puhtalt soid mööda ning keeran mööda nõlva metsa. Olen liialt üleval ning väikesest soost, millest möödun, ei saa samuti aru. Kaotan üks ja pool minutit sinna. Järgmise saan kindlalt kätte üleval lagedal oleva suure kivi abil. Neljateistkümnes ja läbi võistluskeskuse jooks, mille lõpetab üks korralik tõus. Hoian paremale, läbin poiste raja punkti ja võtan enda oma. Viimased kolm punkti võtan rahulikult aga kindlalt.
Mõtlen endamisi, et tegin liiga palju vigu, et head kohta saavutada. Teadsin, et kaotan sel maastikul puhtalt jooksukiiruse pealt päris palju. Ei ole harjunud ju kivisel pinnal jooksma. Tehtud vead aga suurendasid kaotust veelgi. Ja millised vead, puhtalt enesekindluse kaotamisest tulnud vead. Tuli vigu muidugi ka minu nõrkade külgedega seoses, nagu kaljupunktid, kõrguse hoidmine ja nõlva pealt nt kivi punkti võtmine, kuid neid ma Eestis ei saagi eriti arendada. Raja peal endas kahtlema hakkamine on aga hoopis teine teema. Finišiprotokollis leian end 35.kohalt. Polegi kõige hullem esimese juunioride MMi kohta, kuid võimeid on enamaks.
Tulemused
GPS
TAVARADA
Aeg: 1:01:19 (+9:13)
Rada: 7,3km
Koht: 20./133.
Peale vihmast puhkepäeva tuli jalg tavarajal stardijoonele panna. Ees ootas 7,3km pikkune 235 tõusumeetriga rada. Teine distants, mis mulle väga meeldib. Teadsin, et tugevaid orienteerujaid on väga palju ning tuleb teha vaid enda hea jooks. Sellele ka keskendusin.
Panin GPS-seadme selga, võtsin soojenduskaardi ja läksin jooksma. Paarikümne meetri pärast juba tundsin, et midagi on korrast ära. Ma ei suutnud normaalselt hingata. Üritasin sellele mitte mõelda, kuid kogu soojenduse ajal ei saanud ma üle paarisaja meetri joosta ilma, et hing kinni ei jääks ja seetõttu kõndima ei hakkaks. Mõtlesin vaid, et kuidas ma niimoodi raja suudan läbi joosta...
K-punktist keeran kohe mäest alla ning jooksen mööda sood punktile võimalikult lähedale. Keeran vasakule metsa ning kaotan natuke aega kaljult alla ronimisega. Teise jooksen suunaga üle soo, kalju äärest otse punktile peale. Järgmisesse üritan kõrgust hoida. Punkti eel olevast künkast mõtlen esialgu paremalt mööduda, kuid mõtlen ümber. Lähen vasakult ja võtan punkti. Jooksen alla, üle allpool oleva künka, mööda sood. Keeran paremale ja üritan kõrgust hoida. Lähen liialt alla ning pean ülespoole tagasi jooksma, et teisel pool küngast oleva kaljuni jõuda. Pikk etapp. Otsustan paremalt minna. Jooksen mööda sood, jõuan soojärveni ja kõik. Hing kinni, jalad väsinud. Tahan ainult finišisse saada. Jätkan enda jooksu mööda soid mägesid vältides. Punkti tahan võtta liiga ülevalt. Paistvad kaljud ja väikesed sood ajavad segadusse ning kaotan aega. Viimaks saan end paika ning võtan punkti. Olin kätte saanud 6 ja 8 minutit enne mind startinud konkurendid. Kuuendasse otsustasin minna vasakult sood kasutades. Jooksen koos bulgaarlasega mäest üles ja mööda sood paremale. Väikeste soode ja lagedate abil punkti. Seitsmes. Jooksen-kõnnin mäest üles, üle soo ja uuesti üles. Raja kõige raskem etapp. Üritan hingata, raske on, üritan joosta, jalad ei liigu. Tahan või ei, aga mõtlen, et miks ma seda kõike teen ja ennast piinan. Punkti võtan ilusti. Kaheksandat näen juba kaugelt. Seisan ja joon. Kuna see finiš juba tuleb? Lähen soojärve äärest, üles, kahe künka vahelt ning näen kolme konkurenti, kes käivad edasi-tagasi. Keskendun kaardile uuesti. Jooksen ees paistvast künkast paremalt ja otse enda punkti. Kümnendasse jooksen pikemalt mõtlemata mäest alla sooni, selle äärest, mäe külge mööda ja üles. Saan kätte neli minutit enne mind startinud šveitslase. Jookseme mööda teed ning künka äärt mööda punkti. Tähistatud rada, sood mööda tõusust üles ja paremale. Käes. Kolmeteistkümnes on kerge. Järgneb läbi võistluskeskuse jooks. Kuulen kuidas Vallo hõikab, et jooksen enda ees startinud lätlasega võrdselt. Raja viimased kolm punkti tulid füüsiliselt raskelt, aga tehniliselt kindlalt. Finišijoont ületades langen maha. Tahan hingata, mul on hapnikku vaja. Ei saa. Tõusen püsti. Pisarad hakkavad voolama, üritan naeratada. Vallo ütleb, et tuli vist top20. Raputan pead, tahan vaid hingata. Korraldajad pakuvad istet, kuid keeldun. Mitu minutit läheb mööda enne kui normaalne hingamisrütm taastub. Olen õnnelik, meeletult õnnelik.
Võin öelda, et tegin hea jooksu ja olen väga rahul. Tulid küll mõned väiksemad vead ja jooksuga kaotasin päris palju, kuid ma pingutasin, väga. Mul pole mitte kunagi hing niimoodi kinni olnud ja see tunne oli väga ebameeldiv, kuid ma teeksin seda uuesti. Hea meelega, mitu korda. Sest see andis mulle teadmise, et ma suudan endast väga palju välja panna, kui ma tahan. Ja tunne, mis sellele järgneb. Võrratu. Ma ei oska seda mitte kuidagi sõnadega kirjeldada. See heaolutunne, mis mind ka nüüd, nädal hiljem, valdab ei ole tingitud minu heast kohast finišiprotokollis, vaid justnimelt sellest raskustundest peale lõpujoont.
Saavutasin 20.koha. Juunioride MMil. Super. Minust eespool olid peale skandinaavlaste ja šveitslaste vaid üks taanlane ja üks poolakas.
Tulemused
GPS
Panin GPS-seadme selga, võtsin soojenduskaardi ja läksin jooksma. Paarikümne meetri pärast juba tundsin, et midagi on korrast ära. Ma ei suutnud normaalselt hingata. Üritasin sellele mitte mõelda, kuid kogu soojenduse ajal ei saanud ma üle paarisaja meetri joosta ilma, et hing kinni ei jääks ja seetõttu kõndima ei hakkaks. Mõtlesin vaid, et kuidas ma niimoodi raja suudan läbi joosta...
K-punktist keeran kohe mäest alla ning jooksen mööda sood punktile võimalikult lähedale. Keeran vasakule metsa ning kaotan natuke aega kaljult alla ronimisega. Teise jooksen suunaga üle soo, kalju äärest otse punktile peale. Järgmisesse üritan kõrgust hoida. Punkti eel olevast künkast mõtlen esialgu paremalt mööduda, kuid mõtlen ümber. Lähen vasakult ja võtan punkti. Jooksen alla, üle allpool oleva künka, mööda sood. Keeran paremale ja üritan kõrgust hoida. Lähen liialt alla ning pean ülespoole tagasi jooksma, et teisel pool küngast oleva kaljuni jõuda. Pikk etapp. Otsustan paremalt minna. Jooksen mööda sood, jõuan soojärveni ja kõik. Hing kinni, jalad väsinud. Tahan ainult finišisse saada. Jätkan enda jooksu mööda soid mägesid vältides. Punkti tahan võtta liiga ülevalt. Paistvad kaljud ja väikesed sood ajavad segadusse ning kaotan aega. Viimaks saan end paika ning võtan punkti. Olin kätte saanud 6 ja 8 minutit enne mind startinud konkurendid. Kuuendasse otsustasin minna vasakult sood kasutades. Jooksen koos bulgaarlasega mäest üles ja mööda sood paremale. Väikeste soode ja lagedate abil punkti. Seitsmes. Jooksen-kõnnin mäest üles, üle soo ja uuesti üles. Raja kõige raskem etapp. Üritan hingata, raske on, üritan joosta, jalad ei liigu. Tahan või ei, aga mõtlen, et miks ma seda kõike teen ja ennast piinan. Punkti võtan ilusti. Kaheksandat näen juba kaugelt. Seisan ja joon. Kuna see finiš juba tuleb? Lähen soojärve äärest, üles, kahe künka vahelt ning näen kolme konkurenti, kes käivad edasi-tagasi. Keskendun kaardile uuesti. Jooksen ees paistvast künkast paremalt ja otse enda punkti. Kümnendasse jooksen pikemalt mõtlemata mäest alla sooni, selle äärest, mäe külge mööda ja üles. Saan kätte neli minutit enne mind startinud šveitslase. Jookseme mööda teed ning künka äärt mööda punkti. Tähistatud rada, sood mööda tõusust üles ja paremale. Käes. Kolmeteistkümnes on kerge. Järgneb läbi võistluskeskuse jooks. Kuulen kuidas Vallo hõikab, et jooksen enda ees startinud lätlasega võrdselt. Raja viimased kolm punkti tulid füüsiliselt raskelt, aga tehniliselt kindlalt. Finišijoont ületades langen maha. Tahan hingata, mul on hapnikku vaja. Ei saa. Tõusen püsti. Pisarad hakkavad voolama, üritan naeratada. Vallo ütleb, et tuli vist top20. Raputan pead, tahan vaid hingata. Korraldajad pakuvad istet, kuid keeldun. Mitu minutit läheb mööda enne kui normaalne hingamisrütm taastub. Olen õnnelik, meeletult õnnelik.
Võin öelda, et tegin hea jooksu ja olen väga rahul. Tulid küll mõned väiksemad vead ja jooksuga kaotasin päris palju, kuid ma pingutasin, väga. Mul pole mitte kunagi hing niimoodi kinni olnud ja see tunne oli väga ebameeldiv, kuid ma teeksin seda uuesti. Hea meelega, mitu korda. Sest see andis mulle teadmise, et ma suudan endast väga palju välja panna, kui ma tahan. Ja tunne, mis sellele järgneb. Võrratu. Ma ei oska seda mitte kuidagi sõnadega kirjeldada. See heaolutunne, mis mind ka nüüd, nädal hiljem, valdab ei ole tingitud minu heast kohast finišiprotokollis, vaid justnimelt sellest raskustundest peale lõpujoont.
Saavutasin 20.koha. Juunioride MMil. Super. Minust eespool olid peale skandinaavlaste ja šveitslaste vaid üks taanlane ja üks poolakas.
Tulemused
GPS
 |
| Pilt: Margret |
TEADE
Aeg: 38:02 (+4:36)
Rada: 5km
Vahetuse koht: 9./40.
Võistkonna koht: 12./40.
Võistkonna koht riikide arvestuses: 10./26.
Viimane võistluspäev. Organism oli tervest nädalast väga väsinud, kuid viimane pingutus oli vaja teha. Meil oli hea võistkond ning seega võimalus ka heaks kohaks. Jooksime järjestuses Margret-Triinu-mina.
Margret ja Triinu tegid ees tubli töö ning saatsid mu rajale 15.kohal, Taani teise võistkonna järel. Tundsin, et joosta ei jõua ning keskendusin rohkem orienteerumisele. Punktid võtsin rahulikult, aga kindlalt. Kuni viienda punktini püsis taanlane nägemisulatuses, kuuendasse läksin rohkem vasakult ja sain ette. Rohkem konkurenti ei näinud. Peale üheteistkümnendat punkti oli 410m pikkune läbijooks võistluskeskusest. Peale seda ei lugenud hetkeks korralikult kaarti ning kaotasin ära enda täpse asukoha. Uus-meremaallane ja inglane jõudsid järgi, kuid keerasid paremale ära. Võtsin punkti vaikselt. Raja lõpu jooksin kindlalt ja tõin meie võistkonna 12.kohal finišisse. Riikide arvestuses 10.kohal. Prantsusmaa ja Venemaa võistkonnad ei olnud kaugel ees, kuid ma arvan, et mul oleks väga raskeks läinud, kui ma oleks pidanud nendega koos lõpu jooksma, sest minu organism oli energiast täiesti tühi.
Tulemused
Tulemused riikide arvestuses
Mu organsim pidas kenasti selle raske nädala vastu ning ma võin enda esimese juunioride MMi tulemustega päris rahul olla. Arenguruumi on veel küllaga, kuid väga meeldiv on näha kuidas raske töö ennast ära tasub. Järgmise aasta juunioride MM toimub Šveitsis, mis tuleb kindlasti raskem, kui see oli sel aastal, kuid mul on terve aasta, et veel paremaks saada! Nüüd analüüse tegema, puhkama ja edasi treenima!
Ma teen seda kõike ainult iseenda jaoks, kuid ma olen väga õnnelik, et mind ümbritsevad ja toetavad nii toredad inimesed. Suur-suur AITÄH teile toetuse ja kaasaelamise eest! Tänu teile on mul piisavalt motivatsiooni ja tahtmist, et enda suured eesmärgid täita! Eriti suured tänusõnad minu suurepärasele treenerile ja kallile perele, kes kõige suuremat rolli mängivad.
Margret ja Triinu tegid ees tubli töö ning saatsid mu rajale 15.kohal, Taani teise võistkonna järel. Tundsin, et joosta ei jõua ning keskendusin rohkem orienteerumisele. Punktid võtsin rahulikult, aga kindlalt. Kuni viienda punktini püsis taanlane nägemisulatuses, kuuendasse läksin rohkem vasakult ja sain ette. Rohkem konkurenti ei näinud. Peale üheteistkümnendat punkti oli 410m pikkune läbijooks võistluskeskusest. Peale seda ei lugenud hetkeks korralikult kaarti ning kaotasin ära enda täpse asukoha. Uus-meremaallane ja inglane jõudsid järgi, kuid keerasid paremale ära. Võtsin punkti vaikselt. Raja lõpu jooksin kindlalt ja tõin meie võistkonna 12.kohal finišisse. Riikide arvestuses 10.kohal. Prantsusmaa ja Venemaa võistkonnad ei olnud kaugel ees, kuid ma arvan, et mul oleks väga raskeks läinud, kui ma oleks pidanud nendega koos lõpu jooksma, sest minu organism oli energiast täiesti tühi.
Tulemused
Tulemused riikide arvestuses
 |
| Pilt: Margret |
Ma teen seda kõike ainult iseenda jaoks, kuid ma olen väga õnnelik, et mind ümbritsevad ja toetavad nii toredad inimesed. Suur-suur AITÄH teile toetuse ja kaasaelamise eest! Tänu teile on mul piisavalt motivatsiooni ja tahtmist, et enda suured eesmärgid täita! Eriti suured tänusõnad minu suurepärasele treenerile ja kallile perele, kes kõige suuremat rolli mängivad.
 |
| Eesti juunioridekoondis 2015 Pilt: Margret |
 |
| Sprindi pronksivõitjaga Pilt: orienteering.lt |
Kommentaarid
Postita kommentaar