(Norra)
Minu selle hooaja kõige olulisem võistlus, mida ma kaua ootasin, on nüüdseks juba möödanik.
Ettevalmistusest
Ettevalmistus sai alguse peale eelmist EYOC'i, mis toimus seitse kuud tagasi ning andis mõista, et mu vorm oli ilmselgelt kehv. Ma lubasin endale, et uuel hooajal parandan kõike. Unustasin kõik halva ning vaatasin lootusrikkalt tulevikku.
Mentaalne ettevalmistus võis alata, füüsiliselt oli aeg puhkuseks. Korralike treeningutega alustasin aasta lõpupoole. Talve kehvadest lumeoludest tulenevalt oli põhiline rõhk jooksmisel ning suusatrenne tuli äärmiselt vähe. Ilmselt oli see ka põhjuseks, miks vaevlesin põlvehädade käes. Mida rohkem kevade poole, seda hullemaks läks. Peagi hakkas jalg kergelt trenne segama: tegin lühemaid otsi, hoidusin asfaldil jooksmisest ning üritasin põlvele vähem koormust anda. Hooaja alguses polnud valu kuhugi kadunud ning külastasin massööri, kes teipis mu jala ära ning andis omalt poolt soovitusi. Peale seda pole põlv enam tunda andnud.
Põlvehäda polnud aga minu ainukeseks probleemiks. Teine häda oli jalataldadega, mis tegid vahetevahel valu. Peko kevadel andsid mõlemad jalad aga nii kõvasti tunda, et suutsin lõpuni joosta vaid väga tugeva tahtejõu mõjul. Ka sellele probleemile sain lahenduse massööri ja Sarmite nõuannete läbi.
Treeningud talvel läksid aga kõigest hoolimata sujuvalt, vorm paranes vaikselt. Veebruaris võtsin osa suusaorienteerumise MM-ist, mis lõi minu treeningrütmi natukene segamini, kuid andis korraliku võistluskogemuse. Edasi jätkusid treeningud tavapäraselt, mõtetega suvise EYOC'i juures olles.
Sel kevadel välislaagris ei käinud ning treenisin hoolega kodumaastikel. Võistlushooaja saabumisega tuli järgmine tervisehäda, mis minu enesekindluse Euroopakate suhtes väga kõikuma lõi. Nimelt olin iga kahe nädala tagant nädal aega haige ning nii pea kaks kuud järjest. Treeningkoormus käis kõvasti alla ning ära jäid nii mitmedki olulised trennid. Kartsin, et see rikkus minu ettevalmistuse täielikult.
Proovisin kõigest hoolimata mõtted positiivsena hoida. Korrutasin endale: Veel on võimalus, kõik pole läbi!
Jätkasin enda ettevalmistusega ning tundsin, kuidas vorm paraneb. Balti MV kahekordne võit andis mulle tohutu positiivse laengu ning motivatsioon tõusis lakke. Võib olla olnud haigused olid märk sellest, et peaksin aja maha võtma ja natukene puhkama.
Ma olin valmis ja teadsin, et suudan EYOC'il head sooritused teha!
EYOC 2014
Makedoonia poole asusime teele 23.juunil kahes grupis. Pooled läksid Tallinnast läbi Istanbuli Sofiasse ning meie läksime Riiast läbi Viini Sofiasse, kuhu korraldajad vastu tulid. Poole päeva bussi- ja lennukisõidu järel olime lõpuks kohal. Puhkasime lõunani, peale mida tegime jalutuskäigu Strumica linnas ning kerge sprinditreeningu. 30 kraadises palavuses päikese käes jooksmise kohta oli enesetunne üllatavalt hea. Õhtu möödus rahulikult puhates. Järgmise päeva hommikul sõitsime koos teiste koondistega modelile. Mets tundus hea läbitavusega, kuid tõusud olid karmid. Selleks, et näha, kui palju võib ühe etapi teevalikuga võita või kaotada, tegime nö võistluse. Startisime punktist koos ning kõik kolm läksid erinevat teevalikut, üks vasakult suure ringiga mööda teed, kuid pea tõusuta, teine otse ning kolmas paremalt teed kasutades. Minu esimene teevalik, otse minek, osutus kõige aeglasemaks variandiks, mis minu enesekindluse eesootavaks võistluseks kõvasti kõikuma lõi. Ühe etapiga võis mitu minutit kaotada... Õhtul jalutasime sprindi modelil ning varustasime end banaanide ja veega. Olin võistlusteks täielikult valmis.
Sprint
Aeg: 14:31 (+1:02)
Rada: 1,8km
Koht: 14./101.
Lasin end teise stardigruppi panna. Karantiini jõudes puhkasin, kuulasin muusikat ja keskendusin võistluseks. Korraliku soojenduse järel kallasin end veega üle ning läksin starti. Tundsin, kuidas kõik oli super. Tahtsin minna juba rajale, et endast parim anda. Kordasin peas veel kõige olulisema üle. K-punkti oli vaid 10 meetrit, jõudsin selle jooksul ilusti esimese etapi ära vaadata. Paremale, vasakul olevast väravast sisse ja maja nurgas punkt. Peas käis vaid, et ma kõik etapid korralikult ette loeksin. Teise tagasi K-punkti juurde, ristist paremale, teisest ristmikust paremale ning kohe vasakule tõusu. Korras. Tagasi alla ning ainult vasakule. Neljas korralikult. Viiendasse sai pikalt mööda ühte tänavat joostud. Trepist alla paremale keerates taipasin, et ma ei loe kaarti ette ning ei teadnud, kuhu edasi pean minema. Minu õnneks polnud seal suurt valikut. Kuuendasse minnes tekkis ebakindlus, kuna ma ei suutnud otsustada, kas lähenen punktile paremalt või vasakult. Keerasin paremale. Majade vahel, kust olin otsustanud minna, seisis ees puna-valge lint, mis tähistas ületamatut aeda, mida ma jooksu pealt kaardilt välja ei lugenud. Õnneks nägin kohe ära teise variandi kuidas punktile ligi saan. Seitsmendasse treppidest üles platsile, kus seisin segadusest mõne hetke. Võin ma katusealustest läbi joosta, kus kohalikud lõunatavad või ei? Otsustasin kiirelt igaks juhuks paremalt väikese ringiga minna. Kaheksandale ehk vaatepunktile lähenesin samuti paremalt. Edasi algas 90m tähistatud ala, millest ma korraga aru ei saanud. Tundus nagu lindid jookseksid kokku. Tegelikkuses juhatasid need aga sillani, millest üle tuli joosta. Kuulsin kuidas kommentaator ütles, et olen hetkel 2.kohal. Korraks tuli naeratus näole, kuid peale seda sundisin end edasisele rajale mõtlema, võistlus polnud veel läbi. Vaatasin kaarti ning üritasin leida varianti, kuidas ma üheksandale punktile ligi pääsen. Vasakult, otsustatud. Katusealuse juures oleva trepi kõrval jäin seisma. On see ikka õige? Oli. Järgmisesse mööda tuldud teed tagasi, ristist paremale ning teisest teest uuesti paremale. Käes. Kõik tundus suurepärane. Jooksin mööda aia äärt maja ette, kus mul tekkis kerge paanika, sest punkti number polnud see, mis ta olema pidi. Kuidas see võimalik on? Tulin täpselt nii, nagu pidi ju. Seisin, vaatasin kaarti ja legendi. Ja siis sain aru, mis ma just teinud olin. Metsa! Üheteistkümnenda punkti asemel olin jooksnud kolmeteistkümnendasse. Teadsin, et esikuuiku koht on läinud, kuid pingutasin sellest hoolimata lõpuni. Edasi läksin läbi parkla aedade vahelt punkti. Kaheteistkümnendasse üle tänava oleva kahe maja vahelt läbi ning vasakpoolse maja taga punkti. Kolmeteistkümnendasse juba tuttavat teed mööda ning seejärel kõige otsemat rada pidi viimasesse. Viimane pingutus finišisirgel ja läbi. Tehtud!
Kuigi ma tegin senimaani enda parima soorituse sprindis ja üldse EYOC'il, olin ma tõsiselt pettunud ja enda peale vihane. Neljateistkümnes koht polnud päris see, mida ma lootsin ja mida mu vorm lubas. Üheteistkümnenda punktiga tehtud viga läks maksma ca 35 sekundit, mille taha jäi ka minu vägagi reaalne 5.-6.koht... :(
Sprint oli läbi, kõik oli tehtud ja ma ei saanud enam midagi muuta. Esimene võistlusdistants andis aga pettumusest hoolimata tohutu motivatsioonilaengu. Teadmise, et ma olen praeguse vormi juures võimeline Euroopa parimatega võidu jooksma! See tunne oli super. Läksin uuele võistluspäevale vastu enesekindlalt ja suurte lootustega.
Tulemused
Tavarada
Aeg: 59:32 (+9:11)
Rada: 4,4km
Koht: 27./100.
Hommikul ärkasime juba enne seitset hommikul, et süüa ning võistluskeskuse poole teele asuda. 25km läbimine võttis bussiga aega ca 40 minutit tõusu ja järskude kurvide tõttu. Karantiini jõudnuna, oli minu stardini veel aega neli tundi, mis sai rahulikult puhates mööda saadetud. Tegin soojenduse ning olin võistluseks täielikult valmis. Ma teadsin, et teevalikutega võib nii võita kui ka kaotada mitmeid minuteid ning punktis seismine pool minutit, et õige teevalik teha, ei ole midagi. Pidin vaid pikkadel etappidel parimad valikud tegema. Esimene punkt oli lähedal, mis mulle üldjuhul ei sobi. Seetõttu seisin tükk aega tee peal, enne kui endas kindluse leidsin ja punkti läksin. Punkti jõudes oli enne starti peas korratu ununenud, mistõttu jooksin kaarti korralikult vaatamata mäest alla. Ühel hetkel sain aru, mis ma just väga valesti olin teinud. Etapile pilku heites nägin, et parim variant oleks olnud vasakult mööda teed, mida mööda tõusumeetreid oleks võtnud äärmiselt vähe. Seejärel ei suutnud ma otsustada, kas peaksin tee peale minema või enda tehtud teevaliku lõpuni viima. Pidasin enda peas vaidlust ning lõpuks läksin tee peale välja. Olin teinud kohutava valiku, mille peale teadsin, et korralik jooks on rikutud. Üritasin sellele mitte mõelda ning pingutasin edasi. Kaotasin teise etapiga 4-5 minutit! Punktis sain kätte aga enda ees startinud rootslase, mis natukene motivatsiooni juurde andis. Kolmanda punkti sain ilusti. Neljandasse minekul otsustasin vasakul olevat teed ning oja kasutada, mis minu nägemuse järgi oli parim etapivalik. Tee peal möödusin ühest leedukast ning oja mööda mäkke üles minnes tulid vastu 14 minutit varem startinud lätlane ja pool tundi varem startinud Doris. Pingutasin edasi, kuigi oja mööda üles minek, samal ajal 100meetrit! tõusu võttes, polnud üldse kerge. Sain neljanda ja viienda punkti kätte probleemideta ning püüdsin kinni veel mõned enda ees startinud konkurendid. Kuuendasse punkti otsustasin taaskord vasakult mööda teed minna, mis oli aga aeglasem variant. Rootslane, kes kasutas otseminekut, sai selle etapiga eest ära. Tee pealt keerasin metsa enne mäe kõrgeimat tippu. Liikusin aeglaselt mööda mäe külge ning ühel hetkel seisin ca 1-2 minutit paigal, et enda täpsest asukohast aru saada. Jõudsin selgusele ning sain punkti kätte. 8 minutit hiljem startinud šveitslane oli mu kätte saanud (meie vanuseklassi tavaraja võitja!). Järgmised kaks ja pool etappi liikusin temaga päris ühtlases tempos. Võtsin punktid kindlapeale kõrgust hoides. Enne asfaldile jõudmist jäin korraks seisma ning šveitslane sai vahe sisse. Metsa punkti poole keerates kadus ta täielikult. Tegin oma jooksu edasi ning sain üheksanda punkti korralikult kätte. Punktist jooksin aga vale suunaga välja ning olin hetkeks segaduses. Edasi jooksin mööda väikest teerada lagedale ning seejärel viimasesse. Pingutus lõpusirgel ja finiš!
Mis ma oskan öelda. Kogemused sellisel maastikul hea soorituse tegemiseks on ilmselgelt olematud. Füüsiliselt olin ma kindlasti võimeline esikümne sisse jooksma, kuid mitmed valed teevalikud, mis maksid kätte väga paljud väärtuslikud minutid, kustutasid selle lootuse täielikult. Kurb, aga tõsi. Vähemalt sain positiivse energialaengu juba sellest, et puhtalt füüsiliselt möödusin nii mitmestki kaasvõistlejast ning jooksin üsna ühtlases tempos meie vanuseklassi võitjaga. See andis märku, et kui ma vaid tahan, suudan ma päris kõrgel tasemel võistelda. Eks näha, mis tulevik endaga kaasa toob! Ootan huviga.
Tulemused
Teade
Aeg: 51:17
Rada: 3,5km
Koht: 19./26.
Kui sprint ja tavarada jäid veel rahuldavale poolele, siis teate kohta nii kohe kindlasti öelda ei saa. Läksin esimest vahetust jooksma ning tõdesin järjekordselt, et see ei sobi mulle absoluutselt. Kui avavahetuse võitjale kaotada 20 minutit 3,5km pikkusel rajal, siis ilmselt ei ole kõik korras. Tegin enda selle hooaja kõige kohutavama jooksu. Ma ei saa senimaani aru, kuidas on võimalik pea iga punktiga viga teha!?? Katastroof. Esimesse jooksime pikalt mööda lagedat, keerasime tee pealt ära, läksin vasakule tippu. Punkt oli, aga mitte minu oma. Olin täielikus segaduses. Käisin, seisin, vaatasin. Lõpuks käisin ära enda teises punktis ning ka siis ei saanud esimest korralikult kätte. Mitme minuti möödudes see õnneks siiski juhtus. Olin üksi jäänud. Kuigi olin juba teises punktis ära käinud, suutsin ka sellega viga teha. Keerasin liiga vara mäkke üles ning võtsin lisatõusu. Peas oli vaid mõte, et tee enda ülejäänud jooks korralikult lõpuni. Aga ei. Liikusin ilusti kolmanda punkti suunas ja siis olin jälle segaduses. Käisin läbi läheduses asuvad kaks punkti, enne kui enda oma kätte sain. Neljanda asemel hakkasin juba viiendasse minema, kuid sain sellest õnneks enne aru, kui punkti vahele suutsin jätta. Järgmise ehk vaatepunkti sain korralikult! Kuuendal etapil keerasin valest teest ära, võtsin lisatõusu ning olin rohelises võsas kinni. Järgmise etapi suutsin enamvähem korralikult lahendada. Kaheksanda punktiga järjekordne viga, kui ei lugenud korralikult kaarti ning hakkasin punkti liiga vara otsima. Üheksanda sain ilusti. Kümnendaga tegin väikese lisakaare vahetult enne punkti. Järgmisel etapil läksin liialt paremale. Jooks mööda tähistatud rada läbi võistluskeskuse. Viimase ringi punktid võtsin väga ebakindlalt ning väikeste vigadega punktide läheduses...
Jooks oli katastroof! Suutsin enda viimase võistluse EYOC'il täielikult ära rikkuda. Tuju oli nullis. Õnneks leidus minu ümber inimesi, kes hoolimata minu kehvast tulemusest ja suurest kurbusest, suutsid enda toredate sõnadega mulle kõigest hoolimata naeratuse näole tuua! Suur aitäh selle eest!
Tulemused
Kokkuvõtteks
Minu elu viimane EYOC ei toonud mulle tulemusi, mida minu vorm lubas ja mida ma lootsin, kuid see andis kindlasti juurde ühe väga vajaliku kogemuse järgnevateks hooaegadeks. Kõigele lisaks sain ma aimu, millistele kohtadele olen ma võimeline jooksma ning sain suurepärase teadmise, et euroopa tipp ei ole teab mis kaugel. Nüüd on, mille pealt edasi minna! Juunioride vanuseklass ja JWOC jäävad järgmist aastat ootama!
Reis tagasi Eestimaale kulges üsna rahulikult, kuid mitte probleemideta. Nimelt jäin ilma enda kohvrist ja kõikidest asjadest, mis seal olid. Loodan senimaani, et saan selle veel tagasi, sest kohvris olnud asjad on väga väärtuslikud :(
Nüüd aga ootab ees nädalane puhkus Norras, peale mida teen ülikooli sisseastumiskatsed ning jään ootama tulemusi, et otsustada, mis minu ülejäänud elust saab. Peale kerget puhkusperioodi hakkan valmistuma sügisesteks võistlusteks.
Tänusõnad
Mul on MAAILMA PARIM treener Sarmite, kes kuulab ära kõik minu probleemid ning aitab alati nii kuidas oskab. Tänu temale ja tema õpetustele olen jõudnud nii kaugele. Olen saanud juurde palju enesekindlust ning vaatan lootusrikkalt tulevikku. Pole olemas teist temasugust!
Mul on suurepärased vanemad ja perekond, kes toetavad mind, elavad kaasa nii minu rõõmudele kui muredele ning aitavad alati. Teie toetus ja olemasolu on väga oluline!
Lisaks on mul kõige paremad sõbrad, kelle kiidusõnad annavad juurde palju motivatsiooni, et pürgida edasi veel kõrgemale ja veel kaugemale!
Ning muidugi ei saa mööda minna neist inimestest ja asutustest, tänu kellele olen saanud korralikult treenida ja võistelda!
Ilma teie kõigita ei oleks ma jõudnud nii kaugele, olnud nii motiveeritud ja tahtejõuline. Mul on väga hea meel, et ma saan loota inimestele, kes mind ümbritsevad, ka siis, kui kõik ei ole võib olla nii hästi kui tavaliselt. Suur suur aitäh Teile kõigile ning ma loodan, et te jääte minu kõrvale ka edaspidi! :)
Pilte EYOC'ilt:
Sel kevadel välislaagris ei käinud ning treenisin hoolega kodumaastikel. Võistlushooaja saabumisega tuli järgmine tervisehäda, mis minu enesekindluse Euroopakate suhtes väga kõikuma lõi. Nimelt olin iga kahe nädala tagant nädal aega haige ning nii pea kaks kuud järjest. Treeningkoormus käis kõvasti alla ning ära jäid nii mitmedki olulised trennid. Kartsin, et see rikkus minu ettevalmistuse täielikult.
Proovisin kõigest hoolimata mõtted positiivsena hoida. Korrutasin endale: Veel on võimalus, kõik pole läbi!
Jätkasin enda ettevalmistusega ning tundsin, kuidas vorm paraneb. Balti MV kahekordne võit andis mulle tohutu positiivse laengu ning motivatsioon tõusis lakke. Võib olla olnud haigused olid märk sellest, et peaksin aja maha võtma ja natukene puhkama.
Ma olin valmis ja teadsin, et suudan EYOC'il head sooritused teha!
EYOC 2014
Makedoonia poole asusime teele 23.juunil kahes grupis. Pooled läksid Tallinnast läbi Istanbuli Sofiasse ning meie läksime Riiast läbi Viini Sofiasse, kuhu korraldajad vastu tulid. Poole päeva bussi- ja lennukisõidu järel olime lõpuks kohal. Puhkasime lõunani, peale mida tegime jalutuskäigu Strumica linnas ning kerge sprinditreeningu. 30 kraadises palavuses päikese käes jooksmise kohta oli enesetunne üllatavalt hea. Õhtu möödus rahulikult puhates. Järgmise päeva hommikul sõitsime koos teiste koondistega modelile. Mets tundus hea läbitavusega, kuid tõusud olid karmid. Selleks, et näha, kui palju võib ühe etapi teevalikuga võita või kaotada, tegime nö võistluse. Startisime punktist koos ning kõik kolm läksid erinevat teevalikut, üks vasakult suure ringiga mööda teed, kuid pea tõusuta, teine otse ning kolmas paremalt teed kasutades. Minu esimene teevalik, otse minek, osutus kõige aeglasemaks variandiks, mis minu enesekindluse eesootavaks võistluseks kõvasti kõikuma lõi. Ühe etapiga võis mitu minutit kaotada... Õhtul jalutasime sprindi modelil ning varustasime end banaanide ja veega. Olin võistlusteks täielikult valmis.
Sprint
Aeg: 14:31 (+1:02)
Rada: 1,8km
Koht: 14./101.
Lasin end teise stardigruppi panna. Karantiini jõudes puhkasin, kuulasin muusikat ja keskendusin võistluseks. Korraliku soojenduse järel kallasin end veega üle ning läksin starti. Tundsin, kuidas kõik oli super. Tahtsin minna juba rajale, et endast parim anda. Kordasin peas veel kõige olulisema üle. K-punkti oli vaid 10 meetrit, jõudsin selle jooksul ilusti esimese etapi ära vaadata. Paremale, vasakul olevast väravast sisse ja maja nurgas punkt. Peas käis vaid, et ma kõik etapid korralikult ette loeksin. Teise tagasi K-punkti juurde, ristist paremale, teisest ristmikust paremale ning kohe vasakule tõusu. Korras. Tagasi alla ning ainult vasakule. Neljas korralikult. Viiendasse sai pikalt mööda ühte tänavat joostud. Trepist alla paremale keerates taipasin, et ma ei loe kaarti ette ning ei teadnud, kuhu edasi pean minema. Minu õnneks polnud seal suurt valikut. Kuuendasse minnes tekkis ebakindlus, kuna ma ei suutnud otsustada, kas lähenen punktile paremalt või vasakult. Keerasin paremale. Majade vahel, kust olin otsustanud minna, seisis ees puna-valge lint, mis tähistas ületamatut aeda, mida ma jooksu pealt kaardilt välja ei lugenud. Õnneks nägin kohe ära teise variandi kuidas punktile ligi saan. Seitsmendasse treppidest üles platsile, kus seisin segadusest mõne hetke. Võin ma katusealustest läbi joosta, kus kohalikud lõunatavad või ei? Otsustasin kiirelt igaks juhuks paremalt väikese ringiga minna. Kaheksandale ehk vaatepunktile lähenesin samuti paremalt. Edasi algas 90m tähistatud ala, millest ma korraga aru ei saanud. Tundus nagu lindid jookseksid kokku. Tegelikkuses juhatasid need aga sillani, millest üle tuli joosta. Kuulsin kuidas kommentaator ütles, et olen hetkel 2.kohal. Korraks tuli naeratus näole, kuid peale seda sundisin end edasisele rajale mõtlema, võistlus polnud veel läbi. Vaatasin kaarti ning üritasin leida varianti, kuidas ma üheksandale punktile ligi pääsen. Vasakult, otsustatud. Katusealuse juures oleva trepi kõrval jäin seisma. On see ikka õige? Oli. Järgmisesse mööda tuldud teed tagasi, ristist paremale ning teisest teest uuesti paremale. Käes. Kõik tundus suurepärane. Jooksin mööda aia äärt maja ette, kus mul tekkis kerge paanika, sest punkti number polnud see, mis ta olema pidi. Kuidas see võimalik on? Tulin täpselt nii, nagu pidi ju. Seisin, vaatasin kaarti ja legendi. Ja siis sain aru, mis ma just teinud olin. Metsa! Üheteistkümnenda punkti asemel olin jooksnud kolmeteistkümnendasse. Teadsin, et esikuuiku koht on läinud, kuid pingutasin sellest hoolimata lõpuni. Edasi läksin läbi parkla aedade vahelt punkti. Kaheteistkümnendasse üle tänava oleva kahe maja vahelt läbi ning vasakpoolse maja taga punkti. Kolmeteistkümnendasse juba tuttavat teed mööda ning seejärel kõige otsemat rada pidi viimasesse. Viimane pingutus finišisirgel ja läbi. Tehtud!
Kuigi ma tegin senimaani enda parima soorituse sprindis ja üldse EYOC'il, olin ma tõsiselt pettunud ja enda peale vihane. Neljateistkümnes koht polnud päris see, mida ma lootsin ja mida mu vorm lubas. Üheteistkümnenda punktiga tehtud viga läks maksma ca 35 sekundit, mille taha jäi ka minu vägagi reaalne 5.-6.koht... :(
Sprint oli läbi, kõik oli tehtud ja ma ei saanud enam midagi muuta. Esimene võistlusdistants andis aga pettumusest hoolimata tohutu motivatsioonilaengu. Teadmise, et ma olen praeguse vormi juures võimeline Euroopa parimatega võidu jooksma! See tunne oli super. Läksin uuele võistluspäevale vastu enesekindlalt ja suurte lootustega.
Tulemused
Tavarada
Aeg: 59:32 (+9:11)
Rada: 4,4km
Koht: 27./100.
Hommikul ärkasime juba enne seitset hommikul, et süüa ning võistluskeskuse poole teele asuda. 25km läbimine võttis bussiga aega ca 40 minutit tõusu ja järskude kurvide tõttu. Karantiini jõudnuna, oli minu stardini veel aega neli tundi, mis sai rahulikult puhates mööda saadetud. Tegin soojenduse ning olin võistluseks täielikult valmis. Ma teadsin, et teevalikutega võib nii võita kui ka kaotada mitmeid minuteid ning punktis seismine pool minutit, et õige teevalik teha, ei ole midagi. Pidin vaid pikkadel etappidel parimad valikud tegema. Esimene punkt oli lähedal, mis mulle üldjuhul ei sobi. Seetõttu seisin tükk aega tee peal, enne kui endas kindluse leidsin ja punkti läksin. Punkti jõudes oli enne starti peas korratu ununenud, mistõttu jooksin kaarti korralikult vaatamata mäest alla. Ühel hetkel sain aru, mis ma just väga valesti olin teinud. Etapile pilku heites nägin, et parim variant oleks olnud vasakult mööda teed, mida mööda tõusumeetreid oleks võtnud äärmiselt vähe. Seejärel ei suutnud ma otsustada, kas peaksin tee peale minema või enda tehtud teevaliku lõpuni viima. Pidasin enda peas vaidlust ning lõpuks läksin tee peale välja. Olin teinud kohutava valiku, mille peale teadsin, et korralik jooks on rikutud. Üritasin sellele mitte mõelda ning pingutasin edasi. Kaotasin teise etapiga 4-5 minutit! Punktis sain kätte aga enda ees startinud rootslase, mis natukene motivatsiooni juurde andis. Kolmanda punkti sain ilusti. Neljandasse minekul otsustasin vasakul olevat teed ning oja kasutada, mis minu nägemuse järgi oli parim etapivalik. Tee peal möödusin ühest leedukast ning oja mööda mäkke üles minnes tulid vastu 14 minutit varem startinud lätlane ja pool tundi varem startinud Doris. Pingutasin edasi, kuigi oja mööda üles minek, samal ajal 100meetrit! tõusu võttes, polnud üldse kerge. Sain neljanda ja viienda punkti kätte probleemideta ning püüdsin kinni veel mõned enda ees startinud konkurendid. Kuuendasse punkti otsustasin taaskord vasakult mööda teed minna, mis oli aga aeglasem variant. Rootslane, kes kasutas otseminekut, sai selle etapiga eest ära. Tee pealt keerasin metsa enne mäe kõrgeimat tippu. Liikusin aeglaselt mööda mäe külge ning ühel hetkel seisin ca 1-2 minutit paigal, et enda täpsest asukohast aru saada. Jõudsin selgusele ning sain punkti kätte. 8 minutit hiljem startinud šveitslane oli mu kätte saanud (meie vanuseklassi tavaraja võitja!). Järgmised kaks ja pool etappi liikusin temaga päris ühtlases tempos. Võtsin punktid kindlapeale kõrgust hoides. Enne asfaldile jõudmist jäin korraks seisma ning šveitslane sai vahe sisse. Metsa punkti poole keerates kadus ta täielikult. Tegin oma jooksu edasi ning sain üheksanda punkti korralikult kätte. Punktist jooksin aga vale suunaga välja ning olin hetkeks segaduses. Edasi jooksin mööda väikest teerada lagedale ning seejärel viimasesse. Pingutus lõpusirgel ja finiš!
Mis ma oskan öelda. Kogemused sellisel maastikul hea soorituse tegemiseks on ilmselgelt olematud. Füüsiliselt olin ma kindlasti võimeline esikümne sisse jooksma, kuid mitmed valed teevalikud, mis maksid kätte väga paljud väärtuslikud minutid, kustutasid selle lootuse täielikult. Kurb, aga tõsi. Vähemalt sain positiivse energialaengu juba sellest, et puhtalt füüsiliselt möödusin nii mitmestki kaasvõistlejast ning jooksin üsna ühtlases tempos meie vanuseklassi võitjaga. See andis märku, et kui ma vaid tahan, suudan ma päris kõrgel tasemel võistelda. Eks näha, mis tulevik endaga kaasa toob! Ootan huviga.
Tulemused
Teade
Aeg: 51:17
Rada: 3,5km
Koht: 19./26.
Kui sprint ja tavarada jäid veel rahuldavale poolele, siis teate kohta nii kohe kindlasti öelda ei saa. Läksin esimest vahetust jooksma ning tõdesin järjekordselt, et see ei sobi mulle absoluutselt. Kui avavahetuse võitjale kaotada 20 minutit 3,5km pikkusel rajal, siis ilmselt ei ole kõik korras. Tegin enda selle hooaja kõige kohutavama jooksu. Ma ei saa senimaani aru, kuidas on võimalik pea iga punktiga viga teha!?? Katastroof. Esimesse jooksime pikalt mööda lagedat, keerasime tee pealt ära, läksin vasakule tippu. Punkt oli, aga mitte minu oma. Olin täielikus segaduses. Käisin, seisin, vaatasin. Lõpuks käisin ära enda teises punktis ning ka siis ei saanud esimest korralikult kätte. Mitme minuti möödudes see õnneks siiski juhtus. Olin üksi jäänud. Kuigi olin juba teises punktis ära käinud, suutsin ka sellega viga teha. Keerasin liiga vara mäkke üles ning võtsin lisatõusu. Peas oli vaid mõte, et tee enda ülejäänud jooks korralikult lõpuni. Aga ei. Liikusin ilusti kolmanda punkti suunas ja siis olin jälle segaduses. Käisin läbi läheduses asuvad kaks punkti, enne kui enda oma kätte sain. Neljanda asemel hakkasin juba viiendasse minema, kuid sain sellest õnneks enne aru, kui punkti vahele suutsin jätta. Järgmise ehk vaatepunkti sain korralikult! Kuuendal etapil keerasin valest teest ära, võtsin lisatõusu ning olin rohelises võsas kinni. Järgmise etapi suutsin enamvähem korralikult lahendada. Kaheksanda punktiga järjekordne viga, kui ei lugenud korralikult kaarti ning hakkasin punkti liiga vara otsima. Üheksanda sain ilusti. Kümnendaga tegin väikese lisakaare vahetult enne punkti. Järgmisel etapil läksin liialt paremale. Jooks mööda tähistatud rada läbi võistluskeskuse. Viimase ringi punktid võtsin väga ebakindlalt ning väikeste vigadega punktide läheduses...
Jooks oli katastroof! Suutsin enda viimase võistluse EYOC'il täielikult ära rikkuda. Tuju oli nullis. Õnneks leidus minu ümber inimesi, kes hoolimata minu kehvast tulemusest ja suurest kurbusest, suutsid enda toredate sõnadega mulle kõigest hoolimata naeratuse näole tuua! Suur aitäh selle eest!
Tulemused
Kokkuvõtteks
Minu elu viimane EYOC ei toonud mulle tulemusi, mida minu vorm lubas ja mida ma lootsin, kuid see andis kindlasti juurde ühe väga vajaliku kogemuse järgnevateks hooaegadeks. Kõigele lisaks sain ma aimu, millistele kohtadele olen ma võimeline jooksma ning sain suurepärase teadmise, et euroopa tipp ei ole teab mis kaugel. Nüüd on, mille pealt edasi minna! Juunioride vanuseklass ja JWOC jäävad järgmist aastat ootama!
Reis tagasi Eestimaale kulges üsna rahulikult, kuid mitte probleemideta. Nimelt jäin ilma enda kohvrist ja kõikidest asjadest, mis seal olid. Loodan senimaani, et saan selle veel tagasi, sest kohvris olnud asjad on väga väärtuslikud :(
Nüüd aga ootab ees nädalane puhkus Norras, peale mida teen ülikooli sisseastumiskatsed ning jään ootama tulemusi, et otsustada, mis minu ülejäänud elust saab. Peale kerget puhkusperioodi hakkan valmistuma sügisesteks võistlusteks.
Tänusõnad
Mul on MAAILMA PARIM treener Sarmite, kes kuulab ära kõik minu probleemid ning aitab alati nii kuidas oskab. Tänu temale ja tema õpetustele olen jõudnud nii kaugele. Olen saanud juurde palju enesekindlust ning vaatan lootusrikkalt tulevikku. Pole olemas teist temasugust!
Mul on suurepärased vanemad ja perekond, kes toetavad mind, elavad kaasa nii minu rõõmudele kui muredele ning aitavad alati. Teie toetus ja olemasolu on väga oluline!
Lisaks on mul kõige paremad sõbrad, kelle kiidusõnad annavad juurde palju motivatsiooni, et pürgida edasi veel kõrgemale ja veel kaugemale!
Ning muidugi ei saa mööda minna neist inimestest ja asutustest, tänu kellele olen saanud korralikult treenida ja võistelda!
Ilma teie kõigita ei oleks ma jõudnud nii kaugele, olnud nii motiveeritud ja tahtejõuline. Mul on väga hea meel, et ma saan loota inimestele, kes mind ümbritsevad, ka siis, kui kõik ei ole võib olla nii hästi kui tavaliselt. Suur suur aitäh Teile kõigile ning ma loodan, et te jääte minu kõrvale ka edaspidi! :)
Pilte EYOC'ilt:
Tavarada
Vabandust, neiud!
Eesti noortekoondis
Võru noored EYOC'il
Pilte Norra puhkusest. Vallutasime kolm mäge :) :
Kommentaarid
Postita kommentaar