42. Tartu maraton

Heihei,

Võtsin ka mina osa selleaastasest suusa suurüritusest, 42. Tartu maratonist. Meenutades eelmise aasta kohapealset sagimist, otsustasime natuke varem kohale minna, et jõuaks kõik vajalikud asjad tehtud. Kuidagi venis ka seekord aeg nii pikale, et enda stardigruppi jõudsime vaid paar minutit enne starti. Seega startisin oma stardigrupi tagaotsast. Alustasin oma teekonda numbri all 8157. Esimestel tõusudel ikka suured ummikud, nagu tavaliselt. Üsna raja alguses sõitis mulle tagant sisse üks vene rahvusest meesterahvas, kes suutis mu sõrmed siniseks astuda, mulle suusaga virutada ja kõigetipuks enda ühe suusakepi ära murda, hea et mul endal varustus terveks jäi!

Kuna mul sel aastal on suusakilomeetreid uskumatult vähe kogunenud, siis võtsin terve raja rahulikult, üritades lõpuni vastu pidada. Umbes siis kui pool oli sõidetud, tekkis tunne, et ei olegi nii raske kui ma kartnud olin. Sõitsin siiski rahulikult edasi, kuna pool oli veel ees. Finišisse jõudes oli küll tunne, et võib olla oleks pidanud ikka pika raja ära proovima. Äkki järgmisel aastal!

Enne maratoni küsiti mult, et miks ma lähen sinna, miks ma maksan sellist raha, et suusatada nii pikk teekond. Ainsaks vastuseks oli see, et maraton on rõõm. See tunne kui sa saad koos nii paljude inimestega startida, koos suusatada, see tunne on lihtsalt võimas. Kõrvalt vaatajatele võib tõesti tunduda, et see on igav ja raske, kuid see on ilmselt ainult selle pärast, et need, kes pole kunagi sellistel üritustel käinud, ei tea ühtsustunnet, mis seal valdab.

Ja kaasvõistlejad rajal on suureks motivatsiooniks. Nende ergutused ja kõnelused annavad nii palju jõudu juurde, et sa lihtsalt tahad seal olla. Ning kõige lõpuks see tunne finišis, kui sa tead, et sa oled maratoni läbi sõitnud. Super!

Täna on see päev, kus ma saan koolist kaks nädalat puhkust (võis siis mitte), et lennata Hispaaniasse lõunalaagrisse! :)

Juuksevärv pidi pruun olema!!