EYOC 2012

Peale Eestikaid jätkasin ettevalmistusega Euroopa noorte meistrivõistlusteks. Aega oli veel kolm ja pool nädalat, aga kuna viimane nädal pidi tulema selline rahulik, et võistlusteks ilusti välja puhata jäi alles kolm nädalat. Niisiis, esimene nädal tegin pikki rahulikke matka sarnaseid treeninguid. Teisel nädalal tuli ette nii palju muid tegemisi - bioloogia praktikum, kodutütardega Lätis jne, et nende kõrvalt jäi treening väga poolikuks ning osalt isegi tegemata. Kolmas ehk viimane ettevalmistusnädal oli meil noorkoondislastega Otepääl laager, mille ajal päike kõrvetas nii kuis võimalik ning mis andis mingisugusegi kujutluse, mis meid Prantsusmaal ees ootab. Peale laagrit järgmisel päeval toimus Tallinna o-week'i viimane võistlus, 100KP jooks, kus varemalt olen käinud ühe korra ning otsustasin ka seekord kohale minna, kuna see on üks lahedamaid võistlusi Eestis. Hommikul oli ilm sombune ning paistis, et hakkab sadama. Nii ka läks. Kui kohale jõudsime sadas vihma täie hooga ning kuigi ma armastan vihmaga jooksmist, siis seekord see metsa minek oli üsna vastukarva. Stardi poole joostes tuli tunne, et ma võiksingi vist seda tegema jääda. Startisin, võtsin kaardi ning läksin rajale. Punktist välja minnes tuli korralikult suunda jälgida, kuna punktid asusid üksteisele väga lähedal. Suutsin siiski paar väiksemat viga teha ning enne lõppu mäest sõna otseses mõttes alla libiseda. Jooks oleks saanud parem olla, kuid sellegi poolest võitsin, edestades enda ees startinud Krista Lahtineni 3,8km rajal 12minutit ning kolmandat kohta 32minutit. Peale kahte päeva rahulikku kodus olemist algas meie teekond Prantsusmaa poole.

Teisipäeval, 26.juuli hommikul läks meie lend Tallinnast Pariisi, sealt edasi mitmetunnine sõit Bugeat'i. Kohale jõudes tegime tüdrukutega rahuliku sörgi. Kui eestis oli sadas vihma ning oli jahe, siis meil seal oli üle 30 kraadi sooja ning sellistel päevadel ei olnud üldse tore metsas joosta. Õnneks oli see nii vaid trennipäevadel. Järgmisel päeval käisime metsas, et kaardiga harjuda ning tutvusime taimedega kellel olid okkad... Õhtu möödus lebos, neljapäeval tavaraja ja sprindi model. Esimesel nägime ära need kohutavalt suured ja rasked tõusud, millega võistluste ajal silmitsi pidime seisma. Õhtu taaskord rahulikult olles.

Reede ning esimene võistluspäev, sprint, mis mulle absoluutselt ei meeldi, ei ole kunagi meeldinud ning ilmselt ei hakka ka. Ilmselt eelmise aasta 16.koha pärast sprindis anti mulle GPS, mis tekitas veel rohkem närvi kui oli, üritasin end kuidagi maha rahustada ning suuremas osas mul see ka õnnestus. Läksin rajale mõttega, et läbin selle korralikult, kuid mis sa sellega. K-punkti oli juba nii lühike maa, et ma ei suutnud esimesse punkti teevalikutki ära teha ning valisin seetõttu pikema tee sinna. Tundsin kuidas kiirust ei ole, jalad olid kui pakud all ning edasi ei liikunud. 11ndasse punkti jooksin mööda teed, mäest alla ning eemalt tuttavat kohta nähes viskasin ruttu pilgu kaardile, olin õigest teeotsast tükk maad edasi jooksnud. Pidin tuldud tõusust üles minema ning siis punkti. Üritasin lõpuni pingutada, kuid teadsin juba, et mingit tulemust küll sellest jooksust ei tulnud + umbes poole raja peal hakkas mul halb, ma ei tea millest. Natuke enne viimast punkti sattusin segadusse, kuna punkti ei olnud näha, õnneks Alar hõikas ning võtsin punkti ära. GPS'i ära võttes küsis üks naine minult mu jooksu kohta, millest ma ilmselgelt väga rääkida ei tahtnud... Lauraga jooksime natuke peale, vahetasime riided, sõime ning vaatasime autasustamist. Õhtul tegime pilte ja mängisime Rumeenia poistega kaarte.

Tavarada. Võistlus, mille pärast ma üldse nendele võistlustele läksin. Startisin, esimesse punkti läksin natuke liiga vara üle soo ning sattusin vale mäe peale, mille õnneks ruttu ära taipasin. Teise sain ilusti, kolmandasse oli pikk etapp, mille otsustasin minna vasakult poolt, kuigi paremalt oleks kiiremini saanud ning lisaks keerasin liiga vara metsa sisse tee pealt ning jõudsin välja neljandasse, kaotus. Edasi minnes sain kokku kolme enda vanuseklassi tüdrukuga, kahega neist olime vaatepunktini koos. Päike paistis ning kuum oli, jõud hakkas vaikselt otsa saama. Õnneks vaatepunktist läbi minnes kallas Vallo mulle topsi vett pähe ning palju parem hakkas. Peale vaatekat teise punktiga tegin väikse vea otsides seda liiga ülevalt, kuid sain selle ka peagi kätte ning jäi vaid kolm punkti lõpuni, mille sain ilusti. Vastutasuks 15.koht, millega võib rahul olla. Kindlasti oleks saanud paremini, kuid seekord siis niimoodi.

Õhtul käisime EYOC Party'l, kus tantsisime end hingetuks. Tegelikult ei olnud asi nii hull ka, lõbus oli vähemalt.

Viimane võistluspäev ja teade. Kuna olime enda vanuseklassist vaid Silviaga kahekesi, pidime jooksma Open klassis. Kolmandaks saime endale hispaanlanna. Läksin esimest vahetust, mis mulle ei meeldi, sest ma tean, et ma lähen ühisstardis segadusse ning teen kohe alguses viga, nii ka seekord. Esimese punktiga päris mitu minutit juba. Edasi minnes suutsin kivide peal nii kukkuda, et jalg valutas päris pikka aega, ning kuna meie tulemus ei olnud tähtis, siis ma isegi ei pingutanud vaid lihtsalt jooksin rahuliku tempoga lõpuni. Peale võistlust viidi meid paadiga saarele lõunasöögile. Peale seda sõitsime tagasi majutuskohta ning oh üllatust, meie tuba oli täiesti korda tehtud ning asju polnud. Saime siis need ühest väiksest ruumist kätte ning hakkasime omavahel asju jagama. Kadunud olid joogid, osa toidust, orienteerumiskaardid. Kaartidest oli kõige rohkem kahju.

Peale asjade pakkimist ning pesemas käimist alustasime sõitu Pariisi poole, teepeal tegime peatuse, et jalgpalli finaali vaadata. Prantsusmaa pealinna jõudsime öösel, tegime seal väikse jalutuskäigu, et treenerid magada saaksid. Tagasi busside juurde jõudes läksid osad veel magama, meie olime väljas ning ootasime hommikut. Mingil ajal ajasime kõik ülesse, tegime pildid ning sõitsime kaubanduskeskusesse, kus veetsime paar tundi. Edasi lennujaama ning sõit kodu poole võis alata.

Võistluste kohta võin öelda nii palju, et kaardiga metsas käimisi oli mul tunduvalt vähem kui eelmisel aastal, kuid see-eest füüsiline vorm kindlasti parem. Ettevalmistusperioodil esines lünki, mis kindlasti kaasa ei aidanud. Järgmisel aastal kohtume loodetavasti Iisraelis. Järgmiseks korraks on pikem ettevalmistus aeg, kuna võistlused toimuvad oktoobri lõpus, novembri alguses ning kui kooli ajal on trenni tegemine nii kuidas ta on, siis suvel on kindlasti palju rohkem aega sellele pühenduda. Loodame parimat järgmiseks aastaks ;)