Heiii : )
Kuu möödas kooli algusest ja midagi pole paremaks läinud, aina raskemaks, treeningarve ja -tunde on kogunenud septembri kuu koha pealt üllatavalt vähe. Kool, õppimine, kodust eemal olek - see kõik muudab selle niiiinii raskeks, ma ei suuda väga keskenduda ei ühele ega teisele asjale, trenni jaoks kooli kõrvalt jääb eriti vähe aega. Praegu on kõik okei, hooaeg saab läbi ning tuleb natuke puhkust teha, kuid mis saab edasi? Jätan orienteerumise kui võistlusspordi? Või vahetaks kooli, mille kõrvalt jõuaks ka normaalselt treenida? Olen 100%-liselt teise variandi poolt, seda ala ma kooli tõttu nii lihtsalt juba ei jäta, see on mulle lihtsalt sisse kasvanud nende aastate jooksul.
Nii, kuna blogimise vahele on jäänud väga pikk aeg, siis üritan kokkuvõtvalt teha. Peale eestikaid tegin esimese trenni Tartus Elo juures, kus esialgu jooksime Jäneserajal soojaks kaardi jälgimisega, sellele järgnesid paar jooksuharjutust ning trepihüppeid? natuke. Seejärel suundusime spordihalli, kus tegime jõuharjutusi ja lõpetuseks venitust. Kaks päeva hiljem suundusin taas sinna samma trenni, otsustasin kodu juurest jooksuga kohale minna, järgnesid valikorienteerumine, jõuharjutused, venitus ja koju tagasi jooks. Eriti mõnus kahe poole tunnine trenn tuli, ilmselgelt koju jõudes olin ma nii väsinud, et viskasin pea kohe voodisse pikali. Nädalavahetusel sõitsime Valmierasse meistrivõistlustele, kuna olin natuke tõbine, mille tõttu jäi ka reedene rahulik jooksutrenn ära, siis rajal kulgesin nii nagu jõudsin, energiat polnud ning tegin paar viga tähelepanu hajumise tõttu. Tulin 5. Peale pesus käimist mõtlesin pikalt kas minna ära koju ja üritada terveks saada või jääda teiseks päevaks veel. Lõpuks otsustasin siiski jääda, kuigi rada oli kaks korda pikem kui esimesel päeval. Viitstart, võtsin kaardi ning läksin rajale. Võtsin seda kui trenni, mis tuleb kiiremas tempos läbida, püüdsin kiirust hoida, kuid ilmselgelt andis haigus tunda. Esimese vea suutsin teha mitte eriti raske punktiga, käisin selle lähedalt mitu korda mööda ning ju ma vist tahtsin mäetrenni teha et vähemalt kolm korda üles alla käisin, lõpuks sain ka punkti kätte. Ilma igasuguste mõteteta liikusin vaikselt edasi ning siis taas mingi rumal veakene. Kulgesin kuidagi lõpuni, käisin pesus ja siis minu suureks üllatuseks nägin, et olin teiseks tõusnud. Kuigi see mind väga ei rõõmustanud oma vigade tõttu.Üritasin siis kuidagi moodi terveks saada ning trennid jäid vahele, kooli tõttu polnud eriti aega ka. Neljapäev, 15.september, kuna nädalavahetusel olid Eestikad tulemas, siis otsustasin natuke kiirendusi teha. Trenni alguseks jooksin end soojaks, siis viis korda kiirendusi ning lõdvestusjooks ja venitus. Reedel tahtsin minna teha veel rahuliku sörkjooksu, kuid kuna sõitsime Tallinnasse sünnipäevale, siis jäi see ära. Koju jõudes magasin umbes kolm tundi ning seejärel üles ning bussiga Hiiumaa poole teele. Jõudsime kohale, vahetasime riided ning liikusime rahulikult stardi poole. Kuna teist korda oma elu jooksul läksin EMV pikale rajale, siis esimesest aastast teadsin, et sellest võistlusest midagi eriti head ei tule, kuna vanuseklassis kõigil on sama rada ilma hajutuseta ning ühisstart on, siis kindlasti leidub keegi selline kes sulle "konksu" paneb ning lõpus lihtsalt kiiremini jookseb, nii see ka oli. Valdavalt männimets, kus üksteist oli üsna hästi puude vahelt näha. Start, võtsin kaardi, vaatasin rahulikult ning läksin rajale. Esimesed punktid sain ilusti ning siis tuli väike viga sisse, edasi üritasin natuke keskenduda. Umbes poole raja peal? suutsin ka ühe suurema vea teha, enne seda olin jooksuga jõudnud endale väikese edu sisse teha, teadsin et lähen liiga paremalt, kuid sellest hoolimata oma suunda ei muutnud, lõpuks kui pidin punkti piirkonnas olema, hakkasin oma etappi algusest peale vaatama ning sain aru mida teinud olin, seejärel liikusin punkti suunas, Kerda jälgimas iga minu sammu, järgnes mulle. Õnneks jõudsin jooksuga teistele järele ning suutsin mööduda neist. Lõpp paistab, ainult mööda põldu vaja endast viimane anda, 8km seljataga, viimane pingutus ning Kerda, kes terve raja mul "konksus" oli möödub minust...ilmselgelt vihastab see ju, kui keegi kes on raja läbinud sinu mõistuse, oskuse ja teevalikute peal saab lõpuks parema koha kui sina. Sain siis 3.koha. Kuid eriti kahju on Antist, kes kaotas oma 1.koha sellise pärast.
Pühapäev, Hiiumaa 50. KV, läksin rajale kui trenni. Eelmisest päevast veidike vihane/kurb olles, mõtlesin lihtsalt oma tee läbi kulgeda. Esimesse juba väikese tiiruga, teise samuti ning Jaana sai mu kätte. Koos püüdsime Margreti kätte ning sörkisime rahulikult kolmekesi, lõpuks läksime kõik lahku. Mõni punkt enne lõppu nägin kuidas Jaana ära kaldus, võtsin vaikselt punkti ning liikusin edasi, lõpu suunas, suutsin kuidagi põlvele haiget teha...rahulikult finišisse. Kokkuvõttes võitsin Jaana ees mõnekümne sekundiga.
Võistlused läbi, kodu poole teele. Enne praamile minekut tutvusime veel Hiiumaaga natuke, mida tegime ka laupäeva õhtupoolikul, mil käisime rannas, kus leidsime igasuguseid huvitavaid asju. Tagasi mandrile jõudes algas pikk sõit kodu poole. Suundusin Tartusse. Esmaspäeval läksin järjekordselt trenni, kus tegime soojendust, sprindikaarti kiirete tõusudega, jooksuharjutusi, jõuharjutusi ja venitust, seejärel suundusin jooksuga tagasi koju.
Paar päeva puhkust ning seejärel Rootsi Baltic Junior Cup'le, kus lootsin teha parema jooksu kui eelmisel aastal. Reedel harjusime kohaliku kivise pinnaga ning kaardiga. Laupäev, tavarada. Keskendumine, rajal käitumise läbi mõtlemine, keskendumine ning seejärel starti. Sain kaardi, piirasin oma jooksukiirust, et kuhugi väga kuupeale ei jookseks ning jälgisin pidevalt reljeefi. Ühe pikema etapiga kaldusin natuke oma planeeritud minekust kõrvale, kuid ülejäänud rada kulges üsna hästi. Saavutasin 6. koha, hea meel, eesmärk täidetud. Õhtul oli koondislastega ühine koosviibimine nagu sellele võistlusele kohane, mängud, millega kaasnes lõbus meeleolu. Seejärel magama ning järgmisel päeval teatesse. Rada oli kergem ja kiirem kui esimesel päeval, kuid pidi jälgima et okastraati sisse ei jookseks. Kaisa, Tõnis, mina, Janek, Kerstin, Raido - Eesti esindustiim. Kahjuks jäime neljandaks paari sekundiga. Eelmisel aastal juhtus esindustiimiga täpselt sama asi, kuid järgmisel aastal tuleb paremini teha. Oma võistlusega rahul olles alustasime läbi soome sõitu kodupoole.
Kaks päeva puhatud, käisin Võrumaa krossijooksul, kus sealsel rajal parandasin oma aega 3 sekundi võrra - kilomeetrisel rajal, väsitava tõusuga, sain ajaks 3min 45sek. Pealelõunat läksin kodutütarde orienteerumisvõistlusele. Männimets, jooksukas - jalad võttis kinni alguses, kuid soojaks saades läks natuke paremaks, võitsin. Reedel sõitsin bussiga Tartusse, et siit Värskasse koolidevahelisele o-võistlusele minna. 10.-12. klasside arvestus, võistlen endast 3 aastat vanematega, nice. Taaskord männimets, jooksukas ning valikorienteerumine, mis mulle üldjuhul väga ei meeldi, siiski läbisin raja üritades tempot hoida. 30 punkti, aega 60minutit, kõikide punktide võtmine u 8km?. Suutsin seda, aega jäi veel poolteist minutit. Oma üllatuseks võitsin, kuna Evely oli ühe punkti vahele jätnud kogemata ning Laural läks natuke üle aja.
3. oktoobril tegime valikorienteerumist, seejärel jooksuharjutusi ning staatilisi jõuharjutusi + venitus. Kolmapäeval soojendust, 5 ringi tõusu treppidel, 5 lauget laskumist, 1 trepiring kahe astme kaupa, 1 lisaring kiire tõusu ja laskumisega, pealejooks + 200m kiirendus, lõpetuseks saalis kummilindiga jõudu ja venitust.
Mulle südamesse pugenud sõbud : )
Sest teiega koosveedetud aeg on super olnud ; )
See oli siis lühike kokkuvõte. Vaatan mis ma edasi teen, tahaks kooli vahetada ning rohkem aega orienteerumisele pühendada!!
Järgmise korrani, Dsaukii :P
Kommentaarid
Postita kommentaar