Niisiis, saabus laupäev, Eestikatele minek. Kuna taaskord oli stardiprotokollis näha tugevaid suusatajaid, siis lootsin võistlustelt naasta vähemalt ühe medaliga. Enne starti sai korralikult sooja tehtud ning seejärel otsejoones starti. Kuulsin stardipiikse ning sai rajale mindud, sõidan rahulikult ning vaatan, et miks tähistust K-punkti pole, mõtlesin et ehk see varsti tuleb. Vuhisesin mäest alla kui nägin, et juba keerab rada paremale, kus oli ka minu esimene punkt, sai siis sinna keeratud. Alles siis jõudis mulle kohale, et kõik tuleb kiiresti ette, sest kaardi mõõtkava oli vaid 1:5000, harjusin sellega. Sõitsin üsna kiiresti ja kõik sujus, kuni seitsmenda punktini. Sealt edasi tegin vale teevaliku, üritades otse minna, kus tuli mööda kitsast rada järsk laskumine võtta mida ma võtsin istuli, kuna ei julgenud püsti seistes alla sõita, ringiga minnes oleks kiiremini saanud. Sai alla välja jõutud ning mõtlesin, et varsti on lõpp käes, olin peaaegu punkti juures kui keerasin paremale, sõitsin edasi ja mõtlesin et punkt peaks juba olema. Vaatasin siis kaarti ning taipasin, et ma ei tohtinud ära keerata vaid punkt oli mul otse ees, sõitsin siis kiiruga tagasi ning kaks viimast punkti sain ilusti. Rajal ei tundnud ma külma, kuid finišisse jõudes kipitasid sõrmed valust. Tulemusi vaadates olin jäänud kolmandaks...seegi hea, vähemalt on eesmärk täidetud, kuid siiski jäi mind piinama mõte, et miks ma küll niimoodi tegin, ilma selle veata oleksin olnud teine, koju jõudes olin väsinud kuid rõõmus.
Pühapäeva hommikul algas taas Holstre poole sõit. Väljas oli tunduvalt külmem kui oli olnud eelneval päeval. Sellel päeval mõtlesin siis sõita raja ilusti läbi. Enne starti sai taas ilusti sooja tehtud, kui Laura küsis et kus mu planšett on...oh mind, sai siis bussi joostud ja see ka selga pandud. Enne starti ei olnud sõrmedel külm ning lootsin et see ka rajal nii pole. Esimesse punkti minnes, tõusu võttes, tundsin kuidas sõrmed külmast krampi tõmbusid, see läks üle siis kusagil kolmanda-neljanda punkti juures. Rada sai rahulikult võetud ja korralikult kaarti vaadatud, mistõttu olid ka mõningad paigalseismised. Viiendast kuuendasse punkti minnes tegin vale teevaliku, esiteks ei näinud, et on võimalik otse minna ning hakkasin siis lisaringile minema, olin umbes poolepeal kui nägin, et oleks võinud teiselt poolt minna, kuid siiski ei keeranud ma otsa ümber vaid uhasin edasi...olin teinud halva valiku, tuli kaks korda tõusu võtta, teist rada mööda oleks kergemini saanud. Viimane osa rajast läks normaalselt, enne viimast punkti tekkis väikene arusaamatus, kuid sai ka see lahendatud. Sõitsin siis finišisse. Olin jäänud kolmandaks ning kaotasin esimesele vaid 56 sekundit, peale seda mõtlesin, et sinna see aeg kadus. Kuid siiski olin saanud nendelt võistlustelt kaks medalit, mida ma oodatagi ei osanud. Ilmselgelt võib väita, et Holstre-Polli suusarajad on rasked oma pikkade tõusude ja laskumistega. : )
Kommentaarid
Postita kommentaar