Kuula, puhka, usalda

Vaatad protokollist tulemusi – mõnel oli hea päev, teisel jälle mitte nii hea päev. Näed sportlast võistluskeskuses, heal juhul satud mõne sõna juttu vahetama ja saad reaalselt teada, mis ta ise võistlusest arvab. Võib olla saad natuke infot ka taustast, kuid üldjuhul siiski mitte. Sellest ei räägita. Loeb ainult võistluspäeva sooritus ja sellest tulenev tulemus. Kõik. Nii on. Mis kardinate taga toimub, mis tausta pealt keegi tuleb ei oma mingit tähtsust. Pealtnäha.

Sportlase jaoks on kardinate taga toimuv põhiosa, millest saavad osa vaid üksikud inimesed sportlase ümber. Võistlus on pidupäev. Päev, mil saab näidata, kui palju tööd on tehtud, kui hästi on õnnestunud eri osad omavahel ühendada ja mis põhiline, kui hästi on õnnestunud sel ühel momendil ennast kokku võtta. See on see osa, mida kõik näevad.

Ma olin sunnitud loobuma hooaja esimesest suurest rahvusvahelisest võistlusest – Soome MK-etapist. Mis, miks, kuidas – sellest kohe lähemalt.

Pilt: Külli Leola, 2018

Aprill-mai

Seisan teelahkmel. Jälle peab asjad pakkima. Jälle peab kuhugi reisima. Hinges puudub see positiivne ärevus, mis selle muidu nii nauditavaks on teinud. Minna või jääda koju? Trenni lähen nagunii. Aga kas ikka minna koos teistega või olla rahulikult kodus? Arusaamatu, mis organismis viimase 5 nädala jooksul toimunud on. Vorm oli hea. Tõesti hea. Jooksin 90 min kiirema keskmise kiirusega kui kunagi varem, sama pulsiga. Ja paar päeva hiljem ei jaksanud. Kohe üldse ei jaksanud. 15 min ja siis oli kõik. Ebameeldiv enesetunne. Kannatamine. Üks päev. Kaks päeva. Kõne treenerile ja kaks päeva täielikku puhkust. Otsast peale. 45 min jooksu, mis jaguneb neljaks osaks. Vahepeale seismist. Jõudu pole. Enesetunne läheb iga osaga natuke paremaks. Koju jõudes olen õnnelik, et tagasi jõudsin. Kõne treenerile. Kas tõesti jääb 10mila see aasta vahele? Hooaja esimene tõesti oluline võistlus. Järgmisel päeval viimane katse. Uued 45 min kolmes osas. Kiirust ei vaata, pulssi ei vaata. Jooksen vaid enesetunde järgi. Tunne on oluliselt parem, kuid mitte tavapärane normaalne. Pigem kehvem normaalne. Vaatan kellalt treeningu andmeid. Kiirus oli üllatavalt hea, pulss pigem kõrgemapoolne. Kõne treenerile. 10mila vahetuse pikkus 6,4 km. Selle peaksin vastu pidama ju. Aga kas sellel on mõtet, kui õhus on võimalus, et kustun peale 10-15 min ja vean kogu võistkonda alt? Klubi treenerid usaldavad. Stardin. Jaksan üllatavalt hästi. Aga tehnilist praaki koguneb palju. Peale jooksu olen läbi. Järgmisel päeval olen läbi. Järgneb laager Norras. Kas minna? Kas treenida? Kui palju treenida? Küsimusi rohkem kui vastuseid. Lähen. Teen päevas vaid ühe orienteerumistreeningu. Esimestel päevadel kerge lühike õhtune treening. Seejärel loobun. Ei jaksa. Füüsiliselt ei jaksa, vaimselt ei jaksa. Kaardilugemisele ei suuda keskenduda ja teen tehniliselt kehvad jooksud. Lahkun laagrist varem kui teised, sest pean laborisse minema. Alles viimasel treeningul suudan mingitki enesekindlust saada. Lahkun positiivsete emotsioonidega. Üks päev puhkust. Paar päeva kodus treenimist. Enesetunne läheb paremaks. Aeglaselt. Aga läheb. Naudin seda väsimustunnet treeningutest. Mul on aega puhata. Nädalavahetuse klubilaager. Jälle peab asjad pakkima. Jälle peab kuhugi reisima. Minna või jääda koju? Trenni lähen nagunii. Aga kas ikka minna koos teistega või olla rahulikult kodus? Lükkan otsustamise võimalikult hiliseks. Kõne treenerile. Pakin asjad ja lähen. Enesetunne on kehv. Hommikul, kui kõik teised on juba metsas, räägin oma tehnilise poole abistajaga. Tahaks öelda, et kõik on hästi. Tahaks naerda ja olla rahul. Aga ei ole. Tahaks aru saada, mis organismiga toimub. Keegi võiks selgitada. Aga keegi ei oska. Füüsiliselt ei jaksa. Tehniliselt käisin alla. Vaimselt püüan olla positiivne. Aga kaua sa nii jaksad. Pisarad tulevad silma. Kas ma üldse peangi mõistma? Äkki ei leidu igale asjale selgitust. Puhka. Usalda. Kõik loksub paika, kui õige aeg on. Lähen rajale koos tehnilise poole treeneriga. Seisame igas punktis. Räägime iga etapi põhjalikult läbi. Saan tagasi oma kindluse. Oskan küll orienteeruda. Aga kuidas seda efektiivsemaks saada? See seismine ja läbi rääkimine aitab mõista. Tunnen sellest taas mõnu. Naeran. Hea, et tulin.

Õhtune intervall-treening. 3*2,5 km. Ühisstart. Meestega koos. Liigun vaid natuke aeglasemalt kui nemad. Tehniliselt olen kindlam. Teised tüdrukud jätan seljataha. Enesekindlus on tagasi. Tunnen sellest taas mõnu. Õhtul olen väsinud. Oi, kui väsinud. Järgmisel päeval samuti. Lõunal magan üle 2 h. Tahaks aru saada, mis organismis toimub. Keegi võiks selgitada. Aga kas ma üldse peangi mõistma? Äkki ei leidu igale asjale selgitust. Olukord läheb paremaks. Aeglaselt. Aga läheb. Puhka. Usalda.

Järgmisel päeval ärkan pea- ja kurguvaluga. Päriselt? Just siis, kui ootasin järgmise päeva intervalle, kuhu treener pidi vaatama tulema. Just siis, kui tundus, et asi hakkab vaikselt ülesmäge liikuma. Just siis, kui nädalavahetusel on ees ootamas Eesti meistrivõistlused, mida ma terve talv oodanud olen. Just siis, kui ma olen jõudnud sinnamaale, et ma ei läheks jooksma lootuses õnnestumise korral medalile jõuda, vaid ma läheks jooksma võidu eest. Samas haiguse jaoks ei ole kunagi "õiget aega", alati on "vale aeg". Olen positiivne. See on vaid väike külmetus, see läheb kiirelt üle. Puhka. Usalda. Üks päev, kaks päeva, kolm päeva. Seis on läinud halvemaks ja siis jälle paremaks. Optimism nädalavahetuse osas vahetub iga päevaga järjest enam kõhkluste vastu. Äkki ma ei peaks startima? Äkki ma ei peaks seda reisi ette võtma? Aga äkki peaks? Äkki läheb seis paremaks? Äkki ärkan laupäeva hommikul ja olen valmis startima? Aga äkki jällegi mitte? Keegi ei tea. Puhka. Usalda.

Pilt: Reigo Teervalt

Eesti meistrivõistlused

Võtan ette teekonna Eestisse, aga Eesti meistrivõistlustel startimise otsustamise lükkan laupäeva hommikule sõltuvalt sellest, mis enesetundega hommikul üles ärkan. Neljapäeval olen kindel, et ei stardi. Reede hommikul olen positiivses lootuses, et äkki ikka õnnestub startida, kuid õhtu kaldub taas mitte startimise poolele. Laupäeva hommikul olen kahevahel. Ise pigem ei stardiks. Tervis on endiselt kehv. Aga ema on otsustanud, et kohale sõidame. Olgu. Samas rada on lühike, mets on roheline ja maastik tehniline, mis peaks mulle hetkel just sobima. Ma ei usu isegi, et stardin kuni selle hetkeni, mil seisan stardijoonel ja minuti pärast pean kaardi haarama ja jooksma. Reaalsus lööb pähe. Vau, okei, võta end nüüd kokku. Juba esimese etapi poole peal läheb enesetunne alla igasugust arvestust. Kurk hakkab valutama, köhahoog tuleb peale, pea hakkab valutama. Miks ma tulin? Jooksen raja lihtsalt kuidagi lõpuni, ilma sundimata, tõusud kõndides. Üritan tehniliselt vähemalt asja kontrolli all hoida, kuid kaotan mõne etapiga siiski aega. Kolmandasse jooksen meeste loha järgi välja ja pean viga korrigeerima. Üheteistkümnendasse minekul kaotan järje ja olen väga ebakindel. Finišisse jõudes on mu ainukeseks sooviks koju voodisse saada. Köhahood, hääl läheb ära, pea valutab, silmad valutavad. Ma jooksin end pronksile!?? Ühest küljest olen ma õnnelik, et haige olles ja peale viimaste nädalate kehva enesetunnet suutsin medali võtta, aga teisest küljest olen ma niivõrd pettunud, et mu võimalused haiguse pärast rikutud said.

EMV lühiraja tulemused

EMV lühiraja GPS

Pilt: Reigo Teervalt

Pühapäevasele teatevõistlusele paneme mind kirja kõige lühemat vahetust jooksma. Lõplik startimise otsus jääb taas hommiku peale. Stardin. Jooksen raja läbi rahulikult, võtan ära lihtsalt kõik punktid. Kerstin ja Laura jooksevad hästi ja toome taas kullad koju!

EMV teate tulemused

EMV teate GPS

Pilt: Reigo Teervalt

Sõidan Rootsi, et esmaspäeval 5 min pikkune ettekanne teha. Teisipäeval sõidan uuesti Eestisse. Nädala sees ühtegi treeningut ei tee, üritan terveks saada. Kas Balti meistrivõistlustel startida? Kuula. Puhka. Usalda.

Balti meistrivõistlused
Reedel käin modelil. Füüsiliselt on enesetunne endiselt kehv, päris terveks pole veel saanud. Võistlustel stardin. Jooksen raja läbi enesetunde järgi. Kolmandasse on plaan minna otse, kuid teeraja peale jõudes muudan plaani ümber. Jooksen vasakult teerada ja lagedaid mööda ringi. Saan aru, et see on vale valik ja kaotan sellega. Küsimus ainult selles, et kui palju. 4 min. Viiendas saab tagant startinud leedukas mu kätte. Edasi liigume koos, kordamööda juhtides, natuke erinevaid valikuid tehes. Ta pääseb mitu korda veale minekust tänu minu valikutele, mis ta peatavad ja mulle järgi tulema sunnivad. Tunnen, kuidas haigus on kogu jõu võtnud ja lihtsalt ei jaksa. Samas leedukaga koos joosta ei ole väga suur probleem. Vean end kuidagi lõpuni. Balti meistrivõistluste kuues! Emotsioonitu kuues. Minu senine parim, aga medal vaid minuti kaugusel. Evely ja Laura tegid head jooksud ja Eestile kaksikvõit! Meestele kuld ja pronks! Vinge!

Balti MV tavaraja tulemused

Balti MV tavaraja GPS

Pilt: [MiD7]Production

Järgmisel päeval esindusvõistkonna teine „töö“ vahetus. Laura teeb tubli jooksu ja saan metsa teisel kohal, kohe leedukate järel, Eesti teine ja Leedu teine võistkond omakorda kohe minu järel. Teen täiesti oma jooksu. Viiendaga teen punktivõtmisel väikese vea ja saame Eleriga kokku. Ülejäänud raja jookseme suuremal-vähemalt määral koos üksteist aidates. Finišeerime koos ning saadame Evely ja Annika ankruvahetusele pea 2,5 min eduga Leedu esindusvõistkonna ees. Mäng tehakse huvitavaks, kui mõlemad erinevate punktidega vea teevad ning leedu võistkond järele jõuab. Õnneks laheneb kõik hästi ning võtame Balti meistritiitli! Eesti mehed võidavad samuti ning Eesti teine naiste võistkond võtab pronksi! Vinge!

Balti MV teate tulemused

Balti MV teate GPS

Pilt: [MiD7]Production

Sõidan tagasi Rootsi. Teisipäeval teen lühikese kerge jooksuotsa, öösel ärkan kõhuviirusega. Terve nädala olen maas. Süüa ei kannata, energiat pole, viimaseks eksamiks pean valmistuma, öösiti saan magada ainult selili, mida ma tavaliselt ei tee, ning iga 2-3 tunni järel ärkan üles. Voodist väga kaugemale ei liigu. 6 nädalat nõrkust, millest 3 viimast nädalat haigustega maas. Soome MK sel nädalavahetusel. Voodist saan välja alles teisipäeval. Pikem arutlus treeneriga. Loobun raske südamega võistlemisest. Kuula. Puhka. Usalda. Kõik loksub paika, kui õige aeg on.

Selleaastane talv ja kevad on ikka uskumatult palju kõikvõimalikke takistusi teele visanud, aga samas ka nii palju uusi külgi avanud, mis võib olla teistes olukordades oleks avastamata jäänud. Vahepeal tuleb lihtsalt üks päev korraga võtta ja jalg jala ette pannes edasi liikuda, et jõuda sinna, kuhu teel oled. Haigused on olnud ilmselt tagajärg millestki muust, mis organismis nende eelnevate nädalate jooksul toimus. Nii väga tahaks mõista ja aru saada. Aga kas kõigele üldse leidubki selgitust? Hetkel võtangi päev päeva haaval, et näha kuhu suunas edasi liikuda. Kõik on millekski hea. Usalda!