2018 avas mu silmi rohkem, kui
ükski teine aasta seda teinud on.
Ma puutusin kokku niivõrd paljude erinevate inimestega, õppisin nägema
rohkem inimeste sisse, mitte pelgalt ainult pealispinda, mulle sai selgeks, mis
asjad minu jaoks tõeliselt olulised on, ma sain tunda, mis tähendab treenida
nii, et ka päriselt tippu jõuda, ma nägin, kui palju võivad väga väikesed
sõnad/otsused mõjutada heaolu, ma õppisin rohkem välja näitama/ütlema enda
emotsioone ja mõtteid, ma õppisin otsima abi ja veel paljugi muud.
Üks orienteerumisaasta ei sisalda endas vaid neid üksikuid päevi
nädalavahetustel, mil me jala joonele paneme ja teineteisega võidu jookseme,
vaid see hõlmab endas kõiki neid 365 päeva aastas. Eriti kui tahta saavutada
tulemusi. Aga kust jookseb piir? Kui palju neist 365 päevast peaks kuuluma
„tõsisele“ treenimisele ja kui palju neist võiks olla „lõbutsemisele“, et
saavutada tasakaal? Kuidas leida see viis, et hooaja kõige olulisemal
võistlusel oleksid hooaja parimas vormis? Kui palju üldse võistelda, et organism
vastu peaks? Kuidas hoida füüsiline, tehniline ja vaimne pool tasakaalus? Kui
palju seada endale ootusi? Kas seada endale pigem madalad eesmärgid ja olla
nii-öelda rahul pea iga saavutusega või seada pigem kõrged eesmärgid ja riskida
ebaõnnestumisega, aga õnnestumisel tunda seda tõelist õnnetunnet? Kas ja kui
palju näidata välja oma tõelisi emotsioone või panna igas olukorras mask ette
ja öelda, et kõik on hästi? Kuidas tulla välja madalseisust? Kas, kuidas ja
kust otsida abi? Kuidas tunda ära need inimesed, keda sa tõeliselt enda kõrvale
vajad? Kuidas ja kui palju arvamust avaldada, et kellelegi liiga ei teeks, aga
et asjad paremuse poole liiguksid? Kuidas toimida, kui tundub, et midagi ei
liigu, aga sellises seisus jätkata ei saa/ei ole mõtet? Kuidas tunda end
õnnelikuna? Need on küsimused, mis saatsid mind läbi möödunud aasta ja millele
ma ka vastused leidsin. Ma ei kirjuta
neid siin hetkel lahti, aga kellel huvi, siis võin meeleldi jagada!
Milline nägi välja minu
orienteerumishooaeg?
2018.aasta sisaldas endas väga palju emotsioone ja emotsioonide
kõikumisi. See hooaeg andis mulle nii palju positiivseid emotsioone ning süstis
minusse veelgi rohkem uskumust, et kõik on võimalik, ja samas teisest küljest
oli see nii valus ja emotsionaalselt raske hooaeg, et terve suvi tundus üks
lõputult sügav ja must auk.
Aasta algas kurbade uudistega, aga kogu ettevalmistusperiood oli
suurepärane. Mu füüsiline võimekus kasvas oluliselt ja see andis nii palju
lootust kogu hooajaks. Hooaja alguse võistlustel oli mul probleeme tehnilise ja
füüsilise poole ühendamisel, aga peale paari võistlust sai ka see suuremas osas
paika. Esimesed tiitlivõistlused – Euroopa
meistrivõistlused – toimusid mai alguses Šveitsis. Sprindis jäi natuke finaali saamisest puudu, aga see oli minu üks
kõige sujuvamaid sprinte senimaani. Lühiraja
kvalifikatsioon näitas, et mu vorm
on tõesti hea ja kui kõik klapib, siis pole mingit probleemi, et kõrgetele
kohtadele joosta. Jooksin kõikide kvalifikatsioonide peale välja 21.tulemuse, füüsilise varuga, ja
väiksema kaotusega kui kunagi varem. Lühiraja
finaal oli minu jaoks pigem ebaõnnestumine, sest ei suutnud eelnevat
ettekujutust reaalsusega ühildada. Tulemuseks 33.koht, mis on minu senine parim. Teatevõistlus oli kogu võistkonna jaoks ebaõnnestumine. Tavaraja jooksin läbi end pidevalt
tagasi hoides, sest kartsin läbipõlemist. Võistluse lõpetasin aga 44.koha ja väga heade emotsioonidega.
EM-le järgnesid Eesti
meistrivõistlused lühirajal ja teates, mis tõid mulle koju hõbeda ja kulla! Balti meistrivõistlustel
andis organism tunda, et on vaja puhata. Tavaraja katkestasin, aga teates
jooksin kõikide vahetuste peale kokku paremuselt viienda aja ja tõime pronksmedalid koju! Nädal hiljem
jooksin veel Rootsi meistrivõistluste
sprinti ja sprinditeadet, mis olid organismile liiast. Väga tihe, palju
reisimisi ja olulisi võistlusi täis maikuu tõmbasid organismi „auti“, mis keset
võistlushooaega kindlasti juhtuda ei tohiks.
Sellest hetkest algas hooaja kõige keerulisem periood. Mu organism oli
väsinud ja vajas puhkust, aga teisest küljest oli mul pidevalt tunne, et pean
treenima. 30-kraadised suvepäevad ei aidanud selles osas üldse kaasa, sest
kulutasid organismi veelgi enam. Venla
jooks oli taaskord suurepärane. Tegin esimese punktiga küll vea, aga peale seda
jooksin liidritega võrdselt! Selle
üheainsa võistluse järgselt vajasin taas puhkust, aga sellest mitte aru saades
tegin otsa laagri, väga lühikese puhkuse ja väga korraliku treeningnädala. Sain
kerge tagareie vigastuse, mis häiris järgnevaid nädalaid. Vastandlikud tunded
treenimise-puhkamise osas tõmbasid mind pidevalt vaimselt alla. MMi katsevõistlustel ebaõnnestusin, mis minu puhul said
määravaks MMi osas ja tõmbasid mind kõige sügavamasse auku. Mis teha, kui
eelmisel aastal saavutasid väga hea tulemuse, käesolev hooaeg on olnud väga
paljulubav, aga ühe ebaõnnestunud võistluse pärast ei saa jooksma distantsi,
millele kõige suuremad lootused olid seadnud. Teha ei olnud aga midagi ja
kuidagi tuli jätkata. Järgnenud üliõpilaste
MMile oli juba eos kriips peale
tõmmatud.
MMil osalemine oli
viimase hetkeni küsimärgi all, aga lõpuks sai otsustatud väljakutse vastu võtta
ja anda enda selle hetke maksimum. Tippsport või riikliku koondise tasemel
jooksmine nõuab teatavat egoismi ja enda eest välja seismist, mis minu olukorra
küll keerulisemaks tegi, aga lahendasin asjad nii, nagu mulle endale kõige
õigem tundus. Sprindis suutsin
endalegi üllatuseks endast välja võtta selle hetke parima. Finaalist jäid küll
mõned sekundid puudu, aga küll see finaalikohtki tuleb. Paar päeva veetsin aega
kodus perekonna keskel, peale mida olin valmis teatevõistlust jooksma. Peale Annika ja Evely väga tublisid
sooritusi langetasin meid kahjuks ülekuumenemisest tingituna 12.kohale.
Sellega sai hooaja madalpunkt seljatatud ja hooaeg hakkas taas
ülesmäge minema.
Sügishooaeg sisaldas endas veel päris mitut võistlusstarti.
Poolhaigena joostud EMV sprint,
mille järgselt öisest ja sprinditeatest loobusin. Sprint aga näitas, et kiirust
mul siiski oli. EMV tavarajal
sai veel pingutatud, kuid mõningate probleemide tõttu jäi tulemuseks 4.koht. Seejärel Norra MK etapp, kus olnud haigusperiood, kehv enesetunne ja
väga raske võistluskava ei jätnud tulemustele mingit ruumi, aga selle aasta
MMiks sain hea ülevaate. Septembri Rootsi
MV tavarajast pidin haiguse tõttu loobuma, lühiraja kvalifikatsiooni
jooksin, finaalist loobusin ja teates astusin taas joonele. Oktoobri alguses
sai joostud veel suur klubidevaheline teatevõistlus 25manna, mille lõpetasime väga heal 13.kohal. Oktoobri lõpus ja novembri alguses võtsin võistluskavva
veel kaks viimast võistlust. Smålandskavlen
teatevõistlus ja Rootsi MV pikk rada. Hooaeg lõppes Rootsi MV pika raja suurepärase 6.kohaga!
U-kujuline hooaeg, mis algas ja lõppes hästi. Käesoleva aasta hooajaks
loodan füüsiliselt astuda veel sammukese edasi ja saavutada suuremat
stabiilsust. Hooaeg on planeeritud ja treeningud käimas!
Lõpetuseks. Üks kõige põhilisem asi, mille osas mu silmad 2018.aastal
avanesid, oli see, et saavutusspordi mõte kaob ära, kui mu kõrval pole õigeid
inimesi, kellega seda jagada. Mul võib olla sadu või isegi tuhandeid
sõpru-tuttavaid, kellele mu tegemised suuremal või vähemal määral korda
lähevad, või ma võin mõelda-öelda, et teen seda vaid iseenda jaoks, kuid kogu
see teekond on võimatu ja ka mõttetu, kui puuduvad õiged inimesed. Oma väikese siseringi või tiimi loomine
sai seetõttu üheks prioriteediks. See aga ei tähenda, et kõik ülejäänud
pöidlahoidjad ei oleks olulised, sest on. Ma tahan oma tegemistega pakkuda
teile kõigile emotsioone, mis teile rõõmu südamesse tooksid! Kui Sa oled
jõudnud oma lugemisega siiamaani, siis ma tahan, et sa teaksid – SA OLED OLULINE ja mitte ainult minu
jaoks ning ka sinu tegemised loevad!
Ma loodan, et 2019.aasta toob teile kõigile palju meeldejäävaid hetki.
Ma loodan, et te saate südamest pisarateni naerda rohkem kui kahe käe sõrmed kokku lugedes seda
võimaldavad. Ma loodan, et te leiate enda kõrvale need omad inimesed ja et te
veedate nendega kvaliteetset aega nii palju kui võimalik on, sest seda aega ei
ole kunagi piisavalt. Ma loodan, et te teete palju sporti ja hoiate oma
tervist. Ma loodan, et te jagate kõiki oma emotsioone, nii kurbi kui rõõmsaid,
endale kallite inimestega, et te ei jääks oma asjadega üksi. Ning lõpetuseks ma
loodan, et te NAUDITE iga väiksematki hetke enda sellest aastast!
Näeme peagi!
____________________________________________________________
2018 opened my eyes more than
any other year.
I met so many different people, I learned to see not only the cover of
other people but what’s going on inside, I understood what things are really
important to me, I felt what it means to train the way to actually reach high
goals, I saw how much some small words/decisions can affect well-being, I
learned how to show out/say out my emotions and thoughts, I learned to seak for help and a lot more.
One orienteering year doesn’t include only these rare days at weekends
when we stand at the start line to compete with each other, but it includes all
these 365 days in a year. Especially when the goal is to bring results. But
where is the line? How many days of these
365 should belong to „serious“ training and how much of them should belong to
„having fun“ to reach a balance? How to find the way to have the best shape at
the most important competition of the season? How much to compete, so your body
can handle it? How to find a balance between the physical, technical and
mental side? How much to set expectations?
Should you set rather low goals and be happy with almost all results or should
you set rather high goals and risk with failure but feel the real happiness
when you succeed? If and how much to show out your real emotions or should you
put on a mask at every situation and say that everything is good? How to come
out from the bottom? If, from where and how to seak
for help? How to recognize these people you actually need beside yourself? How
and how much to say out your opinion, so you don’t offend anybody but so that
things will get better? How to act when you feel that things are not getting
better but there is no point to continue with that condition? How to feel happy?
These are questions that sent me throughout the last year and I got answers to
all of them. I’m not gonna explain
any of them here right now, but when you have some interest then I’m ready to
share it!
How was my orienteering season?
2018 included a lot of emotions and fluctuations in emotions. This season gave me a lot of
positive emotions and injected even more belief that everything is possible,
and on the other hand, it was so painful and emotionally tough season that the
whole summer seemed like an endless black hole.
The year started with sad news but whole preparation season was
amazing. My physical ability increased a lot and it gave a lot of hope for the
season. I had some problems to combine physical and technical sides at the beginning of the season, but it got
better and better with every competition. First championships of the season – European championships – took
place in Switzerland at the beginning of
May. I missed the sprint final with a
couple of seconds but it was one of my
best sprints so far. Middle distance
qualification showed that my shape is really good and if everything fits
then there is no problem to run for high places. I ran out the 21.result of all qualifications, with
physical spare and with the smallest loss so far. The middle final was rather a failure because I couldn’t connect my
imagination with reality. 33.place, which is my best so far. The relay was a failure for the whole team. I
was holding myself back during the whole long
distance race because I was afraid of burnout. I finished with 44.place and with very good emotions.
Competition season continued with Estonian
championships in middle and relay which brought me silver and gold! My body needed some rest during Baltic championships. I quitted
long distance, but ran out the fifth time of all legs in the relay and brought
home bronze! A week later I ran the Swedish
championships sprint and sprint relay,
which were too much for my body. May included a lot of traveling and a lot of important competitions which pulled me „out“,
what couldn’t happen in the middle of the season.
This was the point where the most difficult period started. My body
was tired and needed some rest but on the other hand, I always had the feeling
that I should train. Hot summer days didn’t help at all because I was even more
tired. Venla relay was amazing again. I did a mistake with the first control but
after that, I ran equally with leaders. I needed to rest again after this single
competition, but without understanding, I
continued with a training camp, a short
rest and a very good intensive training week. I got a small hamstring injury, which disturbed the following
weeks. Contradictory feelings about training-resting pulled me mentally slowly down. World championship testraces
were a failure which became decisive
for me and pulled me to the deepest hole. What to do when the year before you
got your best result ever, this time your shape is times better but after one
failed competition you can’t run the distance you had highest hopes for. I
couldn’t do anything anymore and had to continue somehow. World University championships
were over for me before it even started.
Running in World
championships was questionable until the very last minute, but I
decided to take the fight and give everything I had in me at that point. Elite sport or running in a national team requires egoism and standing out
for yourself, which made my situation even more difficult, but I made decisions
which seemed right. In the sprint, I surprisingly managed to take out
my best at this moment. I missed the final again with few seconds but there
will be a time when I will get there.
After that, I had to spend a few days at home with my family and then I was
ready to run the relay. Annika and
Evely did great runs, but my run was ruined by overheating. We finished on 12.place.
The lowest point of the season was over and everything started to go
up again.
Autumn season included many more competitions. Estonian champs sprint, that I ran while being sick and
after what I didn’t start at night and sprint relay.
Sprint showed that I still have the speed. I started again at Estonian champs long distance,
which I finished at 4.place after
some problems. Then, World Cup in Norway, which was affected a lot by previous
sickness period, bad feeling and tough competition schedule. Results were bad
but it gave a good overview for this year’s World Champs. The season continued with another sickness period, due to
what I didn’t start at Swedish champs
long distance. A week later I ran middle distance qualification, skipped the final
and ran the relay again. At the beginning
of October, I ran the big relay 25manna, which ended with a
great 13.place. At the end of October and at the beginning of November I decided to do
two last competitions. Smålandskavlen
and Swedish champs ultralong. The season ended with a great 6.place at Swedish champs ultralong!
U-shaped season, which started and ended nicely. In this season I hope
to do another step forward physically and get more stable. The season is planned and trainings are on!
Finally. One of the most important things
where my eyes opened was that the point of achievement sport gets lost when I
don’t have the right people around me to
share it with. I may have hundreds or even thousands of friends who care more
or less about my sport, or I might say that I’m doing it just for myself, but
the whole thing is impossible and pointless if there are no right people. That is the reason why making my own
small team became a priority. It doesn’t mean that all other people
around me are pointless, because they are not. I want to give you all emotions,
which would bring you happiness! If you are still reading, then I want you to
know – YOU ARE IMPORTANT and not
just for me and even your actions matter!
I hope that 2019 brings a lot of memorable moments to all of you. I
hope that you can laugh from your heart until crying more than you can count on
your two hands. I hope that you will find your own right people next to
yourself and that you spend quality time with them as much as possible because there is never enough time for
that. I hope that you will do a lot of sport and take care of your health. I
hope that you share both, sad and happy emotions to people you love, so you
don’t have to deal with everything on your own. And finally, I hope that you
ENJOY every single moment of your year!
See you soon!
Kommentaarid
Postita kommentaar