Teine põhiklassi hooaeg on käinud juba tervelt kuu ja selle aja jooksul
olen teinud viis võistlusstarti. Emotsioonid nende põhjal on kahetised. Ühest
küljest ma tean, tunnen ja näen, et eelmise aastaga võrreldes olen talvega ühe
suure sammu edasi astunud ja see peaks justkui positiivseid emotsioone tooma.
Teisest küljest ma aga tunnen, et ma ootan endalt enne iga starti palju rohkem
kui mu organism hetkel suuteline on ja see on senimaani pea iga stardiga kaasa
toonud ühe suure pettumuse. Ma tunnen, et selle ühe suure sammu edasi astumise
asemel ma loodan sügaval sisimas, et oleksin hoopis kolm sama suurt sammu edasi
astunud. Minnes igal nädalavahetusel starti nende vastuoluliste tunnetega on
iga võistlus lõppenud suurte ootustega stardieelselt ja pettunud olekuga
võistlusjärgselt.
Üheks selleks põhjuseks on kindlasti ka see, et olen kolmel järjestikusel nädalavahetusel jooksnud tavaradasid, mis on jäänud 11 ja 14 km vahele. Kui ma hetkel suudan lühiraja pikkuse distantsi ära joosta kiirusega, millega ma rahul olen, siis tavarada on selle jaoks veel kindlasti liiga pikk. Raja läbimise osas ei ole küsimustki ja joostud tulemuste põhjal ma näen, et ma kaotan vähem kui möödunud aastal, aga ma ei ole olnud rahul mitte ühegi stardiga, sest ma ei ole puht füüsiliselt suutnud hoida kiirust, mida ma tahaks. Kohati on seda mõjutanud ka kergemad tervisehädad, aga põhiprobleem on siiski selles, et mul ei ole veel nii head kiirusvastupidavust sellise pika distantsi jaoks. Ma usun, et aasta-kahe pärast on see oluliselt parem ja praeguste tavaradade jooksmine annab mulle aimu, kuidas neid tulevikus joosta, sest see on ja ilmselt jääb mu kõige lemmikumaks distantsiks.
Teiseks põhjuseks on kindlasti Rootsis võistlemine. Siinne konkurents on kordades tugevam kui Eestis ja ma saan/pean end igal võistlusel võrdlema maailmatasemel orienteerujatega. Tulles suhteliselt väiksearvulisest Eesti võistlussüsteemist, kus igal nädalavahetusel võisin võidelda kohtade eest esikolmikus, siis Rootsis võib võistlejate arv ulatuda puhtalt minu võistlusklassis sajani ja oma praeguse taseme juures saan võidelda kohtade eest vahemikus 15-30. Selline üleminek võtab natuke aega harjumiseks. Õnneks on see vaid väike osa sellest, miks ma ei ole suutnud olla rahul oma seniste tulemustega sel hooajal. Suures plaanis on Rootsis võistlemine aga positiivne, sest tugev konkurents viib edasi ja ma näen pidevalt kui kaugel/lähedal ma olen maailmatasemel võistlejatele, mitte ei pea selleks ootama suuri võistlusi.
Peale viimase kehva soorituse finišit ja riiete vahetamist andis treener mulle pool tundi, et olla pettunud, kurb, vihane ja ma võisin seda välja elada ükskõik mil viisil, peaasi, et selle endast välja sain. Poole tunni möödudes pidin olema unustanud oma kehva soorituse, võtma endaga kaasa ainult positiivse ja mõtlema juba järgmise võistluse peale. See on täpselt see, mis õpetab peale kukkumist kiirelt püsti tõusma ja edasi minema.
Sel nädalavahetusel toimus Rootsis Stockholmi külje all 10mila, mis oli
minu klubi aasta kõige olulisemaks võistluseks ja ühtlasi ka minu viimaseks
võistluseks enne EMi. Oma sooritust võin kirjeldada järgmiselt: esimeses
punktis sattusin kokku grupiga, kelle tempo oli minu selle päeva seisu
arvestades natuke liiga kiire. Kaardi teises otsas jäin grupist maha ja tegin
ühe suure vea. Sellega lasin teise grupi mööda (kelle tempo oleks mulle ilmselt
sobiv olnud) ja sattusin ise kolmandasse gruppi, kelle tempo oli natuke liiga
aeglane. Kogu teekonnal kaardi teisest otsast tagasi pidin kahjuks võitlema
krampidega. Kokkuvõttes mitte rahulolev sooritus. Minu seisu mõjutas kindlasti
ka nädala algusest külge saadud kerge haigus. Kokkuvõttes olime 54.kohal, mis
oli ühe koha võrra parem kui möödunud aastal, kuid oma tiimi eesmärki ei
suutnud me kahjuks saavutada. Samas oli meil väga noor tiim, kelle keskmine
vanus vaid 21 eluaastat ja kelle suured saavutused alles ootavad ees. Ma olen kindel,
et paari aasta pärast tuleb siit midagi väga head!
Homme varahommikul sõidan Šveitsi, kus on ees ootamas Euroopa meistrivõistlused. Esimese võistlusstardi teen pühapäeval, 6.mail sprindis. Ees on ootamas väga raske ja võistlustihe nädal nii füüsiliselt kui tehniliselt rasketel maastikel. Ühest küljest ma tean, et suurde mängu tõusmine võtab minu eelmise aasta seisu algtasemena võttes paar aastat aega. Teisest küljest ootan ma iseendalt juba praegu väga häid tulemusi. See on ka põhjus, miks ma sellest praegu kirjutan. Mul on vaja see endast välja saada, et suudaksin EMi iga võistlusdistantsi nautida ilma, et endale väga suuri pingeid peale paneksin. See EM ei ole veel minu EM, aga see on kindlasti esimene suur samm suurte eesmärkide poole ja annab järgmisteks aastateks väga palju juurde. Igatahes pöidlad pihku ja vaatame, mis see nädal endaga kaasa toob!
_____________________________________________________________________________________________________
Üheks selleks põhjuseks on kindlasti ka see, et olen kolmel järjestikusel nädalavahetusel jooksnud tavaradasid, mis on jäänud 11 ja 14 km vahele. Kui ma hetkel suudan lühiraja pikkuse distantsi ära joosta kiirusega, millega ma rahul olen, siis tavarada on selle jaoks veel kindlasti liiga pikk. Raja läbimise osas ei ole küsimustki ja joostud tulemuste põhjal ma näen, et ma kaotan vähem kui möödunud aastal, aga ma ei ole olnud rahul mitte ühegi stardiga, sest ma ei ole puht füüsiliselt suutnud hoida kiirust, mida ma tahaks. Kohati on seda mõjutanud ka kergemad tervisehädad, aga põhiprobleem on siiski selles, et mul ei ole veel nii head kiirusvastupidavust sellise pika distantsi jaoks. Ma usun, et aasta-kahe pärast on see oluliselt parem ja praeguste tavaradade jooksmine annab mulle aimu, kuidas neid tulevikus joosta, sest see on ja ilmselt jääb mu kõige lemmikumaks distantsiks.
Teiseks põhjuseks on kindlasti Rootsis võistlemine. Siinne konkurents on kordades tugevam kui Eestis ja ma saan/pean end igal võistlusel võrdlema maailmatasemel orienteerujatega. Tulles suhteliselt väiksearvulisest Eesti võistlussüsteemist, kus igal nädalavahetusel võisin võidelda kohtade eest esikolmikus, siis Rootsis võib võistlejate arv ulatuda puhtalt minu võistlusklassis sajani ja oma praeguse taseme juures saan võidelda kohtade eest vahemikus 15-30. Selline üleminek võtab natuke aega harjumiseks. Õnneks on see vaid väike osa sellest, miks ma ei ole suutnud olla rahul oma seniste tulemustega sel hooajal. Suures plaanis on Rootsis võistlemine aga positiivne, sest tugev konkurents viib edasi ja ma näen pidevalt kui kaugel/lähedal ma olen maailmatasemel võistlejatele, mitte ei pea selleks ootama suuri võistlusi.
Peale viimase kehva soorituse finišit ja riiete vahetamist andis treener mulle pool tundi, et olla pettunud, kurb, vihane ja ma võisin seda välja elada ükskõik mil viisil, peaasi, et selle endast välja sain. Poole tunni möödudes pidin olema unustanud oma kehva soorituse, võtma endaga kaasa ainult positiivse ja mõtlema juba järgmise võistluse peale. See on täpselt see, mis õpetab peale kukkumist kiirelt püsti tõusma ja edasi minema.
Homme varahommikul sõidan Šveitsi, kus on ees ootamas Euroopa meistrivõistlused. Esimese võistlusstardi teen pühapäeval, 6.mail sprindis. Ees on ootamas väga raske ja võistlustihe nädal nii füüsiliselt kui tehniliselt rasketel maastikel. Ühest küljest ma tean, et suurde mängu tõusmine võtab minu eelmise aasta seisu algtasemena võttes paar aastat aega. Teisest küljest ootan ma iseendalt juba praegu väga häid tulemusi. See on ka põhjus, miks ma sellest praegu kirjutan. Mul on vaja see endast välja saada, et suudaksin EMi iga võistlusdistantsi nautida ilma, et endale väga suuri pingeid peale paneksin. See EM ei ole veel minu EM, aga see on kindlasti esimene suur samm suurte eesmärkide poole ja annab järgmisteks aastateks väga palju juurde. Igatahes pöidlad pihku ja vaatame, mis see nädal endaga kaasa toob!
The second year of the elite class have been on already one month and I’ve done five competition starts during that time. I have two different kinds of emotions. On the one side I know, feel, and see that I’ve made a big step forward compared to last year and it should give me positive emotions. On the other side, I feel that I am expecting much more from myself than my body is able to do right now and it has given me disappointment with almost every competition so far. I feel that I am hoping deep inside that I would’ve done three big steps forward instead of that one step. Going to the start with these controversial feelings in every weekend then all competitions have ended with big hopes before the start and disappointment after the finish line.
One of the reasons is definitely that I have run long distances in three weekends in a row and all of these have been between 11 and 14 km long. Right now I am able to run middle distances with the speed that I am satisfied with, but long distances are definitely too long for that right now. There is no question if I will finish the race because I will and I see that I don’t lose that much as I did last year, but I haven’t been able to be satisfied with a single race just because I haven’t been able to keep the speed that I want to. There have been some small health problem influences but the main reason is that I don’t have that good speed-endurance for that long distance yet. I believe that it will be much better in one-two years and running long distances right now gives me the idea how to run these in the future, because it is and probably will be my most favorite distance.
The second reason is competing in Sweden. Competitions here are much tougher than in Estonia and I can/have to compare myself with the world best orienteers in every single competition. Coming from Estonia where we had only a small number of competitors and I was able to fight for places in top three in every competition, then in Sweden, the number of competitors may reach till hundred just in my class and I am able to fight for places around 15-30. This change takes little bit time to get used to it. Gladly it is just a very small part of why I haven’t been satisfied with my results in this season. Competing in Sweden is positive in the big plan because rivalry takes me further and I can see constantly how far/close I am to world-class runners, so I don’t have to wait for big international competitions for that.
After the last bad competition, I got half an hour to be disappointed, sad, angry, and I could let it out however I needed but I had to get it out with that time. After the half an hour I had to be forgotten my bad race, take positive things with me and think about the next competition. It is something that teaches to stand up again fast after falling.
The last weekend I ran 10mila that was the most important competition of the year for my club and it was also my last competition before European champs. I can describe my race like that: at the first control, I met a group whose speed was a bit too fast for me on that day. On the other side of the map, I dropped from the group and did a big mistake. By doing that I let to pass the second group (whose speed would’ve probably been okay for me) and I stayed in the third group, whose speed was a little bit too slow. On the whole way back from the other side of the map I had to fight with cramps. Not a good race in total. My shape on that day was also little bit affected by the sickness I got at the beginning of the week. Our team got 54.place that was one place higher than last year, but we couldn’t reach our goal. On the other hand, we had a very young team, whose average age was just 21 years and whose big results will come. I am sure that this team will reach something great in a couple of years!
Tomorrow morning I’m gonna start my way to Switzerland where I will run
European championships. The first start will be on Sunday, 6th of
May. It will be an extremely tough week with a lot of
competing on physically and technically hard terrains. On the
one side, I know that it takes a couple of years to come to
the big game when I take my last year’s shape as the zero level. On the
other hand, I am waiting good results from myself
already now. That’s the reason why I am writing about it right now. I have to
get it out of me so I can go and enjoy every single race at European champs
without extra pressure. This year’s European champs is not my EOC yet but it is
the first big step towards my goals and it gives me a lot of extra for next years.
Fingers crossed and let’s see what the week will bring!
One of the reasons is definitely that I have run long distances in three weekends in a row and all of these have been between 11 and 14 km long. Right now I am able to run middle distances with the speed that I am satisfied with, but long distances are definitely too long for that right now. There is no question if I will finish the race because I will and I see that I don’t lose that much as I did last year, but I haven’t been able to be satisfied with a single race just because I haven’t been able to keep the speed that I want to. There have been some small health problem influences but the main reason is that I don’t have that good speed-endurance for that long distance yet. I believe that it will be much better in one-two years and running long distances right now gives me the idea how to run these in the future, because it is and probably will be my most favorite distance.
The second reason is competing in Sweden. Competitions here are much tougher than in Estonia and I can/have to compare myself with the world best orienteers in every single competition. Coming from Estonia where we had only a small number of competitors and I was able to fight for places in top three in every competition, then in Sweden, the number of competitors may reach till hundred just in my class and I am able to fight for places around 15-30. This change takes little bit time to get used to it. Gladly it is just a very small part of why I haven’t been satisfied with my results in this season. Competing in Sweden is positive in the big plan because rivalry takes me further and I can see constantly how far/close I am to world-class runners, so I don’t have to wait for big international competitions for that.
After the last bad competition, I got half an hour to be disappointed, sad, angry, and I could let it out however I needed but I had to get it out with that time. After the half an hour I had to be forgotten my bad race, take positive things with me and think about the next competition. It is something that teaches to stand up again fast after falling.
The last weekend I ran 10mila that was the most important competition of the year for my club and it was also my last competition before European champs. I can describe my race like that: at the first control, I met a group whose speed was a bit too fast for me on that day. On the other side of the map, I dropped from the group and did a big mistake. By doing that I let to pass the second group (whose speed would’ve probably been okay for me) and I stayed in the third group, whose speed was a little bit too slow. On the whole way back from the other side of the map I had to fight with cramps. Not a good race in total. My shape on that day was also little bit affected by the sickness I got at the beginning of the week. Our team got 54.place that was one place higher than last year, but we couldn’t reach our goal. On the other hand, we had a very young team, whose average age was just 21 years and whose big results will come. I am sure that this team will reach something great in a couple of years!
Kommentaarid
Postita kommentaar