Möödunud aasta hooaja lõpus kirjutasin, et tunnen end kui
väikese lapsena, kes alles õppis kõndima, esimesed sammud on tehtud ja nüüd
algab tõeline teekond!
Esimene põhiklassi aasta oli tõesti kui üheks uueks teekonna
alguseks. Ühe pika, raske, takistusi täis teekonna alguseks. Lühidalt kokku võttes
oli see üks keerulisemaid hooaegu senimaani. Kehva alguse järel paar keskpärast
sooritust, esimene EMV individuaalmedal eliitklassis, ülikooli lõpetamine ja
sellega kaasnenud pinge pealt täielikult ebaõnnestunud võistlused ning
lõpetuseks kodusel MMil oma aegade parima tulemuse väljajooksmine. Üles-alla
käinud lühike hooaeg paari sõnaga öeldes.
Esimese aasta võin lugeda piiride kompamise aastaks. Sain
teada, mis tasemel asun ja kui kaugel on veel maailma tipud. Töö arengut silmas
pidades jätkub!
Nagu ilmselt enamik teist teab, kolisin augusti lõpus Rootsi
elama-treenima-õppima. See oli üks üllatusi täis positiivne elumuutus.
Möödunud paljude-paljude aastate jooksul oli minu treeneriks-nõustajaks
Sarmite. Kahjuks sai meie suurem koostöö minu Rootsi kolimisega läbi, sest
üksteisest nii kaugel olles ja tingimusi mitte teades-nähes oleks olnud väga
keeruline seda jätkata.
Praeguseks olen aga endale leidnud uue treeneri ning
ettevalmistus uueks hooajaks on käinud juba neli korralikku nädalat.
Treeningkavad on rasked, aga loodetavasti viivad kaugele!
Lõpetuseks video selleaastasest
kodusest MMist:
__________________________________________________________________________
In the end of last year’s season,
I wrote that I feel like a little
child who just learned how to walk, first steps are done and now starts the
real journey!
The first year in
elite class was really like a start of the real journey. The start of a long,
hard journey with full of obstacles. Shortly, it was one of the most
complicated seasons so far. After a bad start, a couple of mediocre
performances, first individual medal in Estonian championships in the elite class, the graduation of the university
and the stress that accompanied with it led to completely unsuccessful competitions, and finally, the best outcome of my career in home world
championships. Short season with a lot of ups and downs in a few words.
I can say that the first year was like testing my limits. I
got to know my level and saw how far are the world top orienteerers. In the
light of the development – work continues!
Like most of you already know, I moved to live-train-study
in Sweden. It was one positive life-change full of surprises.
Sarmite was my coach-adviser for many-many years.
Unfortunately, our cooperation ended due to my movement, because, being far
from each another, and not knowing the conditions, it would’ve been very
difficult to continue it.
For now, I’ve found a new coach and preparation for the new
season has been on already for four weeks. Training plans are hard, but
hopefully takes me far!
Finally, a video about
this year’s home world championships:
Kommentaarid
Postita kommentaar