Ma valetaksin iseendale, kui ütleksin, et ülikooli bakalaureuseastme lõpetamine ei ole minu viimase kuu võistlustulemusi mõjutanud. Kahjuks on see seda teinud rohkem, kui kartsin. Kui kogu viimane kuu on olnud äärmiselt pingeline, siis viimased kaks nädalat on seda veel eriti olnud. Maikuu teise poole plaane tehes jäi küsimuseks kas peaks ühe kahest võistlusest vahele jätma, sest võistlusplaan on olnud tihe ja pingeline ning ülikooli lõpetamine lisas veel topelt pinge. MMile mõeldes olid Balti meistrivõistlused oma maastiku sarnasuse tõttu olulisemad kui MK, kuid mina oma jonnakuses ei tahtnud mitte kumbagi ära jätta... Bakalaureusetöö sai tehtud, viimased eksamid linnukese kirja (kusjuures minu kõige viimane eksam oli suuline ning hinde "A" saamiseks käis see lõpuks 2h) ning viimased referaadid kirjutatud ja ette kantud. Seejärel jäi vaid oma lõputöö kaitsta, mille kuupäev langes täpselt nende kahe olulise võistluse vahele..
Balti meistrivõistlused
19.mai hommikul alustasin sõitu Leetu, et võistelda Balti meistrivõistlustel. Õhtul kohale jõudes käisime kiirelt modelil, et võistlusmaastikust pilti ette saada. Ma ei tundnud end metsas just kõige värskema ja kindlamana, kuid treening aitas kindlasti. Laupäeva hommikul ootas ees 10,1km pikkune tavarada. Olin valmis võistlema ja tundsin, et esikuuiku koht on reaalne. Siht silme ees sai starti mindud. Alustasin kindlalt, kuid üsna ruttu suutsin rütmi ära kaotada. Kolmas kuni viies etapp tulid seetõttu äärmiselt rabedalt. Edasi kuni liblika lõpuni oli sooritus enam-vähem, paari väikese veaga. Raja teise poole suutsin tehniliselt kontrolli all hoida, kuid soorituse kiirusega tuleb veel vaeva näha. Tulemuseks 7.koht, eesmärk 32sek kaugusel. Kuigi eesmärk jäi täitmata, olin oma jooksuga rahul. Võibolla seetõttu, et hoolimata pingest suutsin ma end korralikult kokku võtta ja sel kevadel oli see esimene tavarada, mille ma suutsin normaalse enesetundega läbida.
Tavaraja tulemused
GPS
Pühapäevasel teatevõistlusel jooksin Eesti teises võistkonnas, tiimikaaslasteks Kerstin ja Laura. Kerstin lõpetas avavahetuse tublil 3.positsioonil. Laura tegi samuti hea soorituse, andes mulle vahetuse üle 4.kohal, 20sek kaugusel kolmandast. Alustasin kiirelt, et leedukas kätte saada, mida ka juba esimese etapi poole peal tegin. Kahjuks ei osanud ma arvestada suurema liikumiskiirusega ja tegin punkti võtmisel vea. Leedukas kadus nägemisulatusest ja kogu ülejäänud raja olin üksi. Minu liikumine rohelises ei olnud üksinda olles piisavalt agressiivne ja leedukas sai paar etappi koos valgevenelasega joosta, mistõttu kasvas vahe kolmanda kohaga päris palju. Tulemuseks 4.koht. Esindusvõistkonnale tegime päris pikalt ära, millega sai üks eesmärk täidetud. Kahju, et medalit ei õnnestunud võtta. See oleks äärmiselt magus lõpp olnud minu esimestele Balti meistrivõistlustele põhiklassis. Järgmisel aastal uus võimalus!
Teate tulemused
GPS
Bakalaureusetöö kaitsmine
Kui terve nädalavahetuse üritasin mõtteid bakalaureusetöö kaitsmisest eemal hoida ja võistlustele keskenduda, siis tagasi Eesti poole sõites oli see ainuke asi minu peas. Kuna kartsin, et jõuame pühapäeval hilja tagasi ning esmaspäeva hommikul olen ma liialt väsinud, et töö hästi kaitsta, lasin enda ettekande lõunapoolsele ajale panna. Reaalsuses tähendas see, et olin selle päeva viimane kaitsja. Hommikul oli üles ärgates kerge ärevus sees, kuid ettekannet läbi proovides kadus seegi. Läksin varem kooli ja kuulasin viite teist kaitsmist. Lõpuks oli käes minu aeg. Minu lõputöö kaitsmist oli huvitava teema tõttu kuulama tulnud päris palju inimesi, mis mulle ainult rõõmu tegi. Minu enda ettekanne läks väga hästi. Retsensent otsustas mind aga proovile panna ja võttis minu tööd kui doktoritöö kaitsmist. Ma tahaksin nii väga öelda, et see oli hea, aga ma ei olnud selleks valmis. Mitte üldse. Pinge tõusis lakke ning minu küsimuste vastused ei olnud kindlasti nii põhjalikud, kui ma oleksin tahtnud. Õnneks ei tundunud retsensendi testimine ainult mulle hull, vaid ka kõigile teistele, mistõttu astuti minu kaitseks välja. Peale retsensenti ei valmistanud komisjoni küsimused enam probleemi. Lõputöö kaitsmine lõppes ühe õppejõu kommentaariga, et tal on hea meel, et ma tema õpetusi esimesel kursusel 100% kindlusega ei võtnud ja suutsin talle oma tööga midagi uut tõestada!
See pingelangus, mis minu üle võimust võttis, kui sealt ruumi ees ära kõndisin, oli midagi uut. Ma olin õnnelik, tõsiselt õnnelik. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik on nüüd minevik. Ja ma ei saanud mitte midagi oma pisarate vastu teha, ma pole vist kunagi nii palju õnnepisaraid valanud. Võite vaid ette kujutada, kui tühi ma peale seda olin. Tundsin, et olen kõik oma energiavarud ära kulutanud. Kuidas aga sellises seisus MK-etapil hästi joosta? See oli hea küsimus.
MK-etapp
Teisipäeva hommikul alustasin teed Soome poole. Kohale jõudes pidin ühe uinaku tegema, et jõuaksin kerge lahtijooksu teha. Terve õhtu veetsin horisontaalasendis. Kolmapäeval oli kavas sprinditeade, mida mina ei jooksnud. Selle asemel käisin hommikul metsas, et maastikuga harjuda. Kogu ülejäänud päeva olin taas voodis ja puhkasin, sest ma lihtsalt ei jaksanud liigutada. Üritasin end võimalikult välja puhata, et järgmisel päeval oleksin võimeline sprinti jooksma. Põhiline oli, et ma end vaimselt välja puhkaksin, sest reaalsuses ootasin ma seda MK-etappi väga. Neljapäeva hommikul äratuskella kuuldes ei tahtnud ma mõeldagi sellele, et pean juba paari tunni pärast stardijoonel seisma ja endast maksimumi välja pigistama. Kui voodist püsti sain, voolas aga värskus organismi ja ma olin peaaegu valmis. Sprindi starti astudes ei tundunud seis just paljulubav, kuid kindlasti oluliselt parem kui hommikul silmi avades kartsin. Kaardi saades ununes kõik ja olin hetkes. Tegin täpselt seda, mida tegema pean. Rajal tegin paar kehvemat teevalikut ning lõpuosas ei suutnud nii palju ette lugeda kui vaja, mistõttu tekkis paar seisakut. Üldist seisu arvestades võin aga sooritusega rahule jääda. Ma ei mäletagi, millal ma viimati sprinti jooksin, aga see tundus päris okei olevat. Kas mulle tõesti hakkavad sprindid vaikselt meeldima?
Sprindi tulemused
Reede hommikul käisime Kisakallios lühiraja modelil. Võtsin maastikul käiku rahulikult ja üritasin igast asjast täpset pilti ette saada. Aeglase liikumiskiiruse juures ei tundunud asi üldse hull. Hoopis teine lugu oli võistluskiirusel sellega toime tulla. Mida rohkem reede õhtu kätte jõudis, seda enam tundsin, et ma ei suuda end enam kokku võtta. Tahtsin ainult puhata ja lihtsalt olla. Tegin kõik, et end motiveerida ja et need kaks viimast võistlust ära joosta, aga ükskõik kui palju ma ka ei üritanud, mitte miski ei toiminud. Ma olin tühi, igas mõttes. Laupäeva hommik algas samamoodi nagu sprindi hommik. Äratust kuuldes ei tahtnud ma mõeldagi, et pean sel päeval võistlema. Viimaks end voodist püsti ajades üritasin end motiveerida positiivse meelestatusega ning sõnadega "jess, lõpuks ometi saab metsa võistlema". Aga ma ei uskunud ennast isegi neid sõnu välja öeldes... Tühjus. Rajal ei olnud ma mina ise, nagu viibinuks kuskil eemal. Ma teadsin, kuidas ma iga etappi lahendama peaksin, aga ma ei usaldanud ennast absoluutselt. Tegin valikuid, mida tavaliselt pigem väldiksin, ma ei saanud aru, mis mu peas toimub ja ma ei saanud aru, mis mu jalad teevad. Ütleksin, et see võistlus oli katastroof. Ma olin pettunud. Mul oli häbi. Tundsin, et ei väärinud sel hetkel seal olemist...
Kui Eesti maastikel tunnen end enesekindlalt, siis Soomes on asi vastupidine. Kuna ma ei ole seal just väga palju käinud, pole ma saavutanud ka piisavat kindlust. Kurb, aga tõsi.
Lühiraja tulemused
GPS
Laupäeva õhtupoolikul läks enesetunne allapoole igasugust arvestust. Tundsin, et mu energiavarud on allapoole nulli, mul polnud jõudu, tahtmist ega motivatsiooni järgmisel päeval sinna tavarajale minna ja ma olin emotsionaalselt maas. Panin endale hommikuks kaks äratust, aga mitte kumbki ei helisenud. See oli esimene märk, et ma ei peaks sinna starti minema. Terve tee võistluskeskusesse olin poolunes, sest ma lihtsalt ei suutnud oma silmi lahti hoida. Karantiini jõudes olin nii tühi, et tahtsin vaid pikali visata. Aga kuidas ma jätan starti minemata, kuidas ma annan alla enne kui ma proovinudki pole? Lollus. Isegi kui mu olek ja enesetunne ütlesid selgelt, et ma ei tohi rajale minna, siis ma ikkagi läksin. Võtsin kaardi ja läksin. Viitstart. Konkurendid lähedal ees ja sekundi-kahega järel. K-punkt, tee, tühjus, jõuetus. Juba esimese etapi poole peal tundsin, et nüüd on kõik. Lõpp. Sörkisin vaevaliselt esimesse. Sügaval sisimas lootsin, et seis läheb kohe paremaks ja ma saan edasi joosta. Alustasin teed teise punkti poole, suutmata isegi sörkida. Võtsin ära teise ja kolmanda punkti ning otsustasin, et on kõik. Võtaks lõpuks mõistuse pähe ja teeks seda, mida organism käseb. Kõndisin tagasi keskusesse, kuivõrd seda kõndimiseks saab nimetada. Pidin selle tee jooksul kolmel korral maha istuma ja puhkama, sest ma ei suutnud isegi kõndida. See oli emotsionaalselt kindlasti üks raskemaid võistlusi. Täis lollus, et ma sinna rajale üldse läksin, kui sain ise ka aru, et ma ei ole mitte mingil juhul võimeline seda rada isegi mitte läbima...
Tavaraja tulemused
GPS
Viimased kolm päeva olen täieliku puhkuse peal olnud ja vaikselt hakkab juba inimese tunne tagasi tulema. Nädala lõpuni luban endale kindlasti rahulikku olemist. Loodetavasti on see nädal piisav aeg, et end täielikult välja puhata ja saan seejärel hakata MMiks vormi tippu seadma. MMini on jäänud vaid viimane kuu!
Balti meistrivõistlused
19.mai hommikul alustasin sõitu Leetu, et võistelda Balti meistrivõistlustel. Õhtul kohale jõudes käisime kiirelt modelil, et võistlusmaastikust pilti ette saada. Ma ei tundnud end metsas just kõige värskema ja kindlamana, kuid treening aitas kindlasti. Laupäeva hommikul ootas ees 10,1km pikkune tavarada. Olin valmis võistlema ja tundsin, et esikuuiku koht on reaalne. Siht silme ees sai starti mindud. Alustasin kindlalt, kuid üsna ruttu suutsin rütmi ära kaotada. Kolmas kuni viies etapp tulid seetõttu äärmiselt rabedalt. Edasi kuni liblika lõpuni oli sooritus enam-vähem, paari väikese veaga. Raja teise poole suutsin tehniliselt kontrolli all hoida, kuid soorituse kiirusega tuleb veel vaeva näha. Tulemuseks 7.koht, eesmärk 32sek kaugusel. Kuigi eesmärk jäi täitmata, olin oma jooksuga rahul. Võibolla seetõttu, et hoolimata pingest suutsin ma end korralikult kokku võtta ja sel kevadel oli see esimene tavarada, mille ma suutsin normaalse enesetundega läbida.
Tavaraja tulemused
GPS
Pühapäevasel teatevõistlusel jooksin Eesti teises võistkonnas, tiimikaaslasteks Kerstin ja Laura. Kerstin lõpetas avavahetuse tublil 3.positsioonil. Laura tegi samuti hea soorituse, andes mulle vahetuse üle 4.kohal, 20sek kaugusel kolmandast. Alustasin kiirelt, et leedukas kätte saada, mida ka juba esimese etapi poole peal tegin. Kahjuks ei osanud ma arvestada suurema liikumiskiirusega ja tegin punkti võtmisel vea. Leedukas kadus nägemisulatusest ja kogu ülejäänud raja olin üksi. Minu liikumine rohelises ei olnud üksinda olles piisavalt agressiivne ja leedukas sai paar etappi koos valgevenelasega joosta, mistõttu kasvas vahe kolmanda kohaga päris palju. Tulemuseks 4.koht. Esindusvõistkonnale tegime päris pikalt ära, millega sai üks eesmärk täidetud. Kahju, et medalit ei õnnestunud võtta. See oleks äärmiselt magus lõpp olnud minu esimestele Balti meistrivõistlustele põhiklassis. Järgmisel aastal uus võimalus!
Teate tulemused
GPS
 |
| Pilt: Gion Schnyder |
Kui terve nädalavahetuse üritasin mõtteid bakalaureusetöö kaitsmisest eemal hoida ja võistlustele keskenduda, siis tagasi Eesti poole sõites oli see ainuke asi minu peas. Kuna kartsin, et jõuame pühapäeval hilja tagasi ning esmaspäeva hommikul olen ma liialt väsinud, et töö hästi kaitsta, lasin enda ettekande lõunapoolsele ajale panna. Reaalsuses tähendas see, et olin selle päeva viimane kaitsja. Hommikul oli üles ärgates kerge ärevus sees, kuid ettekannet läbi proovides kadus seegi. Läksin varem kooli ja kuulasin viite teist kaitsmist. Lõpuks oli käes minu aeg. Minu lõputöö kaitsmist oli huvitava teema tõttu kuulama tulnud päris palju inimesi, mis mulle ainult rõõmu tegi. Minu enda ettekanne läks väga hästi. Retsensent otsustas mind aga proovile panna ja võttis minu tööd kui doktoritöö kaitsmist. Ma tahaksin nii väga öelda, et see oli hea, aga ma ei olnud selleks valmis. Mitte üldse. Pinge tõusis lakke ning minu küsimuste vastused ei olnud kindlasti nii põhjalikud, kui ma oleksin tahtnud. Õnneks ei tundunud retsensendi testimine ainult mulle hull, vaid ka kõigile teistele, mistõttu astuti minu kaitseks välja. Peale retsensenti ei valmistanud komisjoni küsimused enam probleemi. Lõputöö kaitsmine lõppes ühe õppejõu kommentaariga, et tal on hea meel, et ma tema õpetusi esimesel kursusel 100% kindlusega ei võtnud ja suutsin talle oma tööga midagi uut tõestada!
See pingelangus, mis minu üle võimust võttis, kui sealt ruumi ees ära kõndisin, oli midagi uut. Ma olin õnnelik, tõsiselt õnnelik. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik on nüüd minevik. Ja ma ei saanud mitte midagi oma pisarate vastu teha, ma pole vist kunagi nii palju õnnepisaraid valanud. Võite vaid ette kujutada, kui tühi ma peale seda olin. Tundsin, et olen kõik oma energiavarud ära kulutanud. Kuidas aga sellises seisus MK-etapil hästi joosta? See oli hea küsimus.
MK-etapp
Teisipäeva hommikul alustasin teed Soome poole. Kohale jõudes pidin ühe uinaku tegema, et jõuaksin kerge lahtijooksu teha. Terve õhtu veetsin horisontaalasendis. Kolmapäeval oli kavas sprinditeade, mida mina ei jooksnud. Selle asemel käisin hommikul metsas, et maastikuga harjuda. Kogu ülejäänud päeva olin taas voodis ja puhkasin, sest ma lihtsalt ei jaksanud liigutada. Üritasin end võimalikult välja puhata, et järgmisel päeval oleksin võimeline sprinti jooksma. Põhiline oli, et ma end vaimselt välja puhkaksin, sest reaalsuses ootasin ma seda MK-etappi väga. Neljapäeva hommikul äratuskella kuuldes ei tahtnud ma mõeldagi sellele, et pean juba paari tunni pärast stardijoonel seisma ja endast maksimumi välja pigistama. Kui voodist püsti sain, voolas aga värskus organismi ja ma olin peaaegu valmis. Sprindi starti astudes ei tundunud seis just paljulubav, kuid kindlasti oluliselt parem kui hommikul silmi avades kartsin. Kaardi saades ununes kõik ja olin hetkes. Tegin täpselt seda, mida tegema pean. Rajal tegin paar kehvemat teevalikut ning lõpuosas ei suutnud nii palju ette lugeda kui vaja, mistõttu tekkis paar seisakut. Üldist seisu arvestades võin aga sooritusega rahule jääda. Ma ei mäletagi, millal ma viimati sprinti jooksin, aga see tundus päris okei olevat. Kas mulle tõesti hakkavad sprindid vaikselt meeldima?
Sprindi tulemused
 |
| Pilt: Hannu Kaasalainen |
Kui Eesti maastikel tunnen end enesekindlalt, siis Soomes on asi vastupidine. Kuna ma ei ole seal just väga palju käinud, pole ma saavutanud ka piisavat kindlust. Kurb, aga tõsi.
Lühiraja tulemused
GPS
Laupäeva õhtupoolikul läks enesetunne allapoole igasugust arvestust. Tundsin, et mu energiavarud on allapoole nulli, mul polnud jõudu, tahtmist ega motivatsiooni järgmisel päeval sinna tavarajale minna ja ma olin emotsionaalselt maas. Panin endale hommikuks kaks äratust, aga mitte kumbki ei helisenud. See oli esimene märk, et ma ei peaks sinna starti minema. Terve tee võistluskeskusesse olin poolunes, sest ma lihtsalt ei suutnud oma silmi lahti hoida. Karantiini jõudes olin nii tühi, et tahtsin vaid pikali visata. Aga kuidas ma jätan starti minemata, kuidas ma annan alla enne kui ma proovinudki pole? Lollus. Isegi kui mu olek ja enesetunne ütlesid selgelt, et ma ei tohi rajale minna, siis ma ikkagi läksin. Võtsin kaardi ja läksin. Viitstart. Konkurendid lähedal ees ja sekundi-kahega järel. K-punkt, tee, tühjus, jõuetus. Juba esimese etapi poole peal tundsin, et nüüd on kõik. Lõpp. Sörkisin vaevaliselt esimesse. Sügaval sisimas lootsin, et seis läheb kohe paremaks ja ma saan edasi joosta. Alustasin teed teise punkti poole, suutmata isegi sörkida. Võtsin ära teise ja kolmanda punkti ning otsustasin, et on kõik. Võtaks lõpuks mõistuse pähe ja teeks seda, mida organism käseb. Kõndisin tagasi keskusesse, kuivõrd seda kõndimiseks saab nimetada. Pidin selle tee jooksul kolmel korral maha istuma ja puhkama, sest ma ei suutnud isegi kõndida. See oli emotsionaalselt kindlasti üks raskemaid võistlusi. Täis lollus, et ma sinna rajale üldse läksin, kui sain ise ka aru, et ma ei ole mitte mingil juhul võimeline seda rada isegi mitte läbima...
Tavaraja tulemused
GPS
Viimased kolm päeva olen täieliku puhkuse peal olnud ja vaikselt hakkab juba inimese tunne tagasi tulema. Nädala lõpuni luban endale kindlasti rahulikku olemist. Loodetavasti on see nädal piisav aeg, et end täielikult välja puhata ja saan seejärel hakata MMiks vormi tippu seadma. MMini on jäänud vaid viimane kuu!
Kommentaarid
Postita kommentaar