Põhiklassi MM - hooaja lõpp!?

Juuli keskel juunioride MMilt tagasi tulles olin ma seest tühi ja omadega täiesti läbi. Mis edasi saab?

See oli just õige hetk, et aeg maha võtta ja enda sees kõik jälle paika seada. Veetsin lõpuks kvaliteetset aega sõprade ja lähedastega ning üritasin mõtteid ebaõnnestunud MMilt eemal hoida. Lühikese puhkuse järel asusin taas treeninglainele, et põhiklassi MMiks valmis olla.

Kuidas ma aga jõudsin nii kaugele, et startida juuniorina ka põhiklassi MMil?

Mõned aastad tagasi tundus põhiklassi naistega võistelda võimatu, sest lühemal rajal joostes kaotasin keskmisi kiirusi võrreldes meeletult. Sisimas põles aga väike leek, mis ütles, et mõni aasta veel ja kõik on võimalik. Kahe viimase aasta raske tööga on minu isiklik areng olnud nii korralik, et on aidanud mul naistele kandadele astuda.

Möödunud hooaja lõpus tekkis mul üks suur roosa unistus - miks mitte proovida saada viimasel juunioriaastal põhiklassi koondisesse ja tiitlivõistlustele, järgmisel aastal toimub ju MM kodupinnal. Pea igale treeningule minnes oli mõtetes siiski vaid juunioride MM, põhiklassi tiitlivõistlused tundusid lihtsalt boonusena, mis tuli välja teenida.

Ma olen alati arvanud, et juunioride vanuseklassist põhiklassi üleminek on igal alal raske ning seetõttu kaovad paljud sportlased ära. Selleks, et enda üleminekut kergemaks muuta, tundsin, et vajan juba sel aastal võimalikult palju starte põhiklassis. Esiteks seetõttu, et näha, mis tasemel ma olen. Teiseks seetõttu, et erinevalt juunioride klassist on põhiklassis konkurentsi, mis on minu arvates üks parimaid edasi viivaid jõude. Kolmandaks, ma tundsin, et nii sean ma endale korralikke eesmärke ja pingutan nende nimel. Neljandaks, ma teadsin, et saan alati enda vanuseklassi tagasi minna, kui peaksin kergemat perioodi vajama.

Hooaja algus läks üllatavalt hästi ja sellega sai tagatud ka koht põhiklassi Euroopa meistrivõistlustel. Sellega oli minu hooaeg juba ette korda läinud. Põhieesmärk JWOC ootas ees, kuid juba enne seda sain end boonusena testida EMil. Sellel vahepealsel ajal tuli jutuks ka, et kas olen mõelnud põhiklassi MMi peale. Olin, kuigi sinna saamine tundus väga raske. Otsus selle kohta pidi tulema juulis.

Ma ootasin seda telefonikõne meeletult, sest ma nii väga tahtsin Rootsi minna ja seal end proovile panna. Kui ma aga lõpuks selle kõne peale juunioride MMi sain, valitses minu sees selline segadus, et ma polnud enam kindel, kas tahan osaleda... Võtsin aega mõtlemiseks ja arutamiseks. Kõik lähedased olid minu mineku poolt ning juunioride MMi halvad emotsioonid tuli kuidagi asendada. Seega sai mõningase kahtlusega öeldud, et olen valmis minema.

_____________________________________________________________________________________________

Augusti keskel sain enda asjad kokku pakitud ja Rootsi poole teele asutud. Ma olin valmis taas stardijoonele astuma.

Sprint
Aeg: 15:44
Rada: 3,1km
Koht: 20. (kvalifikatsioon)

Kui alguses oli mul plaanis vaid tavarada joosta, siis peale EMV sprinti pakuti mulle ka sprindi jooksmise võimalust, sest meil oli üks vaba koht. Kuna mulle on see aasta isegi sprindid meeldima hakanud mingil määral, siis sai koos treeneriga vastu võetud otsus, et lähen proovin.

Kui enne juunioride MMi olin ma vaid paar üksikut sprinti jooksnud, siis enne põhiklassi MMi sai päris mitmel osaletud. Ma teadsin, et mul jääb jooksukiirusest puudu, kuid korraliku orienteerumisega on võimalik end finaali joosta. Sellele sai ka rõhk seatud.

Juba soojendust tehes oli olek kehvavõitu. Olin valmis orienteeruma, kuid jalad ei tahtnud üldse kaasa liikuda. Stardijoonele tuli aga astuda ja anda enda parim. Stardist saan ilusti minema, kuid K-punkti juures olev aed ning kiire leidmine, et sealt läbi saada, tulevad väikse ehmatusena. Keskendun taas kaardilugemisele. Jooksen läbi värava ja otse edasi, esimesest teest vasakule, punkt on paremale jääva lageda parempoolse heki otsas. Teise jooksen lihtsalt otse, näen punkti juba eemalt. Punktist jooksen välja vasakule ning kontrollin emitit, ei vilgu, seis ja teen mõned sammud tagasi. Vaatan teist emitit, vilgub, korras. Jooksen punkti paremalt poolt ümber maja. Neljandasse otsustan minna vasakult. Viiendasse jooksen paremalt poolt ümber maja. Järgmisesse pikalt mööda teed, teisest keeran paremale ning punktile lähenen majade vahelt, mille eelselt pean hoo maha võtma, et kindlust saada. Seitsmendasse jooksen mööda teed tõusust üles, majast möödun paremalt. Näen, et heki ja maja vahel on keeluala ning lähenen punktile vasakult. Järgmisesse kasutan vasakul olevat teed ning keeran peale teist maja punkti poole, mille asukoha määran eemalt. Loen end kogemata ette ning arvan, et järgmine punkt on kümnes. Minu ees võtab punkti üks konkurent, tänu kellele võtan hoo maha ning kontrollin punktinumbrit. Minu punkt! Komposteerin. Selle lühikese ajahetke jooksul ei jõua mulle kohale, et võtsin alles enda üheksanda punkti. Keeran vasakule, et ümber maja joosta, kuid midagi ei klapi. Maja peaks olema täiesti teise suunaga. Saan oma veast aru ning jooksen kümnendasse. Seejärel vasakult ümber maja ning pikalt otse järgmisesse. Kaheteistkümnendasse otsustan minna paremalt, kuid kaotan aega mäest alla minekul, kui üritan võsast läbi saada. Järgmised neli punkti on pargis, kus ma ei suuda enda orienteerumisrütmi muuta ning jooksen iga punktiga õigetest kohtadest mööda. Kaotust koguneb meeletult. Viimase etapi jooksen vasakult. Esimese hooga möödun teerajast, kust pidin mäkke üles keerama. Kiire korrektsiooniga saan selle parandatud. Punktile lähenen majade vahelt. Viimane pingutus finišisirgel.

Jooksukiirusest jäi kõvasti puudu, nagu ma ka eelnevalt teadsin, kuid tehtud vead olid andestamatud. Finaalipääsust jäi puudu 36sekundit, mille võib kindlasti vigade arvele kirjutada. Kogemus, millest õppida. Seega ma ise õhtul jooksma ei pääsenud, kuid teistele eestlastele käisime kaasa elamas. Seda kõike kõrvalt vaadates oli küll tunne, et oleksin ise ka joosta tahtnud.

Tavarada
Aeg: 2:05:00
Rada: 11,2km
Koht: 46./61.

Sprindi ja tavaraja vahele jäi neli päeva, mille ajal käisin teistele eestlastele nii sprinditeates kui lühirajal kaasa elamas, pidasime maha minigolfi duelli eestlaste ja austerlaste vahel ning käisin metsas maastikuga tutvumas. Peab ütlema, et tegemist oli väga omapärase maastikuga, mis nõudis korralikult harjumist. Kui täiesti ausalt rääkida, siis esimest korda metsas käies ei saanud ma millestki aru. Ootasin kõike liiga vara ning ekslesin enamiku ajast. Peale seda treeningut oli ainus mõte mu peas, et kui ma ei saa treeningulgi hakkama, siis kuidas ma peaksin võistlusel hakkama saama. Tegin kaardianalüüsi ning läksin uuesti maastikule olles peas eelneva kustutanud ning olles kindel oma võimetes. Ja mul ei tekkinud suuremaid probleeme. Tegin veel analüüsi ning olin valmis võistlema.

Stardijoonele astudes ei kahelnud ma oma tehnilistes võimetes, kuid minu jaoks oli suur küsimärk kuidas ma füüsiliselt vastu pean, kuna nii pikka rada olin jooksnud vaid mõned üksikud head korrad ning tõusumeetrid olid päris hirmutavad. Seega oli minu eesmärgiks teha tehniliselt võimalikult kindel ja korralik jooks ning füüsiliselt üritada lihtsalt lõpuni vastu pidada.

Võistluspäeval oli täiesti minu ilm - jahe ning vihmane. Stardijoonele astudes olin valmis võistlema, tegema oma jooksu. Eelnevalt erinevaid radu analüüsides olin päris kindel, et rajameister teeb käigu, kus esimesele lühikesele etapile järgneb pikk etapp. Kaardi saades nägin, et see nii ka on. Esimese saan ilusti, jooksen punktile täpselt peale. Kuna ma olin endale eelnevalt selgeks teinud, et pean pikkadel etappidel tegema ära kindla valiku, enne kui jooksma hakkan, siis seisin esimese juures tükk aega. Kuna valikus ühtegi väga head varianti ei olnud, tuli hakata lihtsalt otse minema ja kasutada kindlaid objekte. Jooksen punktist vasakule üle lageda tee peale. Mööda teed natuke paremale ning üle vasakpoolse lageda. Lähen tõusust üles ning hoian paremale, et teed kasutada. Teed mööda joostes muudan oma plaani. Esialgse, minna otse lagedateni, asendan plaaniga minna vasakule poole etapijoont ning kasutada väikest teerada. Sinna joostes saan ise ka aru, et plaani muutmine oli halb mõte, sest sellega jooksen S-kujulist valikut ja kaotan aega. Selle asemel, et uuesti plaani muuta, viin tehtu lihtsalt ellu. Jooksen pikalt mööda teed. Tee lõpus otsustan elektriliini kasutamise asemel hoida vasakule vältides enda mõtetes sellega tõusu. Selle asemel turnin kaljudel ning olen rohelises kinni. Enne lagedale jõudmist väänan enda vasaku jala hüppeliigese välja, kuigi see on korralikult teibitud. Jala peale astuda ei kannata, sest terava valu lööb sisse. Mõtlen, et see nüüd siis on, et ma ei ole lasknud sellel korralikult ära paraneda. Peale mõningast seismist kõnnin longates läbi valu ja pisarad silmis edasi. Ainuke mõte mu peas on, et kuidas ma katkestan MMi, ma ei tulnud siia selle pärast. Jätkan oma teekonda üritades joosta, iga teine samm tuleb läbi valu. Keeran lagedalt vasakule tõusule ja võtan punkti probleemideta. Kolmandasse otsustan joosta mööda nõlva kergelt üles hoides ettetulevate kaljudeni, et nende suunamisel mööda orvandit üles mäkke punkti peale minna. Kuigi üritan kaardile keskenduda, segab valu ja selle tõttu aeglasem liikumiskiirus ning keeran üles liiga vara. Teen paariminutise vea ning tagant startijad saavad mu kätte. Neljandasse ja viiendasse üritan hambad ristis nendega koos joosta, kuid jalg hakkab järjest enam valu tegema. Tean, et ainuke mõistlik otsus oleks rajalt ära tulla, sest hüppeliigese olukord on kaugel normaalsusest, kuid kes mind natukene rohkem tunnevad, teavad, et minu puhul ei käi see asi nii kergelt. Tõsiselt rääkides oli see esimene kord, kui ma kaalusin reaalselt katkestamist. Kuna aga tegemist oli MMiga, siis ei saanud ma seda teha. Ma tundsin, et mul on vaja see rada läbida, ükskõik kuidas. Kuuendasse jooksen vasakule ümber tiigi otsa ning hoian joonest vasakule. Liigun mäest alla, läbin helerohelise ning jooksen kaljude vahelt üles mäkke. Paremale jäävat sood kasutades liigun punkti. Seitsmendasse minnes hoian paremale ning kasutan orientiiridena väikest sood ja nina. Olen endiselt koos ühe tagant startinuga. Järgmisesse minnes kaldun rohkem paremale kui tahtsin, kaljud ja all paistev soo tõmbavad piduri peale ning võtan punkti mööda nõlva joostes. Järgmine pikem etapp, mis tuleb otse lahendada. Hoian kergelt paremale, jooksen üle soode ning hoian suunaga nõlvast alla punkti poole. Otsustan teed mitte kasutada ning lähenen punktile mäe pealt kindlalt tippe ja lagedaid lugedes. Üheksandast jooksen välja põhja suunas, et orvandit vältida, kuid ma ei korrigeeri oma suunda ning jooksen tee peale välja. Seejärel mööda teed vasakule ning peale rohelist keeran paremale punkti suunas. Järgmisesse lähen otse. Kaheteistkümnendasse minekul ületan kraavi, kasutan rohelise piiri ning seejärel suunaga punkti, mille asukoha määratlen eemalt. Järgmisesse minekul kasutan võimalikult kaua teed ning siis suunaga punkti. Tõusust üles minnes lähevad jalad krampi. Seda veel valule lisaks vaja. Neljateistkümnendasse otse ilma probleemideta ja võistluskeskusest läbijooks. Ütlen Elole, et ma ei saa joosta, kuid ta innustab mind orienteerumisele keskenduma. Viimased neli lühikest etappi jooksen läbi valu ja krampidega võideldes ning ainult orienteerumisele keskendudes.

Lõpetades teadsin, et mu aeg ei olnud just eriti hea, kuid minu jaoks oli kõike arvesse võttes oluline lõpuni tulla. Ja seda ma ka tegin. Mis saaks olla veel rahuldust pakkuvam, kui teadmine, et oled ennast mingil määral ületanud.

Ma teadsin, et mu hooaeg võib olla läbi peale seda jooksu, kuid isegi seda välja öeldes ei tahtnud ma seda ise uskuda. Ma tundsin, et olukord on hullem kui varasemate vigastuste puhul, kuid ma olen ju alati ikka võistlema läinud. Nädal aega treeningutest ja jooksmisest puhkust, mõtlesin, et üritan joosta EMV tavarada. Kui nende päevade jooksul muutus tasasel kõndimine valutuks, siis päev enne EMVd tehtud hästi kerge jooksuots tõi selle valu tagasi. Kõigest hoolimata läksin võistlustele kohale, panin riided selga ning lasin enda jala kipsiks teipida. Võtsin vastu otsuse, et lähen rajale ning kui tunnen, et jalg ikka ei kannata, siis tulen ära. Kulgesin kuidagi raja läbi, kuigi tundsin, et organism on tiitlivõistlustest meeletult väsinud ning hüppeliiges on väga ebamäärane. Ma võitsin juunioride klassi 17minutise! eduga teise koha ees. Ja minus valitses täielik tühjus. Miks? Enamik eelnevaid medaleid on tulnud mingisuguse emotsiooniga, kuid see kord mul polnud lihtsalt sõnu.

Kuigi ma tundsin, et vajan puhkust ja pean oma vigastuse välja ravima, kui tahan järgmistel aastatel veel joosta, siis see otsus tuli enesega võideldes ja suures vastuolus. Ma panin oma hooajale punkti! Esimesed päevad võtsid aega, et selle mõttega üldse harjuda, kuid umbes nädalaga jõudis mulle kohale, kui hea see on, et saan puhata. Ma ei tahtnudki minna jooksma.

Pea neli nädalat jooksmispausi ja jala ravimist ning juba terve viimase nädala olen võidelnud endaga jooksma minemise osas. Kolmapäeval andsin lõpuks enda sisemisele tahtele järele ning tegin mõned jooksusammud. See neli nädalat pausi on mu vormi täielikult kaotanud, aga ma tahan minna tagasi jooksurajale, tagasi metsa!