Maikuu viimase kahe ja poole nädala jooksul sain uskumatuid ja äärmiselt vajalikke ning õpetlikke kogemusi, millest mul polnud õrna aimugi. Sain kogeda, et üksainus võistlusstart võib mu mentaalselt täiesti tühjaks tõmmata ning kui keeruline ja pingutustnõudev protsess on sellest nädalaga välja tulek. Pean ütlema, et päris nädalaga see mul ei õnnestunud, kuid lähemalt all pool.
Viimane juunioriaasta, kuid panin jala joonele juba põhiklassi tiitlivõistlustel. EMi põhieesmärgiks oli valmistuda kuu pärast toimuvateks juunioride maailmameistrivõistlusteks, samuti saada uusi ja väga vajalikke kogemusi järgnevateks aastateks ning võrrelda enda taset Euroopa (võib öelda ka, et maailma) paremikuga.
Eellugu
Eellugu
Enne Tšehhi minekut võistlesin Rootsis suurel teatevõistlusel 10milal. Mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusena pidin jooksma enda Soome klubi Hiidenkiertäjät esimeses võistkonnas esimest vahetust. Stardi eel suutsin end ilusti võistluslainele viia ning teadsin, mida tegema pean - keskenduma enda sooritusele ning jooksma enda tasemele vastava tulemuse. Stardijoonele seistes valitses minus aga täielik tühjus, teadmatus. Stardikoht nagu võitlusareenil, kõrgemal olevad pealtvaatajad, muusikana südametuksed, esimesest reast startimine ja näo ees seisev kaameramees - kõik need asjad kokku tekitasid minus paanika. Ma ei teadnud, mida mõelda või millele keskenduda. Stardipaugu kõlades lihtsalt jooksin. Nägin ära kaardilt etapid, kuid ühtegi teevalikut teha ei suutnud. Üritasin end orienteerumislainele viia, kuid see õnnestus mul alles raja teises pooles. Seetõttu tulemuseks üks kehv jooks ja korralik õppetund. Tundub uskumatu, kuid see üks jooks suutis mu vaimselt nulli tõmmata ja enda orienteerumisoskuses kahtlema panna.
Euroopa meistrivõistlused
Peale Rootsit sõitsime Tšehhi, et enne tiitlivõistlusi kohalike oludega harjuda ja mõned treeningud teha. Kõik päevad kulusid sellele, et enda enesekindlus metsas tagasi saada - treeningud, analüüsid, treeneritega rääkimine.
Minu esimeseks stardiks oli tavaraja kvalifikatsioon. Selleks ajaks olin nädalapikkuse veenmise tulemusena suutnud mingisuguse enesekindluse tagasi saada ning olin valmis orienteeruma. Milleks ma aga valmis ei olnud, olid palavus ja rasked tõusud. Stardist läksin minema üsna enesekindlalt ning esimese punkti ja kõrguse hoidmisega probleeme polnud. Teise punkti minnes ei suutnud sundida end tõusust üles jooksma ning lasin end nõlval vasakule ära suunata. Piki järsku nõlva kolmandasse joostes tundsin aga, et minu võistlus on lõppenud - lihtsalt ei suutnud pingutada. Jooksin raja küll lõpuni, kuid tundsin end pigem matkaja kui võistlejana.
Enesetunne peale esimest starti oli kahetine, tehnilise poole pealt hakkas vaikselt sujuma, kuid füüsilise poole taha jäi päris palju. Peale analüüsi ja mõttemõlgutusi tegin omad järeldused - võistlus läks nii, kuna minu mentaalne piir tuli äärmiselt kiirelt kätte - isegi laugemad tõusud, kus füüsiliselt oleksin jõudnud vabalt joosta, tundusid ületamatuna. Oluline õppetund, mis järgmistesse startidesse kaasa võtta: ei tohi endale vaimselt sisestada, et raske on, sest sellisel juhul on kaks korda raskem.
Järgmisel päeval olin valmis minema jooksma B-finaali. Eelkõige seetõttu, et näha, kas ma olin suutnud end rohkem ette valmistada nendeks tõusudeks ning samas ka seepärast, et harjutada tehnilist poolt. Jooksma mind aga ei lubatud, kuna minu hüppeliiges ei kannatanud nõlval ja mäest alla ilma valuta joosta. Tagasi mõeldes oli see ühest aspektist vaadatuna õige otsus. Pean ju kuu pärast olema valmis MMil jooksma ning kui ma selleks ajaks vigastust enamvähem korda ei saa, mõjutab see kindlasti minu tulemusi.
Seega tuli peale tavaraja kvalifikatsiooni kaks "puhkepäeva", mil tuli vaim valmis panna lühiraja kvalifikatsiooniks. Starti läksin hoopis teise enesetundega kui tavaraja kvalifikatsiooni. Ma olin vaimselt valmis orienteeruma ja samas füüsiliselt pingutama. Raja algus oli eestlastele sobivas rohelises. Punktid võtsin rahulikult, aga kindlalt ning avastasin üllatusega peale võistlust, et juhtisin enda eeljooksu esimeses raadiopunktis. Edasi muutus minu jooks ebakindlamaks ning sain kogeda, kui palju aega võib tiitlivõistlustel mõne üksiku kõhklushetkega kaotada. Seitsmenda punktiga tegin suurema vea, kui täpset punktikohta kaardilt välja ei lugenud ning selle lähedalt mööda jooksin. Kaotust ca 2 minutit. Raja lõpuosas tundsin taas kuidas mentaalne pool hakkas füüsilist pingutust segama. Tulemuseks enda eeljooksu 14.koht ja kindel pääs A-finaali.
Järgmisel päeval lühiraja finaal. Uus päev, uus maastik, uus katsumus. Kui eelmisel päeval suutsin vähemalt enamik rajast teha seda, mida tiitlivõistlustel tegema peab, siis finaali jaoks olin valmistunud teisiti. Eesmärk oli saavutatud ja A-finaali koht tagatud ning kuna enne starti häälestati mind "mitte üle üritamise" lainele, siis sinna see jäigi. Minu jaoks tähendas see seda, et ma ei läinud endast parimat andma. Rajal lasin end liialt palju kaasvõistlejatest segada ning enda orienteerumine jäi rohkem tagaplaanile. Kuigi rajal pingutasin, siis jäi minu reaalsete võimete piiri tulemus kaugele.
Viimaseks võistluseks oli teatevõistlus, kus jooksin koos Annika ja Evelyga Eesti esimeses tiimis. Metsa sain üheteistkümnendal kohal, riikidest seitsmendal. Jooksin viimast vahetust, eesmärgiga, et saaksin täielikult oma jooksu teha. Eelmistel päevadel juhtunust olin õppust võtnud ning rajal sujus kõik paremini. Suutsin nii orienteeruda kui ka joosta, kuigi väsimus oli sees. Tehniliselt tuli kogu võistluspäevade parim sooritus, kuid parandada annab veel nii mõndagi. Füüsiliselt jäin päris kõvasti alla, kuid see oli ka ette teada. Tulemuseks riikidest 8.koht.
Mis ma esimestelt põhiklassi tiitlivõistlustelt õppisin?
Kirjutasin postituse alguses, et nende kahe ja poole nädala jooksul kogesin olukordi, mis varemalt olid mulle üsna võõraks jäänud. Täpsemalt olid nendeks õppetundideks, mis tulevikku kaasa võtta:
- üksainus võistlusstart võib mentaalselt täiesti nulli tõmmata - ükskõik kui hästi või halvasti oled võistlusteks valmistunud, siis võib see ikka juhtuda. Tuleb jääda kindlaks enda rutiinidele, mitte hoolida teiste arvamusest ja sõnadest ning õppida igast õnnestunud ja ebaõnnestunud stardist.
- vaimsest nullis olekust on meeletult raske nädalaga välja tulla, isegi kui väga kõvasti üritad - nädal on liiga lühike aeg selle jaoks, isegi kui iga päev selle nimel tööd teha. Treenides, analüüsides ja mõttetööd tehes on võimalik mingi enesekindlus tagasi saada, kuid nädalaga ei pruugi see taastuda eelnevale tasemele.
- ei tohi endale vaimselt sisestada, et raske on, sest sellisel juhul on kaks korda raskem - kui karta ette maastikku, tõusu, metsa vms, oled juba ette kaotanud. Starti tuleb minna ootusärevalt, olles valmis katsumuseks.
- halvasti või raskelt lõppenud võistlusel ei tohi lasta enda motivatsiooni alla tõmmata - vahel on raske või läheb äärmiselt halvasti, kuid need on olukorrad, mille kaudu me õpime. Jäid rajale või maastikule alla? - mine teist korda uuesti, jäid siis ka alla? - mine proovi veel kord.
- tuleb selgeks teha, kas võistlema minek tasub ära või tuleb end hoida millega olulisema jaoks - oled vigastatud, kuid tahad siiski võistlema minna? - mõtle ja kaalu läbi kõikvõimalikud plussid ja miinused, mis eesootavaid võistlusi mõjutavad.
- ühe eesmärgi saavutades peab olema järgmine, mille poole püüelda - kui ühe seatud eesmärgi saavutad, kuid pole endale seadnud järgmist, siis on väga raske leida motivatsiooni pingutamiseks.
- tuleb teadvustada enda taset, kuid mitte lasta end sellest liialt mõjutada - endale tuleb selgeks teha, millisel tasemel oled võrreldes konkurentidega, et teaksid endale eesmärki seada, kuid ei tohi mõelda, et oled konkurentidest peajagu üle või et jääd neile niikuinii meeletult alla.
Sain EM-lt kaasa meeletult suure kogemustepagasi, mis mind kindlasti edasi viib. Kokkuvõtteks ütleksin, et isegi vaimselt suhteliselt nullis olles tegin enda tasemele vastavad tulemused enam-vähem ära ning sain aimu, kus maal olen tippudega võrreldes. Füüsiliselt jään veel päris korralikult alla, kuid A-finaali olen võimeline jooksma ning mul on veel aega, et neile lähemale jõuda. Korralikud õppetunnid järgnevateks startideks ja põhiklassi aastateks. Nüüd ainult edasi!
Järgmisteks võistlusteks
Täpselt kuu aja pärast stardin aga hooaja tähtsaimal võistlusel - juunioride maailmameistrivõistlustel. Viimased valmistumised ja vormi lihvimised käivad täie hooga. Enne tippsündmust teen kolm võistlusstarti: homme-ülehomme Balti meistrivõistlused ja nädala pärast suurim teatevõistlus Jukola.
Enesetunne peale esimest starti oli kahetine, tehnilise poole pealt hakkas vaikselt sujuma, kuid füüsilise poole taha jäi päris palju. Peale analüüsi ja mõttemõlgutusi tegin omad järeldused - võistlus läks nii, kuna minu mentaalne piir tuli äärmiselt kiirelt kätte - isegi laugemad tõusud, kus füüsiliselt oleksin jõudnud vabalt joosta, tundusid ületamatuna. Oluline õppetund, mis järgmistesse startidesse kaasa võtta: ei tohi endale vaimselt sisestada, et raske on, sest sellisel juhul on kaks korda raskem.
Seega tuli peale tavaraja kvalifikatsiooni kaks "puhkepäeva", mil tuli vaim valmis panna lühiraja kvalifikatsiooniks. Starti läksin hoopis teise enesetundega kui tavaraja kvalifikatsiooni. Ma olin vaimselt valmis orienteeruma ja samas füüsiliselt pingutama. Raja algus oli eestlastele sobivas rohelises. Punktid võtsin rahulikult, aga kindlalt ning avastasin üllatusega peale võistlust, et juhtisin enda eeljooksu esimeses raadiopunktis. Edasi muutus minu jooks ebakindlamaks ning sain kogeda, kui palju aega võib tiitlivõistlustel mõne üksiku kõhklushetkega kaotada. Seitsmenda punktiga tegin suurema vea, kui täpset punktikohta kaardilt välja ei lugenud ning selle lähedalt mööda jooksin. Kaotust ca 2 minutit. Raja lõpuosas tundsin taas kuidas mentaalne pool hakkas füüsilist pingutust segama. Tulemuseks enda eeljooksu 14.koht ja kindel pääs A-finaali.
Kirjutasin postituse alguses, et nende kahe ja poole nädala jooksul kogesin olukordi, mis varemalt olid mulle üsna võõraks jäänud. Täpsemalt olid nendeks õppetundideks, mis tulevikku kaasa võtta:
- üksainus võistlusstart võib mentaalselt täiesti nulli tõmmata - ükskõik kui hästi või halvasti oled võistlusteks valmistunud, siis võib see ikka juhtuda. Tuleb jääda kindlaks enda rutiinidele, mitte hoolida teiste arvamusest ja sõnadest ning õppida igast õnnestunud ja ebaõnnestunud stardist.
- vaimsest nullis olekust on meeletult raske nädalaga välja tulla, isegi kui väga kõvasti üritad - nädal on liiga lühike aeg selle jaoks, isegi kui iga päev selle nimel tööd teha. Treenides, analüüsides ja mõttetööd tehes on võimalik mingi enesekindlus tagasi saada, kuid nädalaga ei pruugi see taastuda eelnevale tasemele.
- ei tohi endale vaimselt sisestada, et raske on, sest sellisel juhul on kaks korda raskem - kui karta ette maastikku, tõusu, metsa vms, oled juba ette kaotanud. Starti tuleb minna ootusärevalt, olles valmis katsumuseks.
- halvasti või raskelt lõppenud võistlusel ei tohi lasta enda motivatsiooni alla tõmmata - vahel on raske või läheb äärmiselt halvasti, kuid need on olukorrad, mille kaudu me õpime. Jäid rajale või maastikule alla? - mine teist korda uuesti, jäid siis ka alla? - mine proovi veel kord.
- tuleb selgeks teha, kas võistlema minek tasub ära või tuleb end hoida millega olulisema jaoks - oled vigastatud, kuid tahad siiski võistlema minna? - mõtle ja kaalu läbi kõikvõimalikud plussid ja miinused, mis eesootavaid võistlusi mõjutavad.
- ühe eesmärgi saavutades peab olema järgmine, mille poole püüelda - kui ühe seatud eesmärgi saavutad, kuid pole endale seadnud järgmist, siis on väga raske leida motivatsiooni pingutamiseks.
- tuleb teadvustada enda taset, kuid mitte lasta end sellest liialt mõjutada - endale tuleb selgeks teha, millisel tasemel oled võrreldes konkurentidega, et teaksid endale eesmärki seada, kuid ei tohi mõelda, et oled konkurentidest peajagu üle või et jääd neile niikuinii meeletult alla.
Sain EM-lt kaasa meeletult suure kogemustepagasi, mis mind kindlasti edasi viib. Kokkuvõtteks ütleksin, et isegi vaimselt suhteliselt nullis olles tegin enda tasemele vastavad tulemused enam-vähem ära ning sain aimu, kus maal olen tippudega võrreldes. Füüsiliselt jään veel päris korralikult alla, kuid A-finaali olen võimeline jooksma ning mul on veel aega, et neile lähemale jõuda. Korralikud õppetunnid järgnevateks startideks ja põhiklassi aastateks. Nüüd ainult edasi!
Järgmisteks võistlusteks
Täpselt kuu aja pärast stardin aga hooaja tähtsaimal võistlusel - juunioride maailmameistrivõistlustel. Viimased valmistumised ja vormi lihvimised käivad täie hooga. Enne tippsündmust teen kolm võistlusstarti: homme-ülehomme Balti meistrivõistlused ja nädala pärast suurim teatevõistlus Jukola.
Kommentaarid
Postita kommentaar