Viimases postituses kirjutasin kuidas minu sügis möödus. Etteruttavalt võin öelda, et kõik on läinud ainult ülesmäge ning oma viimase juuniori aastaga olen algust teinud. Võistlushooaeg on avatud.
Ettevalmistusperioodist rääkides oli minu põhiliseks eesmärgiks hoida end vigastustevabana, katsetada uusi treeningmeetodeid ning laiendada enda mugavustsooni piire. Hetkel tundub, et ettevalmistus möödus paremini kui eelnevatel aastatel, sest võimalusi oli rohkem ning Team2017 näol ka suurepärased treeningkaaslased olemas. Haigusi ja vigastusi oli tunduvalt vähem võrreldes möödunud aastatega ning seetõttu oli ka vähem treeningpause. Tunnen, et teatud kohtades on veel puudusi, kuid nende kaudu saan oma hooaja tippvormi ajastada.
Team2017 tegevustest rääkides on meil iga kuu ühine treeninglaager/-nädalalõpp olnud. Tugevad ühised treeningud on väga palju motivatsiooni ja enesekindlust juurde andnud. Kui varem tundus, et kodune MM on mägede taga, siis nüüd tundub, et see on juba varsti käes. Tiimisiseselt on tunda, et kõik töötavad selle nimel ning ühtlustunne kasvab.
Mental breakdown'st, mis mind sügisel vaevas, olen suuremas osas jagu saanud, kuigi vahel on ikka tunne, et tahaks hoogu maha võtta ja natuke rahulikumalt kõike teha. Enesetunne on järjest paremuse poole liikunud ning motivatsioon on samuti lainetades tõusuteel.
Minu viimane juuniori aasta - kõlab karmilt, kuid paljutõotavalt. Eesmärgid on paigas ning väga korralikud. Kavatsen seda aastat nautida, aga samas sellest viimast võtta. Plaanis on võimalikult palju põhiklassis võistelda ning oma taset võrrelda. Põhieesmärgiks on siiski juunioride MM, mis toimub juba vähem kui kolme kuu pärast rasketel Šveitsi maastikel. Kõik minu treeningud on suunatud sellele, et suudaksin seal enda maksimumi võtta.
Kevad on südames. Võistlushooaega sai taaskord pikalt oodatud ning lõpuks on see käes. Selle tõenduseks on marraskil käed ja jalad. Hooaja avastardi tegin märtsi lõpus Tšehhis Prague easter'l, kus esimesel päeval oli väga harjumatu kiire jooksu pealt kaarti lugeda ning tegin seetõttu vist kogu hooaja vead ära. Järgmised kaks päeva läksid üllatavalt hästi arvestades väsimust, mis nädalase laagriga kogunenud oli. Hooaja algus tuli kindla võiduga.
Teise võistlusstardi tegin karjalaskevõistlusel, kus panin jala joonele naiste põhiklassis. Esimesel päeval kartsin natuke raja pikkust, kuna teadmised enda hetkesest vormist olid napid. Raja kannatasin ilusasti lõpuni, kuid tundsin, et kiirust pole. Teisel päeval tegin raja keskel hooletusest minutise vea, kuid üldine sooritus oli hooaja alguse kohta korralik. Vastutasuks poodiumi teine aste.
Möödunud nädalavahetusel jooksin põhiklassi naistega peko kevadel. Nädalaga kogunenud vähestest unetundidest, mis kadusid treeninglaagrite tõttu koolitöödega järje peale saamisele, ning mõõdukalt rasketest treeningutest oli korralik väsimus sees. Esimesel päeval suutsin soorituse kontrolli all hoida ning üritasin leida võimalikult otse minevaid teevalikuid, mis kõigil juhtudel õiged ei olnud. Teisel päeval oli väsimuse tõttu nii füüsiline kui ka tehniline pool rabe ning sooritus tunduvalt kehvem kui eelmisel päeval. Kahe raske päeva tulemusena saavutasin taaskord teise koha.
Nende kolme võistluse põhjal tundub, et uudne ettevalmistus töötas, kuid nüüd on vaja veel kiirust juurde ja orienteerumistehniline pool korda saada.
Kevad on küll südames, aga mis see kopsudes teeb? Tahaksin ise ka teada. Möödunud aasta juunioride MM'l tundsin, kuidas jooksmisel hinge kinni võtab, kuid ei osanud sellest eriti midagi välja lugeda. Arstide vahel käimised ja mitmed testid näitasid viiteid koormusastmale, kuid midagi kindlat öelda ei saanud. Vahepealsel rahulikumal perioodil probleeme polnud, kuid mõned nädalad tagasi andis see endast jälle märku. Tugevamini kui varem. Mida koormusastma endast kujutab? Minul algab probleem ca 15+minuti peal intensiivsel tööl. Märku annab see esialgu "pistmishoona" vahelihase/kopsude alumise osa piirkonnas ning liigub järjest üles poole. Lõpuks on hingata valus ning tunne, et hapnikku ei saa üldse kätte. Mentaalselt on selle talumine päris raske, kui tead, mis sind ees ootab ja midagi selle vastu teha ei saa, kuid võistlus tuleb lõpuni joosta. Raske see on, aga võistlushooaeg ja vormi kogumine jätkub täie hooga!
Järgmise võistlusena jooksen sellel nädalavahetusel Soomes Finnspringil.
Team2017 tegevustest rääkides on meil iga kuu ühine treeninglaager/-nädalalõpp olnud. Tugevad ühised treeningud on väga palju motivatsiooni ja enesekindlust juurde andnud. Kui varem tundus, et kodune MM on mägede taga, siis nüüd tundub, et see on juba varsti käes. Tiimisiseselt on tunda, et kõik töötavad selle nimel ning ühtlustunne kasvab.
Mental breakdown'st, mis mind sügisel vaevas, olen suuremas osas jagu saanud, kuigi vahel on ikka tunne, et tahaks hoogu maha võtta ja natuke rahulikumalt kõike teha. Enesetunne on järjest paremuse poole liikunud ning motivatsioon on samuti lainetades tõusuteel.
Minu viimane juuniori aasta - kõlab karmilt, kuid paljutõotavalt. Eesmärgid on paigas ning väga korralikud. Kavatsen seda aastat nautida, aga samas sellest viimast võtta. Plaanis on võimalikult palju põhiklassis võistelda ning oma taset võrrelda. Põhieesmärgiks on siiski juunioride MM, mis toimub juba vähem kui kolme kuu pärast rasketel Šveitsi maastikel. Kõik minu treeningud on suunatud sellele, et suudaksin seal enda maksimumi võtta.
Kevad on südames. Võistlushooaega sai taaskord pikalt oodatud ning lõpuks on see käes. Selle tõenduseks on marraskil käed ja jalad. Hooaja avastardi tegin märtsi lõpus Tšehhis Prague easter'l, kus esimesel päeval oli väga harjumatu kiire jooksu pealt kaarti lugeda ning tegin seetõttu vist kogu hooaja vead ära. Järgmised kaks päeva läksid üllatavalt hästi arvestades väsimust, mis nädalase laagriga kogunenud oli. Hooaja algus tuli kindla võiduga.
Teise võistlusstardi tegin karjalaskevõistlusel, kus panin jala joonele naiste põhiklassis. Esimesel päeval kartsin natuke raja pikkust, kuna teadmised enda hetkesest vormist olid napid. Raja kannatasin ilusasti lõpuni, kuid tundsin, et kiirust pole. Teisel päeval tegin raja keskel hooletusest minutise vea, kuid üldine sooritus oli hooaja alguse kohta korralik. Vastutasuks poodiumi teine aste.
Möödunud nädalavahetusel jooksin põhiklassi naistega peko kevadel. Nädalaga kogunenud vähestest unetundidest, mis kadusid treeninglaagrite tõttu koolitöödega järje peale saamisele, ning mõõdukalt rasketest treeningutest oli korralik väsimus sees. Esimesel päeval suutsin soorituse kontrolli all hoida ning üritasin leida võimalikult otse minevaid teevalikuid, mis kõigil juhtudel õiged ei olnud. Teisel päeval oli väsimuse tõttu nii füüsiline kui ka tehniline pool rabe ning sooritus tunduvalt kehvem kui eelmisel päeval. Kahe raske päeva tulemusena saavutasin taaskord teise koha.
Nende kolme võistluse põhjal tundub, et uudne ettevalmistus töötas, kuid nüüd on vaja veel kiirust juurde ja orienteerumistehniline pool korda saada.
Kevad on küll südames, aga mis see kopsudes teeb? Tahaksin ise ka teada. Möödunud aasta juunioride MM'l tundsin, kuidas jooksmisel hinge kinni võtab, kuid ei osanud sellest eriti midagi välja lugeda. Arstide vahel käimised ja mitmed testid näitasid viiteid koormusastmale, kuid midagi kindlat öelda ei saanud. Vahepealsel rahulikumal perioodil probleeme polnud, kuid mõned nädalad tagasi andis see endast jälle märku. Tugevamini kui varem. Mida koormusastma endast kujutab? Minul algab probleem ca 15+minuti peal intensiivsel tööl. Märku annab see esialgu "pistmishoona" vahelihase/kopsude alumise osa piirkonnas ning liigub järjest üles poole. Lõpuks on hingata valus ning tunne, et hapnikku ei saa üldse kätte. Mentaalselt on selle talumine päris raske, kui tead, mis sind ees ootab ja midagi selle vastu teha ei saa, kuid võistlus tuleb lõpuni joosta. Raske see on, aga võistlushooaeg ja vormi kogumine jätkub täie hooga!
Järgmise võistlusena jooksen sellel nädalavahetusel Soomes Finnspringil.
Kommentaarid
Postita kommentaar