Train hard fight harder

Ärkan hommikul üles. Enamustel päevadel pole tõusmisega mingeid probleeme. Äratus käib, avan silmad ja tunnen, et olen valmis kõigi pooleni olevate asjadega tegelema. Harvemal juhul ei taha voodist üldse püsti tulla, tavaliselt on probleemiks vähesed unetunnid. Algab päev nagu ta algab, aga kui korteriuksest välja astun, päike mu nägu paitab ja linnud laulavad, on ainus tunne mu sees, et tahaks juba hooaega. Neid päevi, kus ärkan hommikul üles ja esimese asjana tahan minna kaardiga metsa. Neid päevi, kus näen mulle juba nii tuttavaks saanud nägusid. Neid päevi, kus seisan stardijoonel, hinges kerge ärevus, kuulen stardipiikse, mis aja armutult liikuma panevad, haaran kaardi ja lähen, lihtsalt lähen, sest ma tean, mida tegema pean. Neid päevi, kus hea soorituse korral tunnen, et kõik on nii, nagu olema peab ja isegi neid päevi, kus mitte midagi ei suju ja rajal kaob aeg neljakordse kiirendusega. Neid päevi, kus ma võin end hingetuks joosta, sest tean, mis mind finišis ootab. Ei, see ei ole koht poodiumil. See on maailma kõige imelisem tunne. Tunne, kui ma tean, miks ma olen teinud nii palju treeninguid, nii palju raskeid treeninguid, kui ma tean, mille nimel ma olen näinud nii palju vaeva, nii palju aega ja energiat kulutanud. See on See. Orienteerumine on Minu Paradiis!

Aga mis siis, kui...? Kui ma tahan liiga palju? Kui ma sean endale liiga kõrgeid eesmärke? Kui ma teen selle jaoks liiga palju? Kui ma tahan kõike teha liiga hästi? Kui ma kulutan liialt energiat kõrvalistele asjadele? Kui ma eiran seda, mida mu organism mulle ütleb? Kui motivatsiooni on liiga palju? Aga mis siis, kui ühel hetkel saabub piir ja minu tugevusest saab hoopis minu nõrkus? Aga mis siis, kui...? Neid vastuseta küsimusi on liialt palju, sest kui ma sean endale mõne eesmärgi, siis ma tahan selleni ka jõuda.

´Cause Dreams come slow and they go so fast...

Ma olen viimasel ajal üritanud endale selgeks teha, mis minu jaoks tõsiselt tähtis on ja millele ma võin natukene vähem tähelepanu pöörata, et paremini edasi jõuda. Ma tahan teha trenni, ma tahan orienteeruda, ma tahan käia võistlusel ja häid kohti saavutada. Aga kõige selle kõrval tahan ma hästi õppida, saada uusi teadmisi, end täiendada. Ja ma usun, et...see kõik on võimalik, kui hästi tahta ja muud liigsed asjad kõrvale jätta.

Aga tõesti, mis siis, kui ma teen liiga palju? Ma olen selle peale päris palju mõelnud. Motivatsiooni on, tahtmist on, miks siis mitte? Riided selga ja lähen, teen. Tunnen, et organism on väsinud, mis sellest? Hästi järele mõeldes, siis päris palju on sellest. Ma olen üritanud suuremat tähelepanu pöörata puhkamisele, treeningutest taastumisele ja eelkõige üritanud tähelepanu pöörata organismile. Olen väsinud - puhkan, jõuan - treenin. Ma pean veel õppima kuidas ja millal puhata ning eelkõige julgema seda teha. Justnimelt, JULGEMA. See on väga paljude sportlaste probleem, et ei julgeta puhata, sest kardetakse treeningvormi langust vms. Ja ma pean tunnistama, et mina olen üks nendest. Aga treenitus saabub just puhkusel! Ma ju tegelikult tean, mis tunne see on, kui oled ühel hetkel natukene liiga palju teinud. Üleeelmine hooaeg on ehe näide sellest. Hooaja algus oli hea, jooksmisega polnud mitte mingisugust probleemi. Aga kukkumine peale esimesi võistlusi oli raske, tõsiselt raske, ja ülejäänud hooajale võisin põhimõtteliselt kriipsu peale tõmmata. Tol hetkel ma ei tajunud, miks ma ühel hetkel enam joosta ei jõudnud, miks ma stardist paarisaja meetri kaugusel tahtsin pikali visata, sest jõudu polnud absoluutselt või miks iga võistlus, mille ma lõpetasin oli meeletu eneseületus. See raskustunne, mis mind igal võistlusel valdas on kirjeldamatu ja ma ei taha seda enam mitte kunagi kogeda, ja ma loodan, et ka teised suudavad sellest hoiduda. See polnud selline raskustunne, mida kõik meist tunnevad maksimaalselt pingutades, vaid ma julgen öelda, et see oli umbes kolm korda hullem... Ma võin julgelt väita, et see oli senimaani minu kõige hullem hooaeg, just enesetunde poolest. Aga ma lubasin endale, et ma jätkan kõigest hoolimata, sest see on see, mida ma armastan.

I can walk straight through hell with a smile

Miks ma sellest kirjutan? Sest need on mõtted ja tunded, mis on mind viimasel ajal vallanud ning ma usun, et sellest võib isegi kellelegi teisele natukene kasu olla.
________________________________________________________________________

Viimases postituses kirjutasin, kuidas Poolas toimunud Baltic Junior Cup minu jaoks lõppes. Sellega algas minu paarinädalane puhkus, mis tol ajal tundus üsna masendav, sest tahtmist trenni teha oli kuhjaga. Eks see on nii vist iga kord, kui teha ei saa. Tagasi mõeldes oli puhkus vajalik ja motivatsiooni hooaja ettevalmistuse jaoks kogunes tohutult.

Kaasaelajatele ja pöidlahoidjatele pean kahjuks ütlema, et terveks ei ole ma veel senimaani saanud. Hüppeliigese suutsin uuesti kaks korda välja väänata, kui teipimata jalaga trenni läksin. Peale viimast korda otsustasin lõpuks, et pean laskma sellel täielikult ära paraneda. Hoopis suuremat muret teeb mulle aga põlv, mille valu põhjus on senimaani umbmäärane.

Eesootava hooaja ettevalmistus käib kõigest hoolimata täie hooga. Viimase paari nädala jooksul olen natukene rohkem jooksusammu sisse saanud kui varem, aga õnneks oli väga palju alternatiivtreeningute võimalusi.

Vahepeal olen kaasa teinud mõned võistlused. Allpool paari sõnaga ka neist.

Sise-o
Eeljooks
Aeg: 17:36
Koht: 1./13.
Jaanuari viimasel neljapäeval osalesin HTG's toimunud siseorienteerumise võistlusel. Rajad olid päris keerulised, aga väga huvitavad. Viimased olid rajal üle pooleteise tunni... Suure eelise andis koolimaja tundmine.

Finaal
Aeg: 19:00 (+1:04)
Koht: 3./10.
Eeljooksu tulemuste põhjal said kümme paremat meest ja naist edasi finaali, kus starditi pööratud paremusjärjestuse alusel. Sain rajale viimase naisena. Sel korral ajasin kolmanda korruse vene keele ja inglise keele klassid segamini ning kaotasin sellega üle minuti. Tulemuseks kolmas koht.



Suusa-O EMV lühirada
Aeg: 36:38
Rada: 4,2km
Koht: 1./6.
Juunioride vanuseklassi alustasin endalegi üllatusena suusa-o EMV kullaga. Rajale läksin lihtsalt enda sõitu tegema, sest suusa-o'd veel sel aastal sõitnud polnud. Suusatada jõudsin enda kohta isegi hästi. Kaardilugemisega olid väiksed probleemid, seisakuid tekkis päris palju, kuna ma ei olnud teevalikutes kindel, aga üldiselt võin võistluse õnnestunuks lugeda.



Suusa-o EMV tavarada
Aeg: 1:02:31 (+4:34)
Rada: 7,9km
Koht: 3./9. (EMV arvestuses 2.)
Eelmise päevaga võrreldes oli olek veidi kehvem. Suusatada oli raskem ja teevalikuvigu tuli rohkem. Lõpu eel tegin ühe ca kolmeminutilise vea, kui kaardilt korralikult punkti minekut välja ei lugenud. Enne eelviimast punkti kui Silviaga kokku saime muutus suusarada olematuks. Suusatamine asendus suuskadel jooksmisega, mis oli omamoodi huvitav.


Suusa-o EMV sprint
Aeg: 17:45 (+0:50)
Rada: 2,1km
Koht: 3./4.
Selle aasta viimane suusa-o võistlus. Võistlustunnet polnud üldse ja end keskenduma sundida oli raske. Teevalikuvigu tuli päris palju ja kaheksandasse punkti minnes tegin natuke üle minutilise vea, kui end ühe teeristi võrra ette lugesin. Võitis see, kes vähem vigu tegi nagu sprindis ikka.



Kuigi mulle meeldib orienteerumisjooks rohkem kui miski muu ja suusaorienteerumine meenutab rohkem suuskadel "ukerdamist" kui suusatamist, siis minu meelest on äärmiselt tore, et ma saan tegeleda alaga, mis mulle meeldib, ka talvel. Ma saan panna end proovile, saan võistluskogemust ja korraliku treeningu - see on see, mis mulle suusa-o juures meeldib.

Järgmise nädala lõpus sõidan Hispaaniasse lõunalaagrisse ja peale seda võib hooajaga alustada!

Kommentaarid